“Blut und Boden” esindas siis Natsi-Saksamaa ametlikku kunsti. Totalitaarsele riigile omaselt seal mingit mitteametlikku kunsti polnudki, kõik mis polnud ametlik, oli keelat. Keelamiseks on vaja põhjust ning põhjusena nimetati, et taoline kunst on “degenereerunud”. Degenereerunuks, allakäinuks, mandunuks kuulutati igasugune kunst, mis rangelt akademistliku traditsiooni kaanoneid ei järginud. Ehk siis nii Saksamaal kui N-Liidus tegid akademistid modernistidele eduka revanši, ehkki see revanš polnud ei ilus ega eetiline. Hoopis II lugu on akademistliku traditsiooni taastulemisega viimaseil aastakümneil, aga see ongi hoopis II asi.

Degenereerunuks kuulutati muidugi mitu moodsat kunstivoolu, mis eeskätt Saksamaal õilmitsesidki. Arusaadav kah, sest polnud mõtet materdada midagi, mida niikuinii kuskilt lähedalt ei leia, kaikaga vehkida tuleb ikka kodu ümbruses. Nõnda sai lataka kirja ka ekspressionism, mis oma lopsakaid õisi eriti just Saksamaal ajas. Lugu läks päris karmiks – suur hulk ekspressionistlikku kunsti hävitati, mis on iseenesest juba tragöödia, aga suuremaks teeb tragöödia tõik, et paljud kunstnikud pidid jagama oma kunsti saatust.

Otto Dixiga nõnda kehvasti ei läinud, ehkki ta suisa jonnaka kangekaelsusega Saksamaalt lahkumast keeldus, kuigi võimalusi selleks ju oli. Sõja lõpupoole mobiliseeriti ta isegi Volkksturmi, mille eest istus mõnda aega Prantsuse okupatsioonitsoonis kinni, enne kui aru saadi kellega tegu & auavaldustega lahti lasti. Ära põlets natsirežiim siiski õige mitu Dixi maali, samuti pidi ta alla kirjutama dokumendile, millega tõotab lahti öelda modernistlikest kunstivoolest (väga levinud võte ka N-Liidus) & maalida edaspidi ainult ohutuid maastikke. Seda ta siis tegi, aga ega need maastikud nii ohutud olnud midagi – enamasti sisaldasid need moel või IIl mingit natsirežiimi vastast allegooriat & kuigi võimurid juba oskasid sealt sarnast otsida, ei leidnud nad seda enamasti ikkagi üles.

Tuleb öelda, et ega Otto Dixi tööd ainult natsirežiimile peavalu valmistanud. Juba 1925. aastal käskis Kölni linnapea, keegi Konrad Adenauer (jah on küll hilisem liidukantsler, on-on:)) 1 tema tuntuima maali “Kaevik” 1 Kölni muuseumist maha võtta & muuseumi juhataja lahti lasta, et miks see taolist roppust eksponeerida lubas.

Dixi tööde hulgas on tõepoolest mõndagi, mis kerge vaatamise alla’i kuulu ning kui tahta pühapäeval kosutava lõunasöögi alla lihtsalt paar kaunist maali vaadata, siis pole Dix just sobivaim valik – nõrgema närvikavaga inimesel võib söögiisu pikaks ajaks rikkuda. Kaasaegsete õudusfilmega jms. harjunuil siiski küll vaevalt. Ka minu lemmikmaal Dixilt ei kuulu just aperitiivide hulka.

Ehkki Dixil endal läks I MS-s & ka pärast seda suht hästi – sõjast pääses ta paari psühhotraumaga, mis tal õudusunenägusid tekitasid jms. ning tal õnnestus endale raskest ajast hoolimata pidevalt erialast tööd leida – suhtus ta sooja sümpaatiaga neisse sõjaveteranesse, kellesse saatus hoopis halvemini suhtunud oli. Hammasrataste vahele jäänute probleeme tutvustamist & seletamist pidas Dix oma südameasjaks. Muidugi polnud tegu ainult 1ikisikute probleemele tlp. pööramisega, vaid üsna kurja ühisk.-kriitikaga üldisemalt.

