Ma’i tea oma tutvuskonnas kedagi, kes teaks kedagi, kes loeb xaga ainult 1 rmtut. Enamasti on kõigil siiski käsil 2 või enam teost 1aegu. Nii ka mina. Peale Tšehhovi teoste on mul käsil veel 1 Humboldti reisikiri ning Sergei Smirnovi “Bresti kindlus”. Nutikas lugeja aimab muidugi juba pealkirja põhjal, et viimase abil ma siin teatud üldistusi teha kavatsengi.

Sergei Smirnov oli N-Liidu kirjanik ning teda peetakse ka 1 parimaks N-Liidu uurivaks ajakirjanikuks, niivõrd, kui see valitsenud režiimi tingimusis võimalik oli. Seesama “Bresti kindlus” on põhjalik teos, kus muidugi on välja toodud kõik see, mis N-propagandaga kooskõlas oli, aga rohkem või vähem vihjamisi, ridade vahelt, antakse mõista ka seda ebameeldivat tglkkust, mis riigis valitses.

Olen piisavalt enesekindel uskumaks endal olevat N-Liidus välja antud tekste kriitilise lugemise oskust. Selle oskuse abil ütlen, et rmtu I osa on kirjutet nii tugevalt, kui see N-Liidus üldse võimalik oli. II osa jääb nõrgemaks, näha on tõike asemel juba propagandat, mis kohati laskub isegi otsesse fantaasiasse. See on muidugi minu spekulatsioon, tglkkuse kindlakstegemiseks mul vahendid puuduvad. Vähemalt haigutamaajavalt levinud N-propagandistlikke stereotüüpe tuleb rmtu II pooles kahetsusväärselt palju ette.

Bresti kindluses toimunu oli sulaajal tegutsenud uurijale muidugi paras kompu. Tegu oli kahtlemata ehtsa sõjasangarluse näitega, mis aga Stalini ajal suuremas osas maha vaikiti. Stalini valitsus jättis kasutamata väga magusa propagandavõimaluse. IIlt polnud see talle muidugi võimalikki, nimetet kliki teatavate iseloomulike omaduste tõttu, nagu näiteks hitlerlikest sõjavangilaagreist vabanenute kiire edasiläkitamise tõttu stalinlikesse laagreisse.

Hruštšovi ajal oli võimalik “Beria liialdused” muidugi üsna armutult päevavalgele kiskuda ning sellega kindlustada parasjagu valitsevat võimu. Ehkki ka siin tuli säilitada mõõdutunnet – ei võinud jätta muljet, nagu oleks N-Liidu kui sellisega midagi väga valesti, kõik pidi puhtalt mainima “isikukultusaegsete liialduste” raamesse.

Kõige selle tõttu on mainit rmtust palju kõrva taha panna ning kõik see võtaks aega & ruumi mitme sissekande jagu. Sestap kõnelen siinkohal taas 1st oma lemmikteemast, mõtlemisainest, mille loetav rmt jälle päevavalgele toonud.

Nimelt näitab rmtu II, nõrgem, osa taas igasuguse propagandistliku jutuvestmise šabloonsust. Kui 1kõik kellel on vaja hakata tõde segama propagandaga (mitte tingimata isegi otsese valega), muutub tekst šabloonseks, “täida lüngad” tüüpi tekstiks. Ning see on omane tõesti 1kõik kellele, kel seda nõksu tarvis kasutada. Heroiliste ajaloosündmuste kujutamisel põhinev propaganda kasutab tüütuseni universaalseid meetodeid, miskipärast.

Ning siin tulebki välja üldiselt naeruväärne seik. Iga propagandist, kellel on vastaseid, naeruvääristab neid, süüdistades neid tglkkuse moonutamises ning just selle “täida lüngad” teksti kasutamises – tehes ise täpselt sedasama! Ka Smirnov viitab oma tekstis Skorzeny jt. Natsi-Saksa juhtivohvitseride, aga ka briti sõjaloolase Lidelli teoseile, kuid ei saa kuidagi loobuda täpselt samasuguse tonaalsuse ning meetodite kasutamisest (N-Liidus muidugi olnukski see võimatu).

Kui aga igast ilmakaarest tulvab taolisi “töövihikutekste”, tekkib analüüsival inimesel paratamatult küsimus: keda uskuda? Mis hiljem, tekstiliste sarnasuste põhjal, areneb sama paratamatult küs-ks: miks peaks kedagi üldse uskuma (kui nad nii kirjutavad)?

Kui Matrossovit, Kuperjanovit, mõnd natsi-saksa kangelast & mõnd kristlikku pühakut kujutatakse täpselt 1 & samal viisil, miks peaks 1ki neist tekstest IIst tõesem olema?

Arvangi, et kui juba “täida lüngad” tüüpi teksti kusagilt tuleb, siis on igas taolises tekstis oma tõetera sees. Just nimelt igas, hoolimata, milline režiim või riik seda väljastanud on. Ning samamoodi on kõik propagandistid kahtlemata pannud paksult & palju. Näiteks on Soome talvesõja puhulgi paljude tekstidega see häda, et neis kasutatav jutustamisviis on vastaspoole omale liiga sarnane, et kumbagi neist päriselt uskuda. Kes on harjunud juba N-Liidu tekste kriitiliselt lugema, loeb sama kriitilise meelega juba igasugust teksti. Ning sarnasused on kahetsusväärselt suured, isegi kui teksti taga seisab igati demokraatlik, euroopalikke väärtusi jagav riik.

