“Ma ei häbene ennast rahuldada” teatas mulle täiesti tundmatu daam mingi väljaande lööbil, kui sisenesin R-Kioskisse endale uut Elektriraudtee kuukaarti ostma. Ma’i saanud üldse aru, milles seisneb uudis & veel esikaaneväärtuslik uudis. Mina ka’i häbene hingata, süüa, magada, rmtuid lugeda & muid inimesele igati omaseid tegusid teha. Jah, naljakas küll, aga Victoria-ajastu pole veel XXI saj. II 10ndi alguseks otsa saanud.

Passeistid & moralistid kurdavad sageli, kuidas “filmitegijad, kirjanikud jms. võiksid 1x ometi loobuda sensatsiooni tekitamisest seksuaalsuse avameelse kujutamise kaudu”. Ma nõustun siin passeistide & moralistidega – aga lähenen asjale täpselt risti vastupidisest küljest. Nimelt – me võiksime viktoriaanlikust seksuaalmoraalist lõpuks ometi tõepoolest üle saada. Jõuda sellisesse punkti, kus seksuaalsuse kujutamine on tõesti niivõrd loomulik & igapäevane, et see kellelegi enam millegi erakorralise ning uudisväärsena ei tunduks. Iga film, iga rmt, iga ajakiri jne., kus kujutatakse mingit seksuaalset tegevust kuidagi esileküündivana, ülejäänud konteksti “müügiargumendina”, on tglt. punkt tagurlaste leerile. Punkt nende kasuks, kelle jaoks seksuaalsus on endiselt midagi ebasobivat & soovitavat, ainult pimedasse & teki alla sobivat ning sedagi kiriku loal 4x a-s laste saamise eesmärgil.

Omaaegsete seksuaalrevolutsionääride eesmärk polnud tekitada sensatsiooni ning toota kõmu. Eesmärk oli siiski kukutada viktoriaanlik seksuaalmoraal ning näidata, kuidas seks on sama loomulik & igapäevane nagu hingamine, söömine jms. Et pole selles va seksis midagi nii erilist, pole mingit põhjust “ihhihiiks” ega “ahhahaaks” vaid iga1 kes tahab & saab tehku seda nii nagu tahab & saab ning üldiselt vähem möla & pikem samm. Et seks on lihtsalt 1 inimelu juurde käiv tegevus, mida’i tasu ei demoniseerida ega ka millegi erilisena pjedestaalile tõsta.

Paraku sellist selgemõistuslikku suhtumist seksi pole seniajani saavutet. Elame endiselt Victoria-ajastus, ainult et seksuaalsuse keelamise, tõrjumise asemel on nüüd selle upitamine pjedestaalile kahtlase kihistamise saatel. Keegi ei piilu enam lukuaugust, kõik uksed on pärani lahti kistud, akt avalikkuse ette toodud & kogu rahvas vtb seda ikka samasuguse piinliku naerukihinaga nagu XX saj. algul mingit peep-show‘d. Seksi asetumist selle õigele kohale söömise & hingamise kõrval pole vähemalt meediaruumis (mis aga on kultuuriruumi oluline osa) veel toimunud. Ning taoline seksuaalsuse pidev eksponeerimine on sisult tagurlik – ehkki tagurlased ise selle vastu kõvasti sõna võtavad ning seda taunivad.

Olux, milleni tuleks jõuda, on see, kus inimene’i häbene ennast rahuldada, aga’i pea eneserahuldamist ka millekski eriliseks, et sellest üldse oleks mõtet rääkida. Tuleks jõuda oluxani, kus seksistseenid filmis ei tõuse kuidagi esile, vaid me suhtume neisse samamoodi, nagu näiteks auto käivitamisse või veiniklaase kõlistamisse – vdtes, kas neil on mingi mõte filmi kui terviku seisukohalt & kuidas need konteksti asetuvad.

