Loen juba mitmendat nädalat Tšehhovi teoseid – tung on need kõik läbi lugeda; niipalju, kui ta neid üldse kirjutas. & suurem osa on mul olemas, palju juba varasemastki loet, ent Tšehhov on 1 neist, kelle teoseist ülelugemisel alati mõne uudse nüansi avastad.

Aga tundub seniloetu põhjal Tšehhov küll sama vääritimõistetuna kui Tammsaare. Kui “Tõest ja õigusest”, mis kujutab endast piitsutavat irooniat, kui mitte koguni groteski, kõige suhtes, mis Tammsaare tglt väga arenenud & tundliku, võib isegi öelda – snoobliku, hingega ei haaku, sellele vastu hakkab, saab üldlevinud käsitluses mingi “eestlasliku tööarmastuse” ülistusraamat, kui haiguslikku workaholismi ning patriarhaalset karmust hakatakse tajuma “tammsaarelikuna”, siis on asjad pahasti. Tšehhoviga ehk päris nii pahasti ei ole. Seda aga küll, et tema kirjutatut on ekslikult nähtud “provintsist välja õhkamise”, provintsielu üksluisust & mõttetust kirjeldava kirjandusena. Mulle tundub Tšehhov olevat hoopis enamat. Või hoopis muud – võtke see fraas, mis teile rohkem sobib.

Ma pole küll järge ajanud ega statistikat teinud, kuid mulle tundub, et ma’i eksi pidades fraasi “igav on” Tšehhovi loomingu levinuimaks fraasiks. Ning igavust olevat seisundi, mida Tšehhov ka enim kirjeldab. Igavus, mis toob kaasa traagilisi lahendusi & üldist pessimismi (paljude Tšehhovi kirjutiste kõrval on Sartre’i “Iiveldus” vt. et pos.).

Kuid see igavus pole midagi spetsiifiliselt ainuomast provintsile. Provintslased loodavad metropoli pääsedes pääseda ka igavusest – kuid ei, IIal näeme selgestki, kuidas metropoli inimesed täpselt sama mõttetult igavlevad, nende eluigavus ei erine millegi poolest provintslaste omast. Samuti ei erine rikaste igavus vaeste igavusest, ka oma elus suuri kannatusi läbi elanud inimesed kannatavad enim ikka igavuse käes, nagu needki, kelle elu ainult jõudeajast koosnebki.

Igavus on universaalne ning võitmatu.

Tšehhovliku igavuse pikem manifest on “Kolm õde” mis erinevad igavusekäsitlused ilusasti kokku võtab. Lühidalt, kõigest 1 lõiguga võtab Tšehhov oma iva kokku jutustuse “Kingsepp ja paharet” lõpus:
Nüüd näis talle, et rikastel ja vaestel on ühteviisi halb. Ühtedel on võimalik tõllas sõita, teistel aga täiest kõrist laulu lasta ja harmoonikat mängida; aga üldiselt ootab kõiki üks ning sama, üks haud, ja elus pole midagi seesugust, mille eest maksaks väikest osagi oma hingest paharetile anda”.

Tšehhovi kirjeldatav igavus on tungiv, painajalik, kõikehõlmav jne. Õieti kirjeldab ta igavusena seisundit, mis kliinilisele depressioonile vahetult eelneb. Jutustuses, mis kannabki asjakohast pealkirja “Haigushoog” jõuab igavus depressioonieelsest seisundist ka depressiooni endani välja.

See on üldse mitmes mõttes põnev jutustus. Enne depressioonihoogu külastab jutustuse peategelane, üliõpilane Vassiljev sõpre õhutusel mitmeid Moskva lõbumaju. Kõigis neis on tal kohutavalt igav – igavus on tema bordellituuri valdav tunne. Ent ideed, mida Tšehhov Vassiljevi pähe on pannud, on pea sõna-sõnalt identsed Soome & Skandinaaviamaade feministide seisukohtadega prostitutsiooni küs-s. Vaevalt küll, et sealsed femmarid Tšehhovi pealt maha panid. Aga mitte ainult selles kohas & küsimusis on Tšehhov jõudnud veel 100 a. hiljem oma aktuaalsuses vähimatki kaotanud teeme & arusaameni.

Depressiivsuse kujutamisel ülivõimsana sarnaneb Tšehhov Uku Masinguga. Ei usu, et seda paralleeli varem keegi toonud on. Miskipärast on ju Masingugi loomingus eeskätt prevaleeriv depressiivsus paljude, enamiku tema loomingu vastuvõtjate jaoks saladuseks, märkamata jäänud.

