Maailma suurim simulaakrum on loomulikkus. Teeseldud loomulikkusel & ehtsal loomulikkusel on pea võimatu vahet teha, isegi kui teeseldud loomulikkus ei tahagi “päris” välja näha. Kõik hädad algavad muidugi sellest, et keegi ei tea seniajani, misse “loomulikkus” siis õigupoolest on.

Pasteet jms. on tänapäevaks jõudnud tavapärasele keskklassi toidulauale. Oli aeg, kus seda peeti rikaste toiduks või vähemalt pühadetoiduks. Ma’i tea aga, palju on lugejate hulgas neid, kes teavad, et pasteet on algselt pärit vaeste laualt. Ning piirkonnas, kus vaesed seda tegema hakkasid, on see jõudumööda ikka nende toidus olnud. Pasteedi sünnitas vaesus, rikkad ei lubanud “sellist mögra” endale saj-id. Kuni 1äkki avastasid, et ilgelt eksootiline toit & ennäe, maitsev ka veel. Muidugi tegid nad pasteedi koostises mugandusi, lisasid kaugete maade vürtse. Ning oligi vaeste söögist saanud rikaste oma.

Tihti rikkuse & elus edasijõudmise rõhutamiseks mängitav golf oli kunagi puruvaeste karjapoiste mäng, kes suvaliste puuokste abil üritasid hobusepabulaid mutiaukesse & muisse maapinna õõnsusisse veeretada.

Ei pasteedi ega golfi rikaste seltskonda levimise põhjuseks pole minuteada otseselt rikaste tarve vaeseid mängida. Aga see tarve on läbi aege olemas olnud, ajaloolased & antropoloogid on seda kirjeldanud.

Ning tihti on rikkad pöördumist madalamate klasside eluviisi poole endale ise kirjeldanud pöördumisena loomulikkuse poole. Samal ajal on vaesed klassid ikka oluliseks pidanud püüelda eliidi poole, sarnaneda neile. Seega on rikkad vaesemate elustiili matkida püüdes keeranud vindi peale lihtsalt omaenda elu mingeile tahkele. Ning kes oskab vastata, mis on selles komplotis tegelikult see salapärane “loomulik”?

Ning enamasti on rikaste püüd “tagasi loomulikkusse” 1aegu siiras & ebasiiras. Sellest, mis vaeste & rikaste vahe tglt. määratleb – varandusest – rikkad enamasti loobuda’i taha. Ega mugavusistki tglt. mitte. Nõnda mängisidki aadliprouad lamburineide ikka turvaliselt lossi taga pargis, mitte’i üritanud tglt. lambakarjuse elu elama hakata. Ning isegi kui üritanuks, olnuks see ikkagi simulaakrum, sest erinevalt päris lambakarjusest saanuks nemad alati lossi tagasi pöörduda.

Eeslinne nuhtlus sai alguse linnakodanlusest, kes pidas linnaelu ebatervislikuks ning maaelu tervislikuks (noil ajul vastas selline arusaam suuresti veel ka tõele – linnad olid enamasti täis kivisöesuitsu jms.). Nad asusid elama linna lähedale maale, aga tööl jäid käima ikkagi linnas ning kogu nende elustiil jäi sisuliselt linlikuks. Tuleb tuttav ette? Eestis on ju seesama protsess rohkem kui sajandilise hilinemisega juba mõnda aega käinud & jääb ilmselt veel käima. Tõsise eeslinnanuhtluseni siinkandis ei jõuta, ressurss saab enne otsa.

Hull on see, kui taoline sisuline linlane hakkabki pidama oma elu selleks ehtsaks, “loomulikuks” maaeluks. Veel hullem, kui ta oma paari peenrataime juures end tõsiseks põllumeheks peab. Õige pea’i saa ta oma simulaakrumi otsast enam aru, mida põllumajandus tglt. tähendab (sellisele kurvale järeldusele olen jõudnud & jõuan jätkuvalt mitmesuguseid netikomme lugedes).

