Seni olen pea igat sissekannet alustanud kuskilt iidamast-aadamast & jõudnud selgituste ning ekskursse mant alles pikapeale selleni, mida ma tglt öelda tahan. Olles tolleks hetkeks enamasti omaenda tekstist juba nõnda tüdinud, et ei viitsigi enam välja öelda, mida tglt tahtsin:) Täna teen siis IIpidi & alustan kohe kõva pauguga: nende in-de, kes usuvad elu jätkuvust pärast surma mingilgi kujul, surmahirm on kõvasti suurem minu omast. Sest sellisele usule’i saa olla muud põhjendust peale ülisuure surmahirmu (täiesti subjektiivselt minu arust muidugi).

Peamine mõte välja öeldud, võin jätkata nii, nagu ma enamasti alustan:) Nimelt siin kajamis on ette tulnud ikka väga kartmatuid isikuid. Kui ma olen kirjeldanud oma surmahirmu, et see on nii kole, kuidas kõik saab otsa, kuidas mina saan otsa & mitte midagi ei järgne – polegi mind enam. Kõik on läbi, kõik on totaalselt läbi. Siis on need kartmatud isikud mitte isegi niivõrd tulnud lohutama, kui lihtsalt nentinud, et mis selles siis ikka koledat.

Ega selles, kui kõik läbi on, tõepoolest midagi koledat enam olegi. Siis pole ju enam mind, pole subjekti, kes seda koledust tajuks. & kui tajujat pole, siis pole ka midagi, mida konkreetne tajuja saaks tajuda, sest teda lihtsalt pole:) ütleb kõige labasem loogika. See läheb minu lemmikfilosoofi & suure eeskuju ning eluõpetaja Epikurose õpetusega “Ära karda surma – seal, kus oled sina, ei ole surma, aga seal kus on surm, ei ole enam sind” täpselt kokku.

Ehkki siin on palju tegureid: ega ju kardagi mitte niivõrd surma, kui kardan hoopis veel tegemata tegude & elamata elu pärast. Aga see on tglt hoopis II teema ning solkimata põhiteema huves ma sellel pikemalt ei peatu.

Võtame senise lühidalt kokku: mina siiski kardan oma surma, mulle’i meeldi mõte oma eksistentsi lõpust, aga kajamiilmas leidub küllalt julgeid, kelle jaoks nende eksistentsi absoluutses lõpus midagi hirmsat pole.

Hoopis II oli reaktsioon aga FB-s, kus kuskil surmahirm jutuks tuli. Seal hakkasid mulle paljud selgitama pisut erinevate argumentega, aga lühidalt seda, et “surma’i tasu karta, sest pole võimalik, et (isiku personaalne) elu surmaga lõppeb, kindlasti jätkub see pärast surmagi mingil kujul”.

Ning siin ma’i saa parata: olen mõelnud, miks krdi pärast usuvad inimesed nõnda massiliselt seda minu jaoks täiesti jaburat ning ilmvõimatut skeemi, nagu võiks nende isiksus või “nemad” mingil kujul siiski pärast surma edasi oleleda. Igasugu hingederännud, ülestõusmised, põrgud, paradiisid jms. on kõigi religioonide puhul nende kõige absurdsemad osised. Iga religioon võidaks palju oma tõsiseltvõetavuses, kui ta loobuks absurdumist nimega “surm ei olegi lõpp” vaid tunnistaks surma lõplikku jõudu. Aga häda selles, et näiteks kristlusest ei jääks pärast sellist ülestunnistust muidugi midagi järgi. Kristlus ongi ju rajat absurdsele teesile “surma äravõitmisest” ning oma peamist teesi eirata läheks sel raskeks. Ehkki ma näen väljapääsu teat sümbolismi kaudu, no umbes nii, et ega siin räägitagi tglikust ülestõumisest, vaid kõneldaksegi surmahirmu võitmisest, Kristuse sümboolsest edasielamisest jüngrite teadvuses (kusjuures tglt. suri nii Kristus kui surevad jüngrid, ainult et nad ei karda oma surma enam). Igasugu passeistide & krüptoliiklaste hirmuks on selline vool kristlikus teoloogias olemas:) Aga olgu, jälle ainult kõrvalepõige seegi.

Kuid jah: meeletu, kirjeldamatult suur surmahirm paneb inimese uskuma, et surma lihtsalt polegi olemas. Paneb uskuma teesi, millele looduses absoluutselt kõik vastu vaidleb, et pärast surma jätkub elu ikka mingil kujul, läheb edasi (ma’i räägi siin süsinikuringest, ütles juba Tšehhov, et lohutus, kuidas sinu aineosakesed elavad edasi ussikeses, lillekeses jms., on ikka eriti nõrk lohutus ning mõeldud eriti surmakartlikele inimesile – lisan omaltpoolt, et siiski julgemaile neist, kes usuvadki elu jätkumist pärast surma). Hirm olematuse ees on nõnda suur, et isegi põrgu tundub ahvatlevamana olematusest – miks muidu mõeldakse välja põrgu & usutakse seda olevat, usutakse võimalust sinna sattuda. (See mõte pole minu algupärand, seda on väljendanud vähemalt ka 1 minu lemmikkirjanikke, lätlane Margeris Žarinš; rohkem tuntud heliloojana, aga tema heliloomingut pole mina kahjuks üldse kuulnud).

Nõnda teevad inimesed surmakartusest tingit ebausu kaudu oma elu raskemaks, kui see võiks olla. Tekitavad endas lootuse hauatagusele präänikule & hirmu hauataguse piitsa ees. See teeb neile juba raskeks mõista igasuguse eetika kokkuleppelisust (ehkki siin lisandub veelgi, täiendavaid probl-e, neist II x) jne.