Seal kus Tšehhovil on igavus, seal on Masingul surmahirm. Ning läbinisti pessimistlik jumalakäsitlus. Aeg-ajalt pead tõstvast optimismist hoolimata jõuab ta pessimistlikule lõppjäreldusele, et Jumal on end turmaliinist uste taha sulgenud seniil, kes ei anna oma loodule enam mingit lootust. Tihti arvas Masing siiski, et kui inimesed saavad “elusamaks”, loobuvad tglt. surnud seisundist juba eluajal, siis nad ei suregi (mis tema jaoks oli Jeesuse õpetuse tglk. mõte). Ent tema enda eluõhtul saab talle selgeks surma vältimatus, “elususe” võimatus.

Ning sarnaselt Tšehhovi tekstele liiguvad Masingugi tekstid kuskil kliinilise depressiooni piirialal. Suurim erinevus igavus-surmahirm telje kõrval ongi Masingu optimismihood. Tšehhov on läbivalt pessimistlik, tema ei kirjelda midagi mittedepressiivset – sest ei saa ju kirjeldada midagi, mida’i ole.

Nõnda jõuavad mõlemad tglt psühhologiseerivasse punkti – ise seda küll xagi välja ütlemata, aga meieaegsel lugejal on lihtne järgnevat järeldust teha, sest ta vastavat lauset juba lugematu arv xi kuulnud on: “Kõik on inimese kõrve vahel”. Depressiivne maailmataju ei küsi klassist, kuuluvusest, rahvusest, soost jms.; see lihtsalt on mõningail inimesil. Jääb aga teadmine, et paljuil samas ei ole. Ehk ka lootus, et neilgi, kel see on, on võimalus masendusest välja murda. Niisugusest ei kõnele’i Tšehhov ega Masing aga enam midagi.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

12 responses »

  1. zeeta ütleb:

    klassikuuluvusest, varakusest, soost, usutunnistusest …. ei kysi tõesti, ent yldiselt depressiivsus ei kylasta vähema intellektiga inimesi, tema hoiab rohkem mõttetarkade manu

  2. kaamosrules ütleb:

    Vähema intellektiga inimesed on samuti depressivsuse tallata, ainult nemad ei tea seda kuidagi nimetada. Nii juhtubki, et kolmapäevaõhtuse tühjendatud viinaliitri põhjuseks tuuakse umbmäärane “ajas lihtsalt jooma” ning naabrimees saab lõuga või (kui on kole suur naaber) saab jalaga tema koer. Agressiivsus, mida intelligentsemad inimesed välja näidata häbenevad, takistab kohest depreka musta lehtrisse kukumast, kuid ei suuda seda siiski lõpuni ära hoida.
    Sama asi, teine keel lihtsalt.

  3. wildikas ütleb:

    Irw.
    Ai, see oli valus.
    Mul on mitu päeva üle vääääga pika aja TAHTMINE juua, krt, ajab lihtsalt jooma, ja üliagressiivses meeleolus olen ka, aga ma hoian inimestest targu eemale, kuni üle läheb.

    Igav on ka. Nii igav, et lugesin raamatut, ka üle väääääga pika aja. Aga mitte Tšehhovit, vaid Unti ja Lev Kassinit – Suure Isamaasõja aegne raske noorus. See ei mõjunud kuidagi tervendavalt.

  4. kaamosrules ütleb:

    Hm, pole ju öeldud, et nutikamad samade kihude käes ei siple, lihtsalt nimetavad nad neid lillelisemalt. Oled juba naabrit/tema koera nüpeldanud? Kikka lahti nööpinud? Või piinled niisama, spliin maksa kallal?

    • wildikas ütleb:

      3 kuud ja 24 ametlikku päeva enne kui midagi avada saab ja siis ka vist ei julge.
      Naabri koerad on toredad, naaber ise poolsant pensionär, aga kass on tal küll vastik kusik ja õel elukas, seda loopisin sügisel mädanevate õuntega.😀

      • kaamosrules ütleb:

        Krdi intelligent, või loopimiseks pehmeid mädanenud õunu valima – mis kividel viga?

        Kui masendus murrab mõtleva inimese, siis võib ta end vabalt maandama hakata verbaalse pussitamisega. Miks? Äkki lihtsalt musklit napib ja mõtlejana taipab ta, et füüsilise vägivallaga ta end kehtestada ei suuda, Haritud inimene ütleb siis: “Vägivald pole lahendus” ja mõtleb: “Ma võin ju ise peksa saada”.

        Oikurja, mis see teema oligi?

        • Punane Hanrahan ütleb:

          Sissekande autorina ütlen, et seni on kõik kommid väga teemasse & kui te selle keskustelu lõpetama peaksite, siis hakkab mul küll igav (tšehhovlikult).

          Üldse kommitakse mind viimasel ajal jälle kuidagi vähe & harva. Peaks olema palju & tihti:)

          Aga eks see tule sellest, et kajandamine iseenesest on moest ära läinud, kesse siis kommidagi viitsib eksju.

          Mina ajan moe kiuste oma rida & kajandan muudkui edasi. Ainult IIx on kuidagi nukker tunne, et karju siin 1i nagu mingis Gobi kõrbes, eksju. Seda toredam, et siin-seal midagi diskussioonilaadset siiski algab. Näit. täna selle sissekande all siin:)

          Peale Tšehhovi olen viimasel ajal lugenud palju Martin Luiga sissekandeid. Temaga võrreldes tunnen end vana, etableerunu & kodanlikuna ehk siis tajun reaalsust õigesti kogu tema halastamatuses.

  5. kaamosrules ütleb:

    Kolm minutit Martin Luiga blogi piilutud (tähh mainimast), esimene mulje, mis võib ka meeletult ekslik olla: AA ohvriks langenud mõtlev looja, kelle elu on naljakalt tühjaks jäänud ja kes armastab aegu, mis OLID. Nende mälestuste najal…
    Ent veelkord: ma olin häbematu ja panin inimese mingisse kindlasse riiulisse paariminutilise blogilugemise põhjal. Kas me seda liiga tihti ei tee..?

    • wildikas ütleb:

      1) “Seltsimees intelligendi blogis oleme nõus läbustama aastate kaupa!”

      2) Riiulid – alati saab ju teise riiulisse ümber tõsta, lahterdamata ei saa maailma ja inimestega suhestuda, keegi ei ole amorfne ollus, et kõik asjad/inimesed enese ümber lahtiseks jätta ja eelarvamuste vabalt suhtuda. Ma arvan, et selliselt saaks ka ise oma naiivsuse läbi ühel hetkel väga rängalt kannatada.

      2.1) Mul on küll kõige ja kõigi suhtes (eel)arvamused, aga need on paindlikud ja dünaamilised. Alati kõigist ja kõigest halvasti arvata, by default ning hiljem ohutuse selgudes leebuda.

      3) Mis kassi ja kividesse puutub, siis kive pole mul aias käe pärast, va tellised, aga esiteks võib see punane värdjas minu poolest siiski elada, aga paluks mujal kui MINU kodus, teiseks – ma ei tahaks seda löga pärast kokku kraapida.

      4) Vägivalla absoluutne taunimine on allumine kasvatusele ja kultuurikihile, ma ei pea head dresseeritavust ja nõuetega adapteerumist eriliseks intelligentsi tunnuseks.

      • Punane Hanrahan ütleb:

        Wild – praeguses Lääne ühisk-s on vägivalla taunimine mu arust suhteliselt relatiivne. Abs. taunimine iseloomustab ainult teatud subkultuure.

        Aga Martin Luigasse puutuvas – tema enda kajam on suhteliselt leebe, peamiste püssirohupursetega esineb ta siiski ZA/UM-i kajamis. Ning vot sealne mäng väärib juba rohkem kui küünlaid. Õlilampe vähemalt:)

  6. kaamosrules ütleb:

    Prolena ei ole lihtne päev läbi kibeleda midagi eriti “endelligenttset” ütlema ja siis, kui aeg käes avastada, et mõtted jäid tööle lauanurgale😀
    Ainus, mis vaevam ajäi on Wildi replik /allumine kasvatusele ja kultuurikihile/. Olgu, kasvatusele võime alluda või ei, mässumeelsus on mingis vanuses nõutav ja teatud hulga inimeste juures loomulik kuni elu viimase veerandsajandini (või kauemgi).
    Aga kultuurikiht on ju midagi, mis meid vormib nii, et me ei märkagi. Ei ole ka kõige mässumeelsemal lihtne eirata seda, milles ta ninaaukudeni sees elab. Hea küll – rõivastus, elustiil, kõneviis: õpitav, ümberõpitav, omandatav. Aga me upume kõige labasemasse, mida on tegelikult kõige raskem muuta: hügieen, needsamad neetud eelarvamused, füsioloogilised funktsioonid. Surm, nälg ja sugutung – ning need on midagi, mis ripuvad suures osas ära kultuuriruumist. Sureme kõik – aga kuidas? Sööme kõik – aga mida? Paljuneme – mis rituaalidega?

  7. martinluiga ütleb:

    Näe, vaata, MIND loeti.
    Ma saan tegelikult üldise olemise suhtelisest lootusetusest aru küll, aga paremasse tulevikku uskumine on midagi, millest ei suuda loobuda. Mul on tunne, et sellest võidab inimesena.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s