Kodanlikus linnaosas ökopoes vestlevad müüja & talle ilmselgelt tuttav klient. Jutt käib sellest, et inimesed on mandunud & noored hukas, kõik nii nõrgaks jäänud. Vat staliniajal, siis olid tugevad inimesed. Siberis asumisel olles juhtunud olema viil leiba päevas inimese kohta. Koerad-kassid surnud nälga, vanaisa kopsupõletikku. Keegi ei aidanud. Vat tänapäeva inimesed sellega hakkama’i saa, elu on liiga heaks, liiga pehmeks läinud, toodab ainult mökusid.

Kõnnin riiulite vahel ringi, vtn. valikut, igasuguseid huvitavaid vürtsitaimi on laialdaselt esindet, Piprapoe järel paremuselt II valik. Mõtlen, et kõnelejate hoiak on kummaline. Mulle oleks arusaadavam leida, et tore ju, et need õudsad ajad möödas on, et praegune inimene midagi taolist üle & läbi elama ei pea. Et tänapäeva nooril pole vaja ise korisevat kõhtu kannataden sureva vanaisa kõrval valvata. Selmel sõimatakse praegust ajastut viletsaks & rahvast nõmedaks.

Natuke on tädide jutus iva ju ka. Et näiteks tänapäeva inimeste laenukäitumises on mingit kummalist, arusaamatut, loidu fatalismi, et kui “homme on p-s, noh siis on”. Et tihti isegi ei üritata midagi ära teha halvima ärahoidmiseks, ei pingutata täna püksirihma maksimaalselt, olemaks homme üldse elus. Tunnen siin valusalt ära iseenda & nii mõnegi tuttava, kes kõik elavad “tuleb see mis tuleb” pmtl. Aga muidu on prouade hoiak, et aeg peabki karm & kole olema ning inimesed ei tohigi hästi elada, peadmurdmaajavalt võõras ning arusaamatu.

Ehkki veidi hiljem kevadisel tänaval jalutaden see kõik enam nõnda kummaline ei tundu. Õhk on meeldivalt leige, puud helerohelises hiirekõrvavines, kodanlik linnaosa loomulikult turvaliselt kodanlik või kodanlikult turvaline. Mõte liigub vaevata õige lahenduseni – nende tädide jaoks on stalinistlik õudusajastu muidugi praegusest elust parem, sest see annab nende elule tähenduse.

Muidugi on see ka nende jaoks ainult 1 viis oma elule tähendust leida. Minu arust üldse mitte parim viis, aga ma’i hakka IIte inimeste valikuid hukka mõistma. Kuid nüüd ma saan aru. Kuivõrd nad on oma elu tähenduse sidunud staliniaegsete kannatusiga, siis loomulikult ei saa nad tunnistada praegust ajastut paremana, sest see oleks tähenduse tühistamine või vähemalt halvustamine. IIsõnu “Stalinistlikud kannatused annavad meie elule (erilise) väärtuse, sest miks me siis üldse kannatasime”. Tänu stalinistlikele kannatusile on need 2 tädi mõõtmatult üle tänasest päevast. Kui oleks IIti, oleks see katastroof, sest “miks me siis üldse kannatasime, kui see ei suurendagi meie isiklikku väärikust, kui see’i tõsta meid mõõtmatult kõrgemale sellest maailmast, mis taolisi kannatusi kogenud pole. Kannatuste mõte ongi ju parandada meie positsiooni inimeste hierarhias”.

Prouadel on vana stalinistlikke kannatusi ratsionaliseerida – ratsionaliseerimistung on teatavasti üldloomupärane – seega nad ei pääse elitismist, ei pääse hoiakuist, et nad on mingite omaduste poolest hulgist kõrgemal. Siinkohal on neiks omadusiks totalitarismiaegsed kannatused.

Elitismi langeda on ju nii lihtne, elitismilõks varitseb meid kõiki kõikjal. Kasvõi nii, et “mina ei ole elitist, mina ei hierarhiseeri inimesi mingite tunnuste põhjal, suhtun neisse kui võrdseisse. See teeb mind määratult paremaks neist, kes inimesi mingite tunnuste põhjal hierarhiseerivad”. & eriti lihtne on elitismi langeda, kui su elus on suuri kannatusi, sulle endalegi arusaamatuks jäävaid katastroofe, lõpuni välja põdemata traumasid.

Noorusel on suisa kohustus olla allakäinud, nõrk & jõuetu – kuidas muidu saaksid 2 vanemat prouat oma asumiskogemused ratsionaliseerit? Ei saakski ju, kui x juba õpit just sel viisil ratsionaliseerima.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

8 responses »

  1. Oudekki ütleb:

    Kannatamine on saatanast😀

    Aga ma arvan, et fatalism Eestis tuleb liiga paljudest liiga kiiretest muutustest. Näiteks, minu põlvkonda tabas peaaegu igal, kui vedas, siis igal teisel aastal koolireform, rääkimata igasugustest ühiskondlikest reformidest; minu teismeiga langes ajale, kus raha tuli kohe ära kulutada, sest homme oli ta kordades vähem väärt – ning ma olen harjunud igapäevase teadmisega, et kui ma homme üles ärkan, siis võib maailm olla sootuks teistsugune, ilma, et ma sinna üldse kuidagi oleks parata saanud.