Ehk siis: seks võiks lõpuks asetuda oma kohale inimelu loomuliku osana. Ei millegi rohkema, ei millegi vähemana. 1 tegevusena paljude hulgas. Kuni seksil on mingisugune eriseisund, pole viktoriaanlus tglt. otsa saanud. Inimene, kes näiteks kunstinäitusel seksuaalakti kujutavat videot nähes õhkab “Issand kui avameelne” taastoodab viktoriaanlikku paradigmat.

Aga miks see paradigma nii visalt säilib? Põhjus ei ole mitte passeistide lemmikargumendis, et “seks ongi niisugune ohtlik asi, mida’i tohi vabaks lasta” vaid ikka selles, et tegu on kogukondliku kehakontrolli paradigmaga. Kuni seksuaalsus veel tekitab mingeid “ihhihii” või “oi” assotsiatsioone, seni pole 1isiku seksuaalne emantsipatsioon veel eesmärgile jõudnud – sõltumatu 1ikisik pole veel saanud ainuotsustajaks oma seksuaalsuse üle, oma keha täielikuks & ainuõiguslikuks peremeheks.

Samas ma’i väida, et see kirjutis, millest minu mõttelõng alguse sai, halb või tagurlik oleks. See lihtsalt juhtis tlp. ajastu sümptomeile, aga ise teenib (kas tahtmatult või tahtlikult) pigem edumeelset eesmärki. Ehk selle daami eeskujul harjuvad muudki inimesed, et eneserahuldamine pole häbiväärne. Selle järelduse loogiline tulem on aga mõistmine, et seks pole üldse ühis- või kogukonna asi, et see pole tglt. isegi mitte 2 inimese omavaheline asi, kuna elementaarseima seksuaalse rahulduse saamiseks piisab ka ainult 1 inimesest – sinust endast. Seega on seks & kellega, kui palju, mis kujul & kas üldse sa seda harrastad ka ainult sinu enda asi ning sealjuures veel ei midagi erilist, ei midagi taolist, millest peaks ajakirje esikaanil rääkima ning millega neid ajakirju müüa peaks saama.

Ühtlasi viib see hoiak lähemale ka humanistlikule eesmärgile näha inimest eesmärgi, mitte vahendina. Et seksuaalse rahulduse saamiseks pole partnerit tglt. vaja, peaks vähenema ka inimeste ärakasutamine seksuaalse rahulduse saamiseks ning on lootust inimsuhete muutumisele terviklikumaks, kus eesmärk on tõesti inimene ise, mitte tema teatavad, näiteks seksuaalsed, atribuudid.

Lühidalt: ma ikkagi usun, et Victoria ajastu lõppeb ning seksist saab inimeste argielu loomulik osa. Ei midagi rohkemat, ei midagi vähemat – ei midagi erilist. Nagu hingaminegi:) Mitte midagi, mida salata pimedasse & teki alla, aga ka mitte midagi, mida afišeerida ning mis tingimata üldse kõneväärt oleks.

Kuigi mulle tundub, et tglk elu ongi sel teel pea sihtmärgini jõudnud ning vähemalt nooremad põlvkonnad asju nõnda tajuvadki. Lihtsalt seltskonnaajakirjandus ei oska veel järgi jõuda ning ehitab uudiseid tühja koha peale:)

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

20 responses »

  1. ellom ütleb:

    Kirjutan alla sest olen lihtsalt täitsa nõus. Kuigi seks ja seksuaalsus on väga põnevad asjad ja neist võib palju rääkida ja mõelda kui huvi on. Aga samamoodi võib jah rääkida ka söömisest või hingamisest. St mitte täpselt samamoodi, sest tegu ei ole sünonüümidega. Viktoriaanliku moraali kukutamine võiks ideaalis kaotada ka selle normatiivse ajupesu, mille järgi inimene peab kindlasti vastama kellegi teise normatiivsetele arusaamadele seksikusest. Muidu oleks ta justkui kõlbmatu inimene. Seksuaalseks rahulduseks piisab tõesti ühest inimesest ja iga inimene võib iseenda jaoks nii seksikas olla nagu ise tahab ja otsustab. Ja jagada seda seksikust vastastikuse huvi korral kellega tahab. Lisaks – mind häirib eriti kõvasti see, et lisaks otsesele seksijutule kipub ihihii-ahahaa reaktsioon kaasas käima ka igasuguse alasti keha kujutamisega. Ja näiteks aktifotograafia või mõtestatud alastuse puhul filmis oleks nagu tegu kõlvatu pornograafia eksponeerimisega. Alasti inimene on ilus ja huvitav asi ja tema kujutamine võib rääkida väga paljudest asjadest peale seksi.

