Mu süda tilgub verd 1 maailma harituima, vaimseima & õilsaima rahva kurva saatuse pärast. Sellise idamaise lausega alustan ma sissekannet 1 tõeliselt suurepärase idamaa rahva kurvast saatusest. Rahva, kelle pärimusest on meil siin Euroopa kultuuris rohkem, kui me arvatagi oskame. Rahva, kes enne praeguse traagilise ajastu algust oli tõeliseks sillaks Euroopa & Oriendi vahel. Rahva, kes oma parimas mõttes euroopaliku käitumise poolest andis tihtipeale eurooplasile endile silmad ette.

Rahva, kes võib uhkeldada maailma pikima järjekestva riikluse ajalooga. Rahva, kelle hulgas on alati olnud ebaproportsionaalselt palju haritlasi, kelle vaimutase on miskipärast aina hõljunud määratuis kõrgusis. Ebaproportsionaalselt palju haritlasi, kelle hulgast omakorda on tulnud erakordselt silmapaistvaid suurmehi (peamiselt tõesti mehi, sest kahjuks on sealne kultuur mingist, juba väga-väga ammusest hetkest peale, olnud tugevasti patriarhaalne, mis omakorda on selle rahva kurva saatuse 1 põhjusi).

Küllap saite juba aru, et kõnelen pärslasist. Rahvast, kes 1978. aastal otsustas pühkida võimult Reza Pahlavi autokraatliku & ameerikameelse režiimi, mis oli asunud igasuguse teisitimõtlemise mahasurumise teele. Uhked pärslased seda muidugi välja’i kannatanud ning revolutsiooni elev & optimistlik laine pühkis üle maa. Revolutsiooni taga oli väga erinevaid mõttesuundi & rühmitusi, keda ühendas ainult teadmine, et šahhiraisast tuleks lahti saada, et uhke pärsia rahvas & iga selle üksik liige võiks taaskord vabalt hingata.

Paraku’i teadnud enamik revolutsionääre & ka mitterevolutsionääre, et nad sattuvad vihma käest räästa alla. Revolutsioonis haarasid jämeda otsa enda kätte islamistid ning esialgses üldises peataolekus lasti neil seda teha. Kui ülejäänud seltskond aru sai, mis toimunud on, oli juba liiga hilja.

Nüüd on pärslased 30 aastat talunud mullade autokraatlikku (nende enda arust muidugi “teokraatlikku) režiimi. Sellesse on sekkunud mõned üksikud helgemad hetked, näiteks Mohammad Khatami valitsusaeg, millal võis natuke kergemalt hingata. Siiski polnud seegi aeg võrreldav vabadusega, mis oli pärslasil ancien regime‘i ajal, ehkki ju viimanegi autokraatlikuks kiskus. No vähemalt ei tulnud tollal mingi mulla õiendama, et peksa saad, kui vasaku käega süüa julged jms. juba täielikku absurdi, mis oleks naljakas, kui karistused ei oleks vägagi tõelised.

Prantsuse revolutsiooni järgne lause “kes pole kogenud ancient regime‘i, ei tea mida päriselt tähendab elada” on pärslaste hulgas väga levinud ning kahjuks väljendab see lause kibedast kibedaimat tõde olukorra kohta Iraanis. Massid tunnevad end sügavalt ahistatuna. Paraku on veidi väiksemad, ent siiski arvestatava suurusega massid (ärme unustame, et Iraanis elab 70 miljonit inimest, enamik neist pärslased) eri põhjusil mullaile truud. Enamasti lihtsalt seepärast, et oma nahk on ihule alati kõige lähem & ei viitsi jännata nagu.

Sestap ongi mullad end risti-põiki Iraani ühiskonda sisse söönud & neist lahti saada väga raske. Tänavu suvel-sügisel tehti katse, mida erutusega jälgisin. Paraku õnnestus tagurlusel edumeelsus maha suruda, laiali peksta, vangimajusse virelema tõugata.

Ahistamine on õige suureks läinud – kurdavad vähemusrahvused & kristlased (kes enamasti on 1seesama, suurim kristlik vähemusrahvus on armeenlased), kurdavad Pärsia põlisusundi zoroasterluse järgijad. Ateistid ei kurda, sest neil ei lasta Iraanis praegu avalikult üldse olemas olla. Aga kõige rohkem saavad lakki mõistlikud moslemid, liberaalsed moslemid, nagu sellisil puhkel enamasti ikka. & saavad traditsiooniliselt 2 küljest korraga – üheltpoolt kiusab neid mullade režiim, teisalt on just pärslased ise kõige radikaalsemad väita, et “ei saa olla mingit mõistlikku, mõõdukat, ammugi liberaalset islamit – islam on alati autokraatne, fanaatiline & patriarhaalne, islam on umbrohi, mida saab ainult välja juurida.” Olen mõne pärslasest ateistiga koguni tülli läinud, sidemete katkestamiseni välja (kusjuures pärslasega pole kerge tülli minna, nad on üsna pikameelsed inimesed enamasti), sest julgesin lõpuni kindlaks jääda, et demokraatlikus ühiskonnas ei tohiks ka islamit päriselt hävitada, et see oleks juba ise ebademokraatlik, et usklikele peab jääma õigus oma asja ajama, kuniks nad seda ühiskonnale pähe määrima’i tule. Aga pähemäärimise osas pole vahet, mida parasjagu pähe määritakse, islamit, kristlust või mõnda kolmandat – pähemäärimist, enda kehtestamist tõe &/või moraali monopolina, universaalsekskuulutamist ei tohi demokraatlik ühiskond sallida. Iraani ateistid aga on jah juba ise suisa fanaatilisel seisukohal – et islam peab maailmast kaduma & selle religiooni jätkumist ei tohi sallida. Sellega’i saa jälle mina kuidagi nõustuda. Nii me tülli lähemegi:) Aga jah, mõistlikul, euroopalikku ellusuhtumist hindaval inimesel, kes end ühtepidi peab küll moslemiks, mis aga’i takista tal koguni klaasikest veini nautida, muust rääkimata & kes olles naisterahvas pole iialgi alandunud oma nägu katma, on muidugi raske seal kahe tule vahel. Ehkki – taga kiusab & elu segab siiski mullade režiim, ateistid seda’i tee.

Režiimist lahti saada pole lihtne aga seegipärast, et mäletatavasti oli Pahlavi režiimi 1 häda tema ameerikameelsus. USA aga passib praegugi hambad irevil Iraani ukse taga, valmis oma kasuks usurpeerima igasuguse mulladevastase kontrrevolutsiooni. & väljavaade muutuda pärast usuhullude kukutamist kohe jälle mingiks ameeriklaste keldripoeks, kust need võileivahinna eest minema tassivad, mis tassida annab ning ülejäänul seejärel kõigi demokraatia reeglite kohaselt vaesusse & viletsusse kõngeda lasevad, pole ka eriti positiivne perspektiiv. Ehk, nagu maailmas ikka, USA arvestab oma riigi & kodanike huvidega, et pärslasil endal ka mingid huvid võiks olla, on temale 1kõik (tean, et päris nii see pole, Idaranniku briti taustaga idealistid, kes siiralt parema, edumeelsema & õnnelikuma maailma eest võitlevad, on USA võimustruktuures endiselt üsnagi kõrgeil kohil, aga nende pingutusist hoolimata võidab ikka realpolitik ehk välja kukub nagu alati & nagu alati tähendab, et USA kurnab nõrgemaid ning mida hullemaks muutub ressursikriis, seda rohkem kurnab muidugi). Nõnda’i julgegi režiimivastased iraanlased uuesti üles tõusta, kartes, et nende revolutsiooni viljad sööb taas keegi, kes neid sugugi väärt pole.

Siiski loodan ma, et maailma 1 kõige intelligentsemaid rahvaid üldse’i salli seda jäledust oma kaunis riigis enam kaua ning viskavad mullad pukist & kogu “teokraatlik valitsus” sõidab sinna, kus sihukeste koht – ajaloo prügimäele (ning loodetavasti’i leita neilt ühtegi detaili korduvkasutatavad olevat:))

Lõpetuseks – päris huvitav on jälgida välispärslaste telekanaleid. Et Iraani enda televisiooni valitsevad loomulikult “islami moraal” & “traditsioonilised väärtused” siis põrutavad välispärslased tihtipeale II seina & nende edastatav on mõneti, khmm, vallatu, hakates kohati meenutama juba mõnd erootikakanalit. Ning kõikvõimalikku alkoholi tarvitatakse välispärslaste telepildis liitrite kaupa juba puhtalt põhimõtte pärast.

Alkoholiga seoses veel 1 märkus. Iraani seaduste kohaselt tohivad alkoholi tarvitada kristlased religioosseil eesmärkel oma kogukonna sees. Nõnda toimubki Teherani armeenia linnaosa kohvikuis, restoranes & muiski paigus pidev alkoholi tarvitamine religioosseil eesmärkel:) (kardan, et turistil on siiski ohtlik ka seal kurku kasta, kardetavasti viib see tutvumiseni kohalike peksmiskommetega mõnes politseijaoskonnas).

Neil pärsia naisil on mullade valetamisest ja teokraatiast lõplikult siiber. Faramarzi foto, Creative Commonsi litsensiga.

Päikesetõus Teheranis. Hamed Saberi foto Creative Commonsi litsensiga.