Ehk siis – algselt teadlikult kas mängulisel või lihtsalt matkitul on kalduvus just ennast ajapikku loomulikuks pidama hakata. Nii kaovad piirid loomuliku & “loomuliku” vahel. Mängult on päriselt. Häda selles, et ega päriselt ikka päriselt ole küll, alati.

Mõnix on vahetegemine loomuliku & järeltehtu vahel aga lihtsalt ebaoluline. Sellest ei sõltu tglt ju midagi. & veel enam, paljuil juhtel on see lihtsalt võimatuks muutunud.

Sest “loomulik” pole midagi staatilist, see on ise pidevalt muutuv. Ning muutudes püüab sageli ulatuda ka simulaakrumini. Sellesamani, mis temast endast ammutab. Lõpuks ongi kõik lootusetult segi.

See kõik viib mind mõttele, et praegusaja väga komplitseerit tsivilisatsioonis on ehk targem “loomuliku” & “simulaakrumi” mõisteist hoopis loobuda. Nagu ka “loomuliku” & “ebaloomuliku” vastandpaarist. Seda enam, et sõna “ebaloomulik” kasutavad enamasti passeistid & nende sõbrad, mahutamaks selle sõna taha kõike, mis nende eetiliste tõekspidamisiga kokku’i lähe.

“Loomulikkus” ei aita meid kuidagi edasi maailmas, kus näiteks rikas võib endale lubada vaene välja näha, aga vaene on päriselt vaene. Siin sogastab “loomulikkusetaotlus” ainult tõiku. Takistab meil tglkkust adekvaatselt tajumast, niivõrd kui see üldse võimalik on.

Sama mõttetud on ka “loomulikkuse” igasugused kitsamalt piiritletud teisendvormid, nagu “eakohasus”.

Loomulikkuse lipukirjaks on tihti peetud lauset “ole selline nagu oled”. & kui keegi siis ongi täpselt selline, nagu ta on, aga see’i vasta IIe arusaamale sellest, milline ta olema peaks, heidetakse olijale kiiresti ette “ebaloomulikkust”. Või et “ta üritab olla keegi II” ehkki ta justnimelt üritab olla tema ise – oma parima arusaama kohaselt.

See lipukiri on olemuselt liberaalne lause. Näen selles lauses aga teatavat valehäbi, mida konservatiividel liberaalides tekitada on õnnestunud. Valehäbist vabam & igati ausam oleks lause “Tee mis tahad”. Nii otse’i julge tõde tänapäeval aga enam suurt keegi välja öelda. Ehkki maksiimi “Igaühel on õigus teha mis ta tahab, kuni see ei riiva IIte sama õigust” pole liberaalse kultuuri pooldajail küll mingit põhjust kuidagi häbeneda.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

One response »

  1. Ramloff ütleb:

    Minu jaoks on loomulikkus eelkõige seotud sellise teemaga nagu loomus. Ehk siis usun ma, et inimesel on juba sündides oma kindel loomus ning kui ka kasvatus ja sootsium jne. inimest sellest loomusest teises suunas suunavad, on see hingepõhjas alati olemas. Vägi hakkab voolama kui inimene jõuab selle loomusega kooskõlla ja elab selle järgi. Aga loomus on igal sündinud inimesel erinev, seega on igal ühel oma unikaalne loomulikkus, mis võib olla tema naabri ja elukaaslase omast diametraalselt erinev.

    Muuseas, see “Tee mis tahad” on Crowley üks põhilauseid, kuid temagi uskus justnimelt seda, et iga inimene on sündinud kindlaksmääratud loomusega ja Tahe töötab vaid siis kui ta Tahab isikliku loomusega kooskõlas olevaid asju.

    Kõrvalolija ei saa tegelt iial ütelda, mis on teise jaoks loomulik ja mis mitte v.a. ehk juhul kui ta tõesti on selline Nägija, kes suudab näha teise sünnipärast loomust koguulatuses, aga ma kahtlen kas selliseid inimesi tegelikkuses ka olemas on.

    Loomulikkus on seega üsna sarnane mõistega “iseeneseks saamine” ja enda jaoks loomuliku avastamine pole sugugi nii lihtne ja enesestmõistetav kui võiks arvata.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s