EPL-s täna selline kena jutt, et Tln vajab ringtrammi. Olen 2 käel nõus, et vajab ikka küll. Taoline tore lugu viib aga enda mõtted veidi mujale – nimelt minu enda suhteile ühistranspordiga.

Eks avaldu selleski minu urbanistlik loomus, et ma õigupoolest kunagi pole tahtnud autot omada ega ole omanudki. Lube mul ka’i ole ega tahagi. Lapsepõlves & varases nooruses tundus mulle ühisk. surve tõttu, mis Eestis on täiesti olemas & tugevalt olemas, et peab endale kunagi auto muretsema. Aga see ei tundunud mulle rõõmsa väljavaatena, vaid pigem ikka tüütu kohustusena. Millegina, mis tuleb ära teha, ehkki asja mõtet pole keegi päriselt suutnud veel loogiliselt ära seletada. Samasugusena nagu soorollidest kinnipidamine – keegi ei tea, milleks neid tglt. vaja on, aga näe, kinni peetakse. Täiskasvanuna sain aru, et nