Nii, lugesin siis Mihkel Raua “Sinine on sinu taevas” läbi. Selle rmt. kohta on hästi palju midagi arvat. Ilmselt tunnevad kõik, et kui juba Mihkel Raud midagi kirjutanud on, siis peaks sellest nagu midagi arvama ka. On seda teost nii sõimat kui kiidet. Aga ma ühinen siinkohal massidega & arvan ka. Mina kuulun kiitjate ridadesse.

Ei hakka üldse vaidlema väitega, et Raua kirjapandu näol on tegu puhta meelelahutusega, mis muidugi rmtriiulisse väärtilukirjanduse & filosoofia kõrvale pürgida’i üritagi. Aga seda ütlen küll, et intelligentse meelelahutusega ikkagi.
Mõnda lugejat on häirinud rmtut läbiv vererohkus. Mind see’i häirinud – minu arust teenibki vererohkus just lugeja pideva võõrandet seisundis hoidmise eesmärki. Ei lase sündmustikku päriselt sisse elada, muudab raskeks enda samastamise 1kõik millise tegelase – ehk siis hoiab üles groteski. Sest eeskätt on kirjapandu siiski grotesk, oluliselt rohkem kui põnevik. Mida teos kahtlemata ka on ning ka ohuromaan, näitamaks et igasugune terror on meie puuriidataguses riigis täpselt sama võimalik kui 1kõik millises metropolis. Aga selle näitamiseks ei pea tingimata rmtut kirjutama, usun selle tänapäeval niigi teada olevat. Kui ei muu, siis kasvõi põhjanaabrite kõikvõimalikud tulistamised jms. on meile selgeks teinud, kuidas igasugu huvitavad sündmused ka siinkandis võimalikud on.

Samas on rmtu põnevikuline pool vägagi sisendusjõuline. Mul kulus Lilleküla jaamas & Kristiine keskuses päris hulk aega tegemaks endale selgeks, et ülima tõenäosusega jätkub Eesti Vabariigis tänagi harjumuspärane provintsielu ning väljavaateid nimetet kaubanduskeskuse õhkulennuks tänasel päeval suuremat ei ole. Pärast, kui trolliga kesklinna sõitsin, hakkas reaalsus & rutiin juba paremini kohale jõudma. Seda hoolimata tõigast, et rmtu viimased lk-d lugesin läbi sealsamas Kristiine keskuses miskis kiirsöömakas istuden.

See on rmtu 1 suuri voorusi – kogu see voolav veri ning igasugune sadism on täpselt nii & täpselt sellisis kogusis täiesti võimalik, reaalselt välistamatu, ei hakka tomatimahlana mõjuma. Aga oluxa realistlikkuse tajumisest hoolimata annab just see veri romaanile esimese irreaalse nükke. Muutes selle põnevuse tagaajamise rmtust pigem ühisk-a 1 hetke fotografeerimise ning seejärel karikeerimise rmtuks. Ning karikeerimiseks pole palju vaja – piisab olemasolevaile tüüpele õige pisut värvi juurde lisada sinna-tänna.

Samal ajal näitab see karikeeriv rmt, kui ohtlik on tglt mitmesuguste hinnangute sinna-tänna loopimine. Kui ohtlik on näha inimeses ainult mingeid teatavaid jooni & omadusi ning muid mitte näha. Näiteks oma lapsega Stockmannis sisseoste tegev proua, kelle kohta luuakse esmalt üsna negatiivne pilt, muudetakse ta kaunikesti ebameeldivaks ning siis, 1äkki, kui ta tegevuse järgi just surma on saanud, saame me teada, et ta “teeb maailma parimat pasta carbonarat” (olgu see pealegi ainult tema lapse hinnang kasvõi). Rmt tuletab meelde, et erinevad inimesed võivad erinevate inimeste jaoks tähendada väga erinevat. Ehk mis siin pikalt keerutada – rmt. tuletab meelde, et me oma loomupärases ning igati inimlikus hinnangute andmise kalduvuses ei unustaks siiski inimest & inimlikkust laiemas plaanis.

Nõnda siis jookseb see rmt, mis sisaldab siiski natuke rohkem kui karikatuure, aga täpselt just nii parasjagu rohkem, et anda ainest mõtiskelule inimlikkuse üle üldisemalt.

