“Eesti kool teeb andekad laisaks” laiutab pealkiri tänases PM-s & on kajastust leidnud juba kajamiilmaski. Selle peale tuleb meelde lause, mida praktiliselt kogu põhikooli jooksul pidevalt kuulma pidin: “Alandi on nii andekas, aga see on väga halb, sest nõnda saab ta olla kohutavalt laisk”.

Ma’i süüdista siinkohal Eesti kooli mitte milleski, ma’i süüdista üldse mitte kedagi. Ausalt öeldes ei leia ma siin kuskil mingit süüd, mida üldsegi kellelegi omistada saaks. Lihtsalt, minu lapsepõlveaegne koolipõli oli läbistet sellest lausest.

“Alandil on nii hea pea, et ta omandab aine lennult & see on väga paha, sest nii ei kujune tal välja absoluutselt mitte mingeid tööharjumusi”. Seda lauset kuulsin mina sageli õpetajate omavahelisest jutust ning tihtipeale kurtsid nad sedasama ka mu vanemaile, kes seepeale kuidagi ehmunud nägu tegid & mingit “ohh, mis nüüd küll saab” attitude‘i aretasid. Mina’i saanud aru, kuhu siin koer maet. Kui ikka õunad puu otsast suhu kukuvad, no miks põrgu päralt peaks siis puu all halama, et õunakasvatamise & -korjamise suur vaev ära jääb. Tundus juba mu lapseajule täiesti ebaratsionaalsena.

Üldiselt väljendus mu andekus küll ainult humanitaaraineis. Nendega oli tõesti nii, et piisas kui õpetaja minust õppematerjaliga mööda kõndis, kui mul juba kogu materjal selge oli:) Kogu see humanitaariavärk: keeled, kirjandus, ajalugu jms., aga samuti ka looduslugu, geograafia jmskrtneedsealkõiktollalolidki oli ikka jube põnev. Täitsa õige staff. Nõnda polnud mul tõesti vaja seda ekstra kooli jaoks õppida, sest ma olin kogu kupatusega niigi kursis & enamasti pisut rohkemagagi. Tõusin vähimatki vaeva nägemata kõigi humanitaarainete õpetajate lemmikuks. Ainult see vaeva nägemise puudumine, see mõningaid neist häiris ning mind häiris omaxa, et see neid häirib.

Reaalained tundusid mulle jälle algusest peale selline krdi jura, et mina küll taolist iba õppida’i kavatse. Ega õppinud ka rohkem, kui et hädavaevu 3e välja venitaks. Nõnda andis minu humanitaarainete 5test & reaali 3dest pakatav tunnistus sellise koolipoisi keskmise kokku. Õige kähku muutusid reaalainete 3d küll patuga pooleks välja panduiks, sest ma jagasin suurepäraselt ära matsu, et humanitaari priimust ei hakka keegi reaali viletsa seisu pärast koolist välja viskama ega istuma jätma ega ka muid repressioone rakendama. Reaalainete õpsid võivad ju möliseda nagu torust tuleb, aga ilmselt korraldavad humanitaari omad õpside toas mingi ühispalvuse, sest lõpuks pannakse ikka 3 välja. Xa ikka juhtus põhikooli jooksul, et mata veerandihindeks prantsatas mahlakas 2, aga a-hindeks pandi lõpuks ikka 3 välja. Füüsikas leidsin ma vahepeal, et mingi asi on ikka huvitav ka nii et suutsin paar kontrolltööd koguni 4 peale teha:) Veerandihindeid see suurt ei mõjutanud, need tulid ikka 3-d. Keemia polnud üldse mingi probleem, sest keemiat andis sama õpetaja, kes ajalugugi (& hiljem ka IIt minu absoluutset lemmikainet – ühisk. õpetust). Seetõttu on minu keemiaalased teadmised seniajani praktiliselt olematud.