    Siis tekibki see tunne, et võtan laenu, sest võib-olla selleks ajaks kui ma pean tagasi maksma a) on pank ammu läinud kõige liha teed b) on revolutsioon juba toimunud c) laenusumma on ära inflatsioniseerunud d) midagi muud, mida ma ette ei näe😀 Peab tähele panema, et mitte niisusse ringi langeda, kogu aeg ennast kriitiliselt analüüsima. Aga siiski, ma arvan, et minu põlvkonnal on sees mingi automatism, et “homme sõda kui on, algab lahinguretk” ja meie ei saa nagunii sellesse parata, seega tuleb lihtsalt tänasele päevale ja sellega kohandumisele keskenduda, sest kogu elu ongi see sõda tulnud🙂

  2. Tarmo ütleb:

    Surmahirm ehk ellujäämine ja sugutung ehk elu edasi kandmine on uppunud pulbitsevatesse infovoogudesse ning püüdesse / suutmatusse selles voos reageerida (millele?kuipalju?kas üldse?) ja selekteerida olulist, mis aitab elada ja ellu jääda. Riikluse eesmärgi & seotud unistuste asemel pindmised kämelused a la 94370 või 101009 töötut, inimese tasandil mõttekojad teemal ühe tehase grill-liha või ehk teise, trendi-kollane või vähemtrendikas burgund, Lenna või Margus blablaa. Ellujäämine ei sõltu enam oskusest oma ainsat leivatükki kaitsta, või kehalisest võimekusest (=vähem pekki luudel ja trammis lihas. Muide, alles nägin murega, et 45a sõber ei jaksanud vihma eest ühe hooga joosta, autoni kolmsadakond meetrit) anda ennetav vastulöök vasakuga või suuta põgeneda. Pole enam maaharija-preester-sõdur mured ja valikud vaid … nojah, teadagi. Muidugi ajab vanaprouadel harja punaseks, et karmide valikute ja tugevate isiksuste aeg on asendunud stilist Ženja ja staar Otiga, kellele ‘mees’ klassikalises võtmes ei tihkagi öelda (sest mees-olemine pole näitaja, lihtsalt). Eks teatud eluaastate järel saavad nö tegelikud / need vähesed tegelikud väärtused välja pestud ning siis ei saada enam aru tänasest pehmest ilmaelust. Aga nagu täna tühjenevad tänavad mingi lauludtähtedega hetkil, nii kadusid need prouad heinakaarelt Valdo Pandi saadet vaatama:) Seega, pole midagi uut siin Jumala taeva all, ja pole inimene kui selline suurt muutunud, mu meelest. Varblane ikka sama hall, lihtsalt nägemine pole enam see.

  3. Karmen ütleb:

    Jah, kurb, et inimeste elule annab tähenduse kannatus, mitte armastus.

  4. ep ütleb:

    ma pakuks välja veel ühe võimaliku seletuse tädide stalini-aja nostalgiale. see oli nende jaoks hea ja ilus aeg, “õige” aeg lihtsalt sellepärast, et siis olid nad ise noored😀

  5. zeeta ütleb:

    mai loe nende naiste jutust välja ei staliniaja ylistust ega kannatuste õilistamist. inimesed on tähele pannud seda, mida nii maailma tervishoiuorganisatsioonid kui ka iga laste ja noorte tervist analyysinud toimkond: inimeste fyysiline ja vaimne tervis on halvenenud. ekstreemolukorras (nt siber v praegu sõda) võtab organism viimsed varud kokku ja kui on varusid, veab välja. (100-aastaste hulgas on enamuses inimesed, kes eluaeg rasket fyysilist tööd teinud). Kui aga organismil ei olegi kuskilt midagi võtta (energiajoogid laste käes iga päev , nt. või ainult vaimne pinge istuva eluviisi ja edu-pyrgimus-konkurentsi tingimusis) siis inime o n nõrk, see on fakt, mida need kodanikud kaupluses nentisid. see on tegelikkus, mida otse loomulikult võib filosoofiliste ja psyhholoogiliste mõtiskluste kaudu loovalt tõlgendada.
    varakurnatult nõrkunud inime elab suht kauagi, kuna armas apteek aitab ja moodne meditsiin hoiab ärev-neurootikuil ilusti hingekse sees. aint et hingitsemine on õrnuke ja liha nõder võrreldes yxkõik millise, kasvõi kiviajaga võrreldes.

    • Punane Hanrahan ütleb:

      Aga miks peaks liha üldse tugev olema? Las see olla nõrk.

      Mulle tundub, et see “nõrga liha” staadium on just see, kuhu inimkond oma a1000detepikkuse rassimisega on tahtnudki välja jõuda. Seda ongi igatsetud ning selles müüdid kõnelnud. Et lõpuks ometi olla mõnuga pehme & nõdra lihaga.

  6. notsu ütleb:

    Ma julgeks ka kahelda selles tervise halvenemise asjas – keskaja ja varauusajaga võrreldes on keskmine eluiga kindlasti pikenenud. Ja kuskilt lugesin mingit statistikat, et valgekraed pidavat kauem elama kui pideva füüsilise töö tegijad. Füüsiline töö on tervislik ainult mõõdukas koguses.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s