Dix kujutas veterane sellisina, nagu nad tegelikult olid, olukorras, kuhu elu neid paisanud. Enamik tema kujutet veteranest on meie mõistes “prükkarid”, kelle kurvas saatuses pea täielikult puudub nende enda süü. Sama kehtib muuseas ka tänapäeva prükkarite kohta, aga te ei taha sellest mõelda, sest leida nende saatuses “nende enda süüd” on mugavam & laseb öösiti rahulikult magada. Kuid ega tollalgi tahtnud sellest mõelda need, kel endal pisutki paremini läinud oli – nõnda tiribki armutu Dix tegelikkuse pidevalt nende palge ette, topib seda neile nina alla, ei lase neil veteranide kurba saatust unustada, ehkki nad tahaks rahumeeli kohvi juua, kujutaden ette, kuidas mingeid taolisi muresid või tragöödiaid ilmas olemas polegi – või kui ka on, siis on hättasattunud täiesti selles ise süüdi & kandku nüüd oma tegude tagajärgi, eksju, rsk. Dix tuletab meelde kahte ebameeldivat asja – kuidas ennast südamlikeks, humanistlikeks jne. pidavail inimesil on sõjaveteranide saatusest kõige sügavamalt pohh mis pohh & seda, et igaüks võib mingi saatuselöögi tõttu end homme ise samalaadsest olukorrast leida, kui kindlustatuks ta täna end ka’i arvaks & kuidas ka’i põtkiks võimaluse vastu end mõnel Dixi maalil kujutet situatsioonis leida.

“Tuletikumüüja” on 1 sellisist veteranest. Ta on sõjas kaotanud nii käed, jalad kui nägemise, miska’i jää tal muud üle, kui istuda tänavaserval lootusen, et keegi temalt ehk mõne tikutoosi ostab. Ta on sügavasti alandet, kompositsiooniliselt annab tema alandust edasi olux, kus veterani nägu on hoopis madalamal möödakäijate ülakehast, suguelundeistki – ta on alandet jalge kõrgusele & jäet ühisk.-le sõna otseses mõttes jalge alla tallata. Inimfiguure asendid annavad edasi kiirustamist, tormamist hädisele luuserile vähematki tlp. pööramata. Keegi’i märkagi nihukest – kuidas võikski “korralikule inimesele” pähe tulla taolist märgata? Ainus, kes elust väljatõugat mehest üldse välja teeb, on taksikoer ning temagi tähelepanu piirdub kusemisega mehe jalaköntele.

Nõnda on see muidugi alati olnud, on praegu ning kõik märgid näitavad, et jääb ka edaspidi olema. Kes elurongist maha pudeneb, on edasisõitjate jaoks puhas pask ning ei vääri enam vähimatki inimlikku kohtlemist. “Mis ta siis on nisuke?!” eksju. Nii oli see pärast I MS, pärast II MS, oli N-Liidu lagunemise aegu, on praegu & saab olema ka edaspidi. Kuigi ressursikriis kahtlemata hakkab heidutatuid & väljatõugatuid juurde tooma, ei hakka see iial kottima neid, kel veel midagi on, kes veel “edukad”, nemad tahavad heitunute osaks jätta vaid põlastuse & haletsusväärsuse kuni veel vähegi võimalik, kuni veel viimseni, kuni enda “edulugu” veel sõrmist pudenenud pole. Tõe huvides peab mainima, et muidugi puudub ka heitunuil omavahel igasugune solidaarsus ning eeskätt üritavadki nad omasuguseid veelgi suuremasse viletsusse paisata, et nende arvel natukenegi paremini elada. Ehk nagu ma juba eile taas xsin – viletsuses pole kellelgi sõpru, jäävad vaid vaenlased.

Advertisements

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

4 responses »

  1. nodsu ütles:

    Ei tea selle solidaarsuse kadumise kohta nii kindlat midagi. Keegi seljakotireisija meenutas, kuidas ta kuskil rongijaamas magas ja üks kodutu tädi oli hakanud hoolitsema ja vaatama, et kas ikka tekk on peal vms, sest ta arvas, et näe, noor inimene on kah kodutuks jäänud ja tuli appi. Ja kui Neil Gaimanil ükskord Alan Moore’i juttudest süda pahaks läinud, nii et ta kõrtsiukse taga maas istus ja puhkas, tulnud samamoodi üks kerjusetädi lohutama, pidas ka teda vist kodutuks.
    Aga ekspressionistide kohta tuli meelde, et sattusin kord Riias foovide näitusele, kus muuhulgas oli ülal üks Kokoschka pilt, mis pakkus kõva üllatuse – olin harjunud ka Kokoschkast mõtlema kui karmist ekspressionistist, kelle pildid on mõjuvad, kuid ei kvalifitseeru tingimata ilusaks. Aga seal oli hoopis fovistlik, värvirõõmus Kokoschka.

  2. Serial K ütles:

    mitte “xsin” vaid “ycsin”, non?

  3. Punane Hanrahan ütles:

    “xsin”, sest ma ytlen seda natuke liiga tihti & kõigile on juba pähe kulunud:)

  4. […] Kõleb meeldivalt vastu Punase Hanrahani taotisele murele, et kes juba korra viletsusse jõudnud, sellel pole enam lootust, sest “muidugi puudub […]

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s