Siin võiks öelda, et “aga režiimi demokraatlikkus ongi see mõõdupuu”, kuid mulle tundub see kahtlane. Kui ikka USA-s & N-Liidus välja antud “lünktekstid” on täiesti “võta 1 & viska IIst” stiilis, siis ei piisa usalduse tekitamiseks teadmisest, et USA on kõigist oma vigadest hoolimata siiski demokraatlik riik. N-tekste lugema harjunule tekitab teatud stiil paratamatult umbusaldust. Ning olen täiesti veendunud, et õigustatult. Seda kurvem on tõdeda, et ka Eestis on “lünktekste” ohtralt pruugit nii enne iseseisvuse kaotamist kui ka pärast selle taastamist. Praegugi on mõni EV ajalooõpik retoorikalt & tonaalsuselt täpselt samasugune, nagu nõukaaegne, ainult head & pahad poisid on omavahel kohad vahetanud. Ning pole vahet, kas headeks peetakse parasjagu saksa tankide kõrval jooksvaid Wehrmachti sõdureid, või N-tankide kõrval jooksvaid punaarmeelasi – totra mulje jätab see mõtlevale lugejale igal juhul, mille tulemuseks on üldise umbusu ning nihilistlike meeleolude süvenemine.

Lõpetuseks illustratsioon. Võtsin 1 Smirnovi “lünkteksti” ning täitsin lüngad kõigi võimalike variantidega, mis parasjagu meelde tulid:

Lihtsail nõukogude/saksa/eesti/ameerika/kristlikel/moslemitest inimestel on üks imeline omadus, üllatav ja lahutamatu iseloomujoon. Meie inimene on võimeline tõeliselt suuri kangelastegusid korda saatma, nagu oleks see igapäevane asi ja ta ie pea ennast sealjuures sugugi kangelaseks. Ka Bresti kindluse kunagised kaitsjad/Sarmaatia asiaatide tagasilööjad/õppursõdurid Eesti Vabadussõjas/jesuiitidest misjonärid/Al-Quaida võitlejad ei pidanud endid kangelasteks. Nad mõtlesid: jah, ma elasin Bresti kindluses/Doni steppides/Paju lahingus/lõvide ees/Guantanamo laagris läbi palju vaevu ja vintsutusi, kuid ma täitsin lihtsalt oma sõjamehekohust/ilmutasin põhjamaist meelekindlust/täitsin oma kohust rahvuskehandi liikmena/olin ustav Jeesusele/võtsin kuulda Prohveti kutset, tegin seda, mida pidin tegema, samuti nagu tuhanded ja miljonid Nõukogude sõjamehed/tõelised aarialased/Eesti patrioodid/pühendunud kristlased/ustavad moslemid neli aastat kestnud Suure Isamaasõja/Saksamaa eluruumi taastamise/Eesti Vabadussõja/Jumalasõna levitamiseks peetava ristisõja/gjauride vastase sõjaretke kõikides teistes rindelõikudes ausalt oma kohust täitsid”.

Tundub ju, et vahet pole. Kurb iseenesest:(

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

3 responses »

  1. V.A. ütleb:

    Jah. Kahtlemata on tendentskirjandus väga sarnane, ükspuha siis, mis tendentsiga tegu on. Minu kogemus näiteks tavaliste sotsrealistlike (ka eesti kirjandusest pärit) romaanide ja moodsate nn kristlike romaanide lugemisel (viimaseid produtseeritakse väga palju, küll mitte eriti Eestis) on see, et olulist vahet ei ole. Ühes näiteks areneb peategelane teadlikuks kommunistiks, teises tulihingeliseks kristlaseks (üle kivide ja kändude näiteks) või siis just ei arene. Jne. Tüütuvõitu tekstid, sest pärast kümnenda säärase lugemist, tead enam-vähem, kuidas üheteistkümnes välja näeb, aga tasub aeg-ajalt ikkagi lugeda.

  2. V.A. ütleb:

    P.S. Lisaks see märkus. Hoopis lastekirjanduse teemal. Paar suve tagasi lugesin esmakordselt Arkadi Gaidari. Lapsepõlves ta mind millegipärast üldse ei huvitanud, meil polnud kodus ka ta raamatuid. Aga nüüd ostsin ja lugesin. Ja hästi jutustab, pole midagi öelda, suur anne. Osav fabuleerija jne. Aga kohutavalt paranoiline maailm valitseb ta tekstides. Kohutavalt paranoiline.

  3. Oudekki ütleb:

    Seega: kangelasi võib olla igal poolel, sõltumata ideoloogiast. Ja see võib-olla ei olegi kurb, see näitab, et mingi inimlikkus eksisteerib siiski, see on ehk hoopis ilus: meil on siiski võimalus valida, sõltumata igasugustest hulludest, kes üritavad meid mingisuguse oma võimu heaks ära kasutada. Ja kui mõlemal pool on kangelased, siis nad ehk austavad teineteist rohkem?

    Teisest küljest, ma pean tunnistama, et minu jaoks on vahe, kas inimene kasutab oma võimet olla kangelane Jumalasõna levitamiseks peetavas sõjas, oma linna kaitseks sissetungijate eest, gjauride vastases sõjaretkes…

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s