Aga kui ennist ütlesin, et kristlusel on väga raske saada hakkama jabura usuta ülestõusmisse, siis 1 II religiooni on usk elu jätkuvusse pärast surma ära solkinud. See on budism. Kui poleks sealset usku hingederändu, elurattasse, taassündide ahelasse, jääks sel religioossel teel ära palju jama.

Ütleb budism oma algsel kujul kokkuvõtlikult ei midagi muud kui “Inimese elu ongi 1 igavene jama, aga inimesel on võimalus pääseda välja elurattast”. Kui poleks usku elurattasse, oleks sõnum veel konkreetsem & positiivsem: “Inimese elu ongi 1 igavene jama, aga 1x sa sured niikuinii & pääsed kogu kupatusest, ilma et sa ise selleks lillegi peaks liigutama – lahendus sinu olemise probleemile on juba olemas. Võid ennast ka kohe ära tappa, kui vaid tahad. Kui ei taha – pühenda oma elu surmahirmu võitmisele, et surra rahuliku südamega, kartmata. Või ela niisama edasi, nagu süda lustib ning ära muretse millegi pärast – tea, et surm, olematus on võimsam sinu võimsaimastki probleemist ning suurem sinu suurimastki valust ning et lahendusena on surm sul alati varnast võtta. & kui see hoopiski tuleb sinu elu mõnel ilusal hetkel, siis – mis saaks olla ilusamat ilusal hetkel suremisest, kui sinu viimased mõtted enne su lõppu, su isiksuse täielikku haihtumist, vaibumist, on rõõmsad & helged”.

Ehk siis – usuta ümbersündesse & elurattasse oleks budism väga sarnane epikuurlusele. See oleks kaunis, sest annaks inimesile julgust & rahu ning rohkem naudinguid (mis Epikurose järgi on ju ainsaks põhjuseks, miks üldse elada).

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

10 responses »

  1. nodsu ütleb:

    Surmahirm või mitte, aga minul on surmaga suur probleem hoopis kujutlusvõimes. ma olen täiesti võimetu omaenda olematust ette kujutama. Objektiivselt (maailma ilma minuta) küll, aga subjektiivselt (mind ilma olemiseta) – mkmm.

    Nii et isegi kui keegi tõestaks vaieldamatult ära, et surm on lõplik, siis ette ma seda ikka kujutada ei suudaks.

  2. Punane Hanrahan ütleb:

    Seda ilmselt ongi võimatu kujutella. Kuigi mingi vihje võiks ju anda see, et enne meie sündi (või vähemalt väljakujunemist emaüsas) polnud meid ka ju olemas. Sünnieelse kohta kehtib sama mis surmajärgse. Ometigi sünnieelse kohta ei tekki raskusi kujutlusvõimega.

    Aga ega seda olegi tarvis kujutella, sest et tajuda me seda mitte kunagi ju niikuinii ei saa:)

  3. Ramloff ütleb:

    Ilmselt liiga suur teema, et suudaks üldse kommentaarides ammendavalt vastata.

    Kõigepealt tekkis kohe selline mõte, et kui olla mingis surmajärgset elu tunnistavad paradigmas piisavalt kaua, muutub see maailmapildi loogiliseks osaks ja see hirm-mittehirm teema muutub üsna ebaoluliseks. Nii võib inimene uskuda ka elu jätkumisse, mida ta üldse hoopis needuseks peab. Aga see jätkumine on juba tema maailma alustesse kirjutatud.

  4. nodsu ütleb:

    Ei ole tarvis kujutella jah, aga seda, mida ei suuda kujutella, ei suuda hästi ka uskuda (noh, et MINA võiksin päriselt ja lõplikult ära surra). Äkki seletab see surmajärgse elu uskumist, sest surmajärgse mitte-elu uskumine käib kujutulsvõimele üle jõu.

  5. udupea ütleb:

    siin elus vahet iseenesest ju ei ole aga mõelda, et hing, kel elus eriti ei vedanud, saab uue ja parema võimaluse, on lohutav.

  6. Oudekki ütleb:

    PH, aga mulle on siin jäänud mulje, et sa ei karda siin blogis mitte enda kui isiku surma pärast, vaid selle maailma hävimise pärast, kus sul hetkel hea ja mugav olla on. Ja siis need reaktsioonid tulevadki sellele, et “no aga äkki ikka harjud”, et mis siis, et maailm kokku kukub, ennegi on inimesed ümbermugavustunud.

  7. Punane Hanrahan ütleb:

    Kasvõi Ramloffi avaldusi lugedes & klassikaliste budistlike (ning ka hinduistlike) tekste üle mõtiskellen ei ole ma ses lohutavuses sugugi nõnda kindel.

    • Ramloff ütleb:

      Nujah, aga kui ei lohuta võimalus, et tuleb järgmises elus parem situatsioon, siis pole ju mingit lohutust😉. Siis ongi nii, et kel sel elus pole vedanud, sel pole vedanud absoluutselt ja lõplikult.

  8. Punane Hanrahan ütleb:

    Oudekki – surmahirm & hirm “allakukkuva taeva” ees on minu enda jaoks tglt 2 eri hirmu. Võimalik küll, et 1 juurest pärit.

    • Oudekki ütleb:

      Aga kas sa viitsiksid viidata mõnele artiklile, kus sa just surmahirmust räägid (peale sellesama siin), siis ma äkki võtaks ka sõna, praegu ei saa aru, mida sa refereerid.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s