Heili Sibrits kirjutas mõne päeva eest Postimehes, kuidas me peame end endiselt lugevaks rahvaks, ehkki aeg, mil seesugune tõele vastas, on jäänud 2 a10ne taha. Minu arust on asi veel pisut keerulisem – eestlasil on senini kalduvus pidada end intelligentseks rahvaks ning samal ajal lembida, suisa fännata antiintellektualismi! Ning mida päev edasi, seda enam süvenevad antiintellektualismi tunnused. Samas mingi II & samuti järjest kasvava seltskonna jaoks süveneb hoopis vaimuelu. Ilmselgelt skisofreeniline olux.

1 küljest on nii, et pole ilus & netiketikohane inimesist otsesõnu kõnelda, eriti kui sõnum ei pruugi olla ilus või hea. IIlt on mulle tihti ette heidet, et miks ma’i too oma sõnade kinnituseks konkreetset näidet: no ma siis nüüd toon, ehkki ei ole ilus kellegi kohta nõnda otse öelda. Aga vähemalt ei saa keegi mind süüdistada kogu probleemi pöidlast väljaimemises, sellest siis see konkreetne näide.

Nimelt: mis on Eesti populaarseim luulerühmitus? Luule on enamiku eestlaste jaoks küll täiesti marginaalne nähtus üldse, ainult õige pisut vähemmarginaalne kui kunst. Aga selle marginaalse nähtuse sees on 1 rühmitus, kes muist peajagu tuntum. Rühmitus, mille fännamine on vt. et kohustuslik. See rühmitus on muidugi NAK. Ning mille poolest NAK-i luuletajate luule silma torkab? Oma püüdlikult antiintellektuaalsete hoiakute, hoolega kultiveerit rahvapärasuse poolest (ainsaks erandiks Andra Teede). Antiintellektualismi lipukandja rühmituse sees on Veiko Märka, IIe puhul on antintellektualism vaoshoitum, kuid äratuntavalt olemas. Ning just see – antintellektualistlike hoiakutega – rühmitus on Eesti luulest see, millest teadmist sinult nagu eeldatakse, millest teadmine on tunnuslik, on “kultuurieluga kursisolemise” tunnus. Ülejäänud luule ei oma “kursisoleku” kohapealt tähtsust.

Aga jätame siin 1 marginaalse valdkonna tuntuima esindaja ning vaatame üldisemalt, milliseid argumente võib igal sammul kohata antiintellektualismi kasuks.

1 on rahvuslik argument. Kui see oleks marurahvuslik, kui seda jagaks ainult marurahvuslased, ma ei näeks siin kohta küsimuse asetamiseks. Aga antiintellektuaalne hoiak on jõudnud juba ka mõõdukamate rahvuslaste ridadesse. See argument kõlab siis nii: “Intellektuaalid on eestivastased, või kui nad seda ka otseselt ei ole, siis vähemalt kosmopoliitsed ning sellest tulenevalt 1kõiksed oma maa & rahvaga toimuva suhtes.”

Ka rahvuslikku argumenti võib vaadata kõrvalisena. Kuid mis on siis levinumad, “universaalsemad” argumendid. Kohtan sageli järgmisi tüüpe:
-Intellektuaalil pole midagi öelda/intellektuaal on tühisõnaline/üldsõnaline.
-Intellektuaal ei tee midagi kasulikku.
-Intellektuaali pakutavad mõtted ei suuda vastata rahva tegelikele vajadusele/nõudlusele.
-Me oleme siin lihtne rahvas, meile pole komplitseerit teooriaid/keelt/jne. vaja.

Eriti suuri etteheiteid on muidugi kultuurile, mis “ei vasta ootustele”. See on muidugi ambivalentne küs., sest tõepoolest – on kultuuriinimeste asi aru saada, millises keeles oma võimaliku sihtgrupiga rääkida, kuidas neid üldse kõnetada. IIlt ma’i kirjutaks seda, mida praegu kirjutan, kui näeks viga puhtalt kultuurirahva poolsena. Justnimelt näen suuris hulgas juba õpit tõrget kõige vastu mis kuidagi “komplitseerit”, mis pole “piisavalt lihtne”. See tõrjutakse automaatselt, see ei vasta “nõudmisele” niikuinii. Ehk siis, kadunud on rahva püüd kultuuri mõista.

Aga küsimus ei piirdu siiski ainult kultuuriga kitsamas mõttes. Eks ole antiintellektualismi ilming ka sotsiaalteadlaste pidevas sildistamises “punaprofessoreina”, 1 räigeimaid antiintellektualismi ilminguid mu meelest. Ning üldse aeg-ajalt leheveergudelt kõlavad kärgatused nii teadlaste kui kultuurirahva pihta, et “mida te üldse mölisete”.

Eelnev oleks probleem, aga poleks skisofreenia, juhul kui käratajad ise end alatihti siiski ei peaks intelligentseiks, kultuurseiks inimesiks. Kui nad ei arvaks, et nad ongi see “lugev Eesti rahvas” ning ei väidaks end “tundvat austust Eesti kultuuripärandi vastu”. Kui alles hetk tagasi antiintellektualistlikke väiteid esitanud seltskond ei tormaks paljastet rinnan kaitsma seda osa kultuuripärandist, mille nad enda jaoks pühaks on kuulutanud, vähimagi võimaliku kriitika eest, mis pole ometigi mõeldud samust pärandit ohustama, pigem meie kultuuri terviknägemust tervendama.

Kes me siis oleme: antiintellektuaalne kultuurrahvas? Kui see nii on, siis on meie järg kurb – sellest fraasist piisab skisofreenia diagnoosimiseks.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

One response »

  1. serial k ütleb:

    loen just lauri vahtre romaani. tööl heidab eneseleidmisnõustaja peategelasele ette, et ta on hetero ja armastab oma lapsi. ma ei saanudki aru, kas see oli katse huumorit teha või ei.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s