  2. Ramloff ütleb:

    Mulle tundub, et päris kõike ei saa ka viktoriaanliku moraali kaela ajada. Võrrelduna hingamise, söömide või kasvõi näiteks kätlemisena, on seksuaalkontakt kahe inimese vahel paganama totaalne. Kui sina või mina oleme sunnitud ebameeldiva inimesega kätlema, või temaga koos sööma, on see talutav, samas kui oleme sunnitud temaga seksuaalkontaktis olema, on see vägistamine.

    Seega võiks ikkagi ütelda, et hoolimata sellest, et ma ka pean õigeks kõike seda, mida sa kirjutad, olen ma skeptiline, et sedavõrd totaalne kontakt võiks iial saada toodud nii triviaalsele ja samas ka loomulikule tasandile nagu näiteks kätlemine või söömine.

  3. wildikas ütleb:

    Ma ei tea, kas söömine on hea võrdlus, täitsa arvestatav osa ühiskonnast, kelle seljas riided ripuvad sama kenasti kui poe riidepuul, peab söömist suureks õõvastavaks tabuks.
    Aeg-ajalt tuleb neist ka mõni “kapist välja” ennekuulmatute ülestunnistustega, kuidas nad (kunagi) öösel (mõlege, lausa öösel!) külmikust kanakoiva hambu haarasid ja ära sõid.🙂

    • Punane Hanrahan ütleb:

      Nojah, seep see on, et söömistemaatika on saanud tänapäeval oluliseks osaks kogukondliku kehakontrolli kehtestamisel. Aga ma julgesin söömisvõrdluse tuua, sest eks ma ju prööka siin iga natukese aja tagant ka sel teemal, kuidas kogukond tahab saavutada kontrolli 1ikisiku söömakommete, sealtkaudu tema keha & sealtkaudu juba kogu isiksuse üle.

      Üldse on igasugu kehakontrollitaotlused jälle kuidagi päevaxa tõusma hakanud. Vahepeal tundusid ilusamad ajad olevat selle koha pealt.

  4. zeeta ütleb:

    vbl sa hakkad nende nn kehakontrolli kysimuste peale veits testmoodi vaatama kui sulle raviasutuses öeldakse, et sry, meil pole su jaox enam ressurssi kui sa just ise oma oppi kinni ei tao ja seejuures ilmneb, et täiesti vabal tahtel võõrandamatu õiguse ja mõnuga oma keha sandistanud isendid on ressursid ära neelanud.
    a see pold vist otseselt teemasse. ja kuni vastavat kogemust pole, ei usu sa nagunii …
    et ainult öelda kõik ei ole ikka päris ainult oma isiklik asi, kuis oma kere ja seal leiduvaga toimetad.

  5. Manjana ütleb:

    aga äkki satub onamine esikaanele hoopis sel põhjusel, et sellest rääkimine on tabu, kuna see pole avalik tegevus. noh, sellest pole kena rääkida umbes nagu pole kena avalikult kakada ja sellest kõigile rääkida. kõik ju kakavad, aga tavaliselt vaikselt ja omaette ja sellest teistele ei räägi.
    lihtsalt siuke mõttejupp, kuigi ilmselt mitte väga õige, sest kakavad tõesti kõik, aga onamist peavad ikka väga palju tegevuseks, mida pole kena sooritada🙂

    • naine ütleb:

      Hmm, selles punktis olen Sinuga nõus, sest linnas puu taga kusevale meesterahvale kutsutakse harva politse välja, aga kui keegi pargis puu taga iseennast avalikult rahuldaks, oleks kohe politse kohal ja trahv kaelas.