Hilisemas elus avastasin oma suureks kurvastuseks, et matemaatikas, keemias & füüsikas on siiski ka nii mõndagi põnevat (kooliajal küll midagi taolist thl ei pnd). Eks siis olen püüdnud hariduslünka oma käe peal täita. Millestki olen isegi midagi aru saama hakanud, sest erinevalt koolipõlvest on mul täiskasvanueas olnud ka motivatsioon:)

Tehnikum ei ole siinkohal enam relevantne võrdluskeskkond. Seal lisandusid minu loomupärasele andekusele humanitaarias & vastumeelsusele reaalainete suhtes ka murdeeast tingit süsteemivastane mäss & muidugi psühhasteeniline reaktsioon koolivägivallale. Aga põhikool õpetas mulle peamiselt 1t, millisest tõest olen ma seniajani kinni pidanud: tegele ainult & ainult sellega, mille vastu päriselt huvi tunned, küll kõik ülejäänu sujub. Mitte midagi ei tule teha selle pärast, et sunnitakse või et paremat keskmist hinnet saada või vanemate rõõmuks vms. Vastumeelsed asjad jäetakse lihtsalt tegemata & sinu elu läheb sellest hoolimata xa, olgu vastumölisejaid kuitahes palju, sõimatagu sind laisaks vms & muretsetagu su pärast kasvõi silmad peast välja. Ainult meelepärased asjad on väärt, et nende pärast oma tagumikku liigutama hakata. Ning ega seal polegi tõesti vaja väga liigutada, sest need sujuvad ju kuidagi iseenesest, sest on nõnda huvitavad. Sa’i märkagi, kui puhast põnevust taga ajades oled suure hunniku tööd ära teinud. Eks vahel vajuvad ka muidu huvitavad asjad igavaks, aga siis aitab soigumine, virisemine & aja mahavõtmine ning pisuke järelemõtlemine. Või mõni välisreis. See muudab asjad kiiresti huvitavaks tagasi.

Juhan Viiding on selle kohta öelnud:
Oma hinge ei või müüa, kuri ilm las udutab.
Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab

Q.E.D.:)

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

10 responses »

  1. marca ütleb:

    Kirjutan kahe käega alla. Minu kogemus ütleb samuti, et kui asi huvitab, siis laps uurib ise seda edasi, isegi kui tunnis teiste tõttu ühe koha peal peab tammuma. Laisaks muutsid minu hoopis need va vastikud reaalained, kus ma samuti midagi huvitavat ega vajalikku ei näinud (nüüd olen Discovery Science’i ja muu sellise vahendusel mõistnud, et asi on siiski pigem vaatenurgas kui selles, et reaalained iseenesest igavad oleks) ja kust mind lihtsalt läbi veeti, sest ikkagi humanitaarklass ja “oma teemas” andekas laps.

  2. […] Manjana @ 14:02 Postimehes on uudisjupp andekate laste laiskusest ja samast teemast tõukus ka Arni. Mul on asjast aga hoopis kolmas […]

  3. soileen ütleb:

    Hahaa… teretulemast klubisse “Andekas laisk” :))) Kusjuures sõna “laiskus” võiks asendada lihtsalt sõnaga “huvipuudus”… võib-olla ka sõnadega “viitsimatus rabeleda endale ebaoluliste asjade pärast”😉

    Eriti kentsakas oli, kui koolis või ülikoolis oli kujunenud minust pedagoogide seas miskipärast arvamus, et “intelligentne ja töökas ja tark”, ning siis pandi mulle tihtilugu püüdlikult häid eksamihindeid puhtalt selle eelarvamuse, mitte konkreetsete oskuste-teadmiste järgi… mõttetuuuuu…..

    • marca ütleb:

      Tänapäeva kombinaat-ülikoolides on aga see pluss, et õppejõud ühtegi tudengit ei tunne ja seega jääb ära ka see “ah, see ju tema, mis tast küsida, niikuinii teab”-suhtumine. See annab andekale vähemalt uue motivatsiooni end tõestada, muidu võib tõesti laisaks jäädagi. Või siis avastab ta, et kangemas konkurentsis pole ta nii andekas midagi…

      • soileen ütleb:

        Ülikoolid on erinevad. On suuri kombinaate ja on neid, mis on väiksemad, toimub individuaalõpe ning paratamatult teatakse igaüht nimepidi – ma käisin selles viimases.

  4. Nirti ütleb:

    Vaidlen vastu, mind teab enamik õppejõudusid nimepidi.