Kuid isegi nende kahe plaaniga – puhta põneviku ning groteskiga, karikatuuriga – rmt. ennast ei ammenda. Taustal aimub küs-i, kas kirjeldatud sündmused ka rmtureaalsuse seisukohalt üldse toimusidki? Ehk siis – ootamatult viib romaan meid viimase paari10ne a. kirjanduses tihti esitet küs-ni: mis on reaalsus & kas mingit reaalsust üldse on? Sest et.

Nagu Venedikt Jerofejevi “Moskva-Petuškis” on pidevalt üleval küs., kas kirjeldet sündmusi ikka toimub isegi puhtalt rmtureaalsuses, kas Venitška ikka sõidab rongiga kuhugi, või istub ta tglt. Kremli müüri ääres ning kujutab oma joodikuluules ette end sõitvat rongiga & mitte olevat Kremlit kunagi näinudki, nõnda on natuke lood ka Raua peategelasega. Meile antakse võti hoopis 1 kummalise võimaluse juurde, kui ühtäkki pannakse peategelasele diagnoos “Creutzfeldt-Jacobi tõbi”. Ning antakse selle tõve täpne kirjeldus. Miska antakse võimalus, et kogu terror & horror ongi ainult peategelase haigusest tingit irdunud reaalsus tema ajus ning Eestimaa elab oma tavapärast provintslikku elu neilgi hetkel, mil peategelane horrorit ning terrorit näeb & endki selles osalemas. Taolise võimaluse olemasolu tugevdab ka romaani mittelineaarsus. Ehk siis üldisest lineaarsusest on rebit episood eurovoliniku maja juures uusaastaööl, asetet see üsna rmtu etteotsa. Seejärel hakkab tegevus kulgema tüüpiliselt lineaarsena, jõudes loogiliselt tagasi eurovoliniku maja juurde ning andes juba IIe rakursi. Tekstitaguseid viiteid, et teksti enda reaalsusega (just reaalsuse mitte realistlikkusega) ei pruugi kõik korras olla, tuleb veelgi, kes otsida viitsib. Ning kui näiteks Raud ise neid sinna toppida’i soovinudki, siis näitab see minu arust just kirjutaja tugevust, et neid sealt siiski välja lugeda on võimalik.

Seega meelelahutus küll, aga selline meeldivalt mitmemaitseline pähkel. Lamedust & pealispindsust, erinevalt paljuist sel teemal sõna võtnuist, mina Raua rmtule ette heita’i oska.

Miski siiski jääb kripeldama. See on I ptk., retrospektiiv, Ulrika salapärane ilmumine lapsena. Justnimelt reaalsuse nihestamise seisukohalt võib sel mingi mõte olla, isegi mitu mõtet, kui kõik tõsiselt läbi analüüsida. Kuid siiski mõjub see romaani kui terviku seisukohast kistuna, liigsena, võinuks ära jääda mu subj. seisukohast.

Aga jah, viin jutu positiivsele lõppjäreldusele tagasi: 1 kobe lugemine siiski. Justnimelt ka neile, kes muidu suured põnevike sõbrad pole.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

5 responses »

  1. Oudekki ütleb:

    Ma ei tea, minu arvates oleks Raud ikkagi võinud otsustada, kas ta kirjutab romaani või laastukogumikku või romaani novellides või hoopis teleseriaali käsikirja…. Aga ma vist ei saa rohkem kommenteerida, enne kui mu arvustus Vikerkaares ilmub.

  2. z ütleb:

    s e e Raud võiks piirduda muusikaga.

  3. […] rmtuist. Eks ma agara matkijana tee sedasama:) 1. Mihkel Raud, SININE ON SINU TAEVAS, loetud & arvamuski selle kohta avaldet. 2. Sofi Oksanen, PUHASTUS, ausalt öeldes ma’i julge Oksast lugeda just selle talle […]

  4. […] Mihkel Raud, SININE ON SINU TAEVAS, loetud & arvamuski selle kohta avaldet. 2. Sofi Oksanen, PUHASTUS, ausalt öeldes ma’i julge Oksast lugeda just selle talle […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s