Pealkirjaks olev lause pärineb 1e N-aja lõpu vene humoristi humoreskist, kus perestroikaaegset oluxa üsna teravmeelselt kirjeldati. Nii teravmeelselt, et mõnigi pärl sellest kirjutisest mul seniajani meeles on. Peale pealkirjas toodu näiteks veel ka “rangelõikeline kivipesuülikond”. (Ma’i tea, palju on nooremate inimeste hulgas üldse neid, kes teavad, mis kivipesu on, sest seda tehnoloogiat pole teksarõivaste kujundamisel pärast 90-date algust vist enam kasutatudki). Aga tänased sündmused kinnitavad taas, et pealkirjaks valit fraas pole oma aktuaalsust kaotanud.

Ehkki ma tunnen suurt huvi kõikvõimalike lennuõnnetuste vastu – nende asjaolud on enamasti väga põnevad – pole ma viitsinud nende üle kunagi statistikat pidada. Pmtl, et kui vaja läheb, saab vajaliku arvestuse ju alati internetist kätte. Aga enamik inimesi ei pea taolist statistikat. Sestap tundub mulle, et ma sarnanen enamike inimesiga, kui mulle tundub, et sel kevadel on lennuõnnetusi kuidagi eriti rohkesti juhtuma hakanud. Iga natukese aja tagant prantsatab kusagil midagi alla.

Samas võib selline mulje olla näiline (xan taas, et ma’i tea, statistikat mul ju’i ole). Et sel kevadel 1 riistapuu suisa Ülemiste järve jääle prantsatas ning et Poola presidendi lennumasin nõnda õnnetul viisil maapinda embas, võib tekitada mulje, nagu oleks lennuõnnetusi üldse tavapärasest rohkem. Lisagem siia veel vulkaanituhast tingit liikluskaose, mis tglt aitas küll hoopis lennuõnnetusi ära hoida, sest lennukid ei lennanud:) Aga ajju kinnistub jälle teadmine, kuidas mingi jama nende lennukitega ju oli. Ning siis on juba iga järgnev õnnetus või lennuliiklusega seotud jama kinnituseks sellest, et “kõik ei ole xas õhutranspordiga teps”.

See kinnitab tuntud tõde, et oma meeli & mõistust me usaldada’i saa. Piisab paarist 1ikjuhtumist kallutamaks meie arusaami suurist protsessest või hõlmavaist sündmusist 1le või IIle poole. Seega on targem kõike xi kontrollida, enne kui üldse midagi järeldama hakata. Kasuks tulevad budistlik pessimism inimmõistuse võimaluste osas ning külma statistika vaatlemine enne kuume järelduste tegemist:)

Kui peaks selguma, et lennuõnnetusi tänavu kevadel tõesti viimase aja keskmisest rohkem on, siis minus see lennuhirmu’i suurenda. Aga ega ma eriti lennata’i taha küll, samas kaugeid paiku külastada siiski tahan.

Kunagi ammu, kui ma sagedasemat lennureisimist alustasin, pelgasin ma pisut. Hiljem muutus iga lennureis tõeliseks & oodat, veel hiljem lihtsalt nauditavaks elamuseks. Ning nüüd olen jõudnud sinnamaale, et lennureisid tüütavad mind. Erinevalt näiteks laevast ei saa lennuki peal eriti ringi tuiata, istu muudkui tunde 1 koha peal. Siis on seal veel kitsas, magada & raamatuidki lugeda on ebamugav. Jalad jäävad kangeks jne. Vaated lennukiaknast on muidugi endiselt hunnitud – alati üritan end sättida akna alla istuma, enamasti see ka õnnestub. Mitteaknaalusel kohal istumine on ikka täielik katastroof. Aga akna all, kõrvaklappes ambient või jazz ning all pilved või möödalibisev maakaart:) – selles on oma seletamatu võlu seniajani, harjumusest hoolimata. Selle elamuse pärast soovitan igal kel võimalik siiski pilvist kõrgemale tõusta.

Aga transpordivahendeist meeldib mulle enim siiski rong (sel suvel saan Ixselt ka ülikiirrongiga sõita – eks siis näe, kas on ka väärt elamus), IIl kohal on laev (ehk oleks Ilgi, aga ma jään krdi kergesti merehaigeks, mis selle transpordiliigi väärtust mu silmis muidugi vähendab, sedasama teevad ka nii soome kui eesti rahva halvem osa, kes miskipärast just seda transpordiliiki järjekindlalt eelistavad), seejärel alles lennuk. Auto jääb minu kui pmtelise jalakäija & ühistranspordikasutaja jaoks üldiselt arvestusest välja.

Linnatranspordis on parim siiski metroo (mis ju ka 1 rong:)), seejärel tramm, siis troll & viimaks buss. Kui vähegi võimalik, üritan üldse jala käia – jalakäijale on linnaruum nauditavaim.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

2 responses »

  1. Helen ütleb:

    Kuule sa oled hakanud kirjutama, nagu robot (vahel mõtlen, et mõni pisike robot istub sinu arvuti taga ja sina dikteerid talle, et ta kirjutaks). Ma pean ikka tükk aega veerima, enne kui mõnest kirjakohast aru saan.
    Lennukite kohta nii palju, et mida vähem sa igasuguste tõenäosuste üle pead murrad, seda vähem tõenäolisem on, et see sinuga juhtub.
    Mul emps vahib kogu aeg reporterist ja õhtulehest igasugu õudukaid, kus keegi jälle maha löödi ja siis helistab mulle ja halab, et oi kui hirmus. Üritan talle ikka selgeks teha, et ärgu siis vahtigu nii palju sopasaateid.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s