    Võimalik, et mu eriskummaliste harjumuste tõttu: loengus möliseda, kaabut kanda ja kohvikus õlut juua.

    • Punane Hanrahan ütleb:

      Eriskummalised harjumused?
      Krt, kui ma veel TLÜ-s käisin joodi kohvikus massiliselt õlut, Vana Tlnt & muud sarnast. Tänapäeval pole seal muidugi seda kohvikutki enam, ohh nostalgiat (ehkki kõik see juhtus 6-10 a. tagasi).

  5. Tho ütleb:

    Ma olen selle mõttega tegelikult isiklikult ja oma mätta otsast täiesti nõus, et kui kõik ise meelde jääb, muutud laisaks ja kaotad õppimisharjumuse – ja see hetkel, just praeguse paari kuu sees, maksab mulle näiteks hirmsal kombel kätte.

    Sest kui kogu aeg on nii saanud, et midagi ei tee ja kõik ise selgeks saab, ja siis yhel hetkel avastad, et tegelikult peaks ennast veenma vähemalt loengusse kohale minema, et midagi siiski teada, siis see tundub nii mõistetamatult kohustav… Ja unustad väga kergesti ära, et ei, nii enamik maailma tajubki.

    Mitte et mul oleks midagi laisklemise vastu, aga oma tõetera on selles asjas sees. Ja igaks juhuks ennetavalt – ei, ma ei arva et kõik peaks palehigis tööd tegema, aga kogu aeg laiskusega hakkama saanud olemine võib elu kibedaks muuta, kui mingil põhjusel siiski ennast kunagi liigutama hakkama peab.

  6. Oudekki ütleb:

    Mina ei mäleta mitte ühtegi ainet, kus mind hinne oleks kuidagi motiveerinud. Noh, jah, viie üle oli mul ikka hea meel, kellel ei oleks tunnustuse üle hea meel, aga kui ei saanud, siis see ei pannud küll mitte midagi minu käitumises muutma.

    Ma õppisin neid asju ja selle pärast, mis mind huvitasid ja hinne oli pigem tagasiside, kas õpetaja saab minuga asjadest ühtemoodi aru😀 Ja kunagi oli mul vaidlus matemaatikaõpetajaga, kes käskis ülesande lahendamisele kulutatud aja vihikusse märkida, et kas ma saan ühe minutiga asja lahendatud või mitte. Ma ütlesin lõpuks, et “ma ei tea, see oli ju nii lihtne ülesanne, ma selliseid suvel oma lõbuks lahendasin” ja siis õpetaja kohkus kohutavalt ära, et miks ma ometi suvel matemaatikaga tegelen… No meeldis. Pärast seda ta lõpetas igaks juhuks selle ajaküsimise ära. Ja ega ma viite pärast ei hakkanud vähem õppima. Kirjanduses samamoodi, viite saamine mind ei pannud karvavõrdki vähem lugema…

    Mul oli muidugi boonus kuus aastat vanema õe näol, kelle kogemuste põhjal sain ma juba varases lapsepõlves selgeks, et ega hinnetel ja teadmistel on väga nõrk seos. Ma olin rahul siis, kui midagi huvitavat suutsin omandada ja kui keegi nõudis, et ma mõttetusi teeksin, siis ma ei teinud ja mitte ükski kaks mind ei pannud seda tegema (joonistamiseõpetaja kunagi püüdis mind sundida kasutama tehnikat, mis minu arvates oli mõttetu ajaraiskamine).

    Seega, ma kardan, et õpetajad tähtsustavad neid hindeasju üle.

  7. notsu ütleb:

    Ma olen terve elu üritanud võimalikult vähese tööga hakkama saada, enamasti ka õnnestub. Huvitavate asjade nimel olen ma jälle valmis hirmsal kombel õppima ja vaeva nägema, aga see pole ju päris töö.
    Asi on nii ka praegu, kus ma käin mälumängu mängimas ja ühest küljest on head tulemused ju toredad ja auhindu antakse ja… aga teisest küljest käiks paljalt tulemuse parandamiseks mingeid olümpiaedetabeleid pähe õppida ikka inimväärikuse vastu. Nii et loen selle asemel edasi, mis parasjagu huvi pakub ja oh imet, selle eest kukub isegi punkte.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s