      Ja ma tahaks näha, millal soovitatakse näiteks pikemale matkale minejatel seljakottidesse lisaks muule tarvilikule kindlasti pakkida ka oma hambahari ja oma vibraator… Ühed ihu eest hoolitsemise tarvikud ju mõlemad.

      • Punane Hanrahan ütleb:

        Vt. seda ma justnimelt näha tahaksingi. Sest – justnimelt – 1 ihu eest hoolitsemise tarvikud ju mõlemad, milliseina neid tuleks käsitellagi.

        See hambaharjavõrdlus on tõesti hea. Kui algab aega, mil vibraator on oma staatuselt võrdsustet hambaharjaga, siis võib öelda, et Victoria-ajastu on tõesti lõpuks ümber saanud.

    • Oudekki ütleb:

      No aga kakat saab ju klaaspurgis kunstinäitusele viia….🙂

  6. arvamus ütleb:

    Hmmm…

    Keegi siin kurtis veidi aja eest, et papiga lood nagu kesised või nii.😉
    A miks mitte proovida näiteks seda lugu rahaks keerata?
    Mu meelest täiesti sobiv jutt selleks. Võib-olla ehk lihtsalt tuleks korra üle lugeda ja tavagrammatika formaati panna.

    Kuidas need reeglid õigupoolest ongi väljaannetel? Ma oletan, et peaks olema mitte ilmunud lugu, aga kui veidi muuta, siis poleks ehk probleem. Ma ei tea jah neid reegleid.

    A kui pappi vaja, no sõida siis. Minu arusaamist mööda sobiks see konkreetne lugu täiesti.

    • Punane Hanrahan ütleb:

      Nujah, keegi ei taha praegusel rahavaesel ajal eriti välisautoreid võtta. Aga jänes šampanjat ei joo & küsija suu peale’i lööda, nii et ses mõttes võib ilmselt proovida tõesti.

      • arvamus ütleb:

        Nojah, aga kui niikuinii neid jutte teed…?

        See pakkumine … see nõuab sellist lähenemist muidugi. Et nii ja naa, ja ma mõtlesin siin janiiedasi – ühesõnaga, on sihuke tegevus, mida nimetatakse seebitamiseks mõnikord.
        Ei tea arvata, et kuidas keegi seda valdab, see on kohati selline peen värk. Ja tulemus ei ole tagatud muidugi. Aga siis saab lihtsalt mõne aja pärast uuesti proovida või mujale pakkuda.

        OK! Kui huvi on siis võib seda asja arutada minu poolest.

  7. notsu ütleb:

    Muide, ma arvan, et seksuaalsus jääb edaspidigi oluliseks ja et ta oli ka seksuaalrevolutsiooni ajal väga eriline, sest see “tavalisus” oli ikka väga rõhutatud. Miks ma nii arvan? sest õudselt suur osa seksuaalsusest on ikkagi teiste inimestega seotud, väga tihedalt seotud, ja meie ühiskonnas on norm, et teistega vastu tahtmist ei seksita, mis tähendab, et suur osa oma seksuaalsusest tuleb ikkagi kontrolli all hoida. me ise hoiame, et vastata oma ettekujutusele sellest, milline üks meeldiv inimene olema peaks. Ma arvan, et onaneerimiskontroll on üldise seksuaalsuse kontrolli väike ülejääk, noh, et otseselt vaja nagu ei ole, aga mõnel inimesel on kergem endale mingi rusikareegel kehtestada kui oma tunge diferentseerima hakata, mida nüüd peaks pärssima ja mida mitte.

  8. V.A. ütleb:

    Pean tunnistama, et minu jaoks on see lause, millega Kroonika oma uut numbrit reklaamib ja mis selle postituse ajendas (“Ma ei häbene ennast ise rahuldada”) sisult üsnagi segane. See on esimene asi, mis mulle selle juures silma torkab. Paremaks mõistmiseks vajaks see mingit konteksti.

    Häbi näib olevat siis igatahes võtmemõiste. Mida see ütleja siis õigupoolest ei häbene? Tähendab siis: ennast rahuldada? Aga mis mõttes ei häbene? Miks peaks see häbi tekitama? Häbi on miski, mis vajab teist (teisi), enda rahuldamine seevastu teist (teisi) ei vaja.

    Võimaluseks oleks seda tõlgendada nii, et ütleja ei häbene end rahuldada teis(t)e juuresolekul. Aga et see tõlgendus on väga spekulatiivne, viskan ta kui kõlbmatu kõrvale.

    Pigem usun, et ütleja mõtleb seda, et siis, kui ta end rahuldab, ei teki tal sellest südametunnistusepiinu. Et see ei muserda teda jne. Sellisel juhul mõtleb ta, et ta ei tunne end süüdi olevat. Seega teatab Kroonika sisuliselt, et eneserahuldamine ei ole patt.

    Mida see, tundub mulle, tõesti ei ole. Aga kes on arvanud, et on?

    Nüüd muidugi: kui Eestis peaks tõesti olema laialt levinud seisukoht, et eneserahuldamine on patt, siis ei ole ühe vähe tuntud telesaate juhi vastuväitel kõmulehes (ühel Kroonika kangelasel) erilist kaalu. Siis peaks seda ütlema juba keegi ex cathedra. Peapiiskop näiteks. Aga peapiiskop pole enamikule Eestis autoriteet. Järelikult peaks ütlema seda mõni tõeline moraalne instants. Ainult et ma ei tea kes või mis võiks see olla aastal 2010. Eetikakeskus? Mõni semiootik? President?

    • Punane Hanrahan ütleb:

      Peapiiskopi meelest muidugi on eneserahuldamine patt.

      Aga jah, üldtunnustet moraalne instants. Oleks tõesti huvitav teada, mida rahvas sellisena võiks tunnustada 2010. a-l.

      Kui mitte “rahva” killustatus sellise instantsi olemasolu juba mõttetuks ning võimatuks ei muudaks.

      Aga jah, mingid ideed püsivad visalt mingis üsna suures seltskonnas, nii et seega ehk veel ka’i muuda.

  9. notsu ütleb:

    Mulle tuli pähe veel võimalus, et mõni võiks häbeneda eneserahuldamist või õigemini seda, et keegi sellest teada saaks, sellepärast, et “mõtlevad, et ma endale kedagi ei leia”.

    • V.A. ütleb:

      Nojah. Kuid nn onanismidiskursus, mida on väga tugevalt mõjutanud 18. sajandi Šveitsi arst S.-A. Tissot, väidab õigupoolest, et onanist on igal juhul väga selgesti äratuntav (sellele viitavat kõikvõimalikud kehalised sümptomid, see olevat sisuliselt onanistile näkku kirjutatud; ka nn melanhoolia – valgustussajandi haritlaste moehaigus – viitavat sellele, nt Wertheri puhul jne). Onanist on selle järgi aeglane enesetapja. Ja selle käsituse taga on tolleaegne arstide ettekujutus inimkeha funktsioneerimisest seoses seksuaalsusega — see on väga mehekeskne (tiirleb põhimõtteliselt sperma ümber, mida tulevat võimalikult palju säilitada etc; orgasmi on kujutletud teatava epilepsiahoona, ohtlikuna), naistest Tissot eriti ei räägi, sest see ei sobi kontseptsiooniga (nii nagu hiljemgi pole naistele sageli ju üldse mingit seksuaalsust omistatud).

      Tissot’ mõttekäigud on pöörased, aga üsna elujõulised praegugi, ehkki teda keegi eriti enam ei loe (minul oli vaja teda lugeda seoses ühe balti kirjaniku näidendiga).

      Sellega seoses meenus, et peaaegu kolm aastat tagasi kirjutasin oma blogis ühest ENSV noorukitele mõeldud raamatukesest, mis 1960. ja 1970. aastatel mitmes trükis ilmus ja seksuaalseid küsimusi lahkas. Seal põhjas autor nii onanismi (nagu ta seda nimetas) kui ka homoseksuaalsust (ta ütles muidugi “homoseksualism” jms, nagu ENSV-s öeldi) ja muud, aga mind üllatas, et autori põhiviha oli suunatud just onanismi vastu – homoseksuaalsus oli tema järgi põhimõtteliselt onanismile taandatav.

      Ja tegelikult oli see väga loogiline, nagu ma viimaks aru sain, sest eneserahuldamine oli selles nõukogude ettekujutuses eelkõige asotsiaalne tegu, see oli ta põhiviga ja -süü – kollektiivist irdumine, soovimatus seksuaalsus reproduktiivsesse käitumisse suunata, tahtmine seksuaalsus ühiskonna (ja kommunismi) teenimisest eraldada. Ja igasugune asotsiaalsus oli NSVL-is muidugi ohtlik, riigivastane tegu, andestamatu roim.

      Aga jah, tolles raamatus, mis kahtlemata esindas nõukogude arstide ametlikke arusaamu asjast, oli kõige kurja juur nn onanism, ja sellest onanismist tulenesid siis kõiksugu muud seksuaalsuse “väärvormid”. Ja NB! muidugi mõista väitis ka see ENSV noortele mõeldud raamatuke, et eneserahuldaja on kohemaid äratuntav (“vana homo” tundvat noore onanisti kohe ära ja meelitavat siis oma voodisse; kuidagi nii see loogika seal oli). Hirmutamine oli selle raamatu üks põhivõtteid. Väga võigas teos, mida trükiti ca 100 000 eksemplari ja mis läks poodides nagu soe sai.

      Aga too minu kirjutis on siin:

      http://tsitronkollane.wordpress.com/2007/08/03/hunt-lambanahas-kommunismiteel/

  10. kganna ütleb:

    See on täiesti hämmastav, kuidas kollane ajakirjandus näeb igal pool nabaaluseid teemasid umbes samamoodi, nagu usufanaatik satanistlikke sõnumeid & täiskarsklasex pööranud joodik viinareklaami. Mulle meenus kohe hiljutine lugu tublist teaduritädist, kes kirjutas pika & põhjaliku käsitluse klassiku elust & loomingust — mispeale talle sadas kaela agar ajakirjanikutädi, kes oli kogu teosest taibanud ain’t klassiku sugueluga seotud lõike, & pani vuih-vuih karjuma.

    Apppiii! Aaaaapppiiiii! Tulge kõik siia, ma leidsin SEXI!!!;)

  11. serial k ütleb:

    ee ma kuulsin hoopis lugu tiirasest kirjandusteadlasest, kes leidis mingid päevikud ja oli kohe et iiiiii seks seks seks ja ajakirjanik vaatas, et ööööööö…. ise pole lugend, a mujal on öeldud, et pidi kahtlane raamat olema ka muude nurkade alt

  12. Morgie ütleb:

    Seksi senisest veelgi enam triviaalsemaks muutmine pole enam eriti hea mõte. Kuna seks on üks inimsuhtluse oluline osa, samas pole see ellujäämiseks vahetult vajalik – võibolla peaks seksi hoopis senisest rohkem pühitsema?
    Ma leian, et praeguse seisuga ongi seksist tehtud liiga asi, liiga selline asi, mis on tavaline küll, nagu auto või käekott, aga mida igalühel siiski ei ole ja kui on, siis on niikuinii kehvem. Seks kui staatusesümbol võib olla isegi bioloogiliselt põhjendatud, ent mõjub mulle siiski masendavana. Seksiga hooplemise kalduvus ei tulene seksi vähesest loomulikkusest vaid…
    … küllap needsamad inimesed hoopleksid ka oma kullast kempsupotiga, kui neil selline oleks. Hooplemise põhjuseks on vajadus teada anda, et hoopleja on tegija – tal on kõige kallim auto, kõige guccim käekott ja kõige seksim seks. Ta pole ometi mõni luuser, kes trolliga sõidab ja niisama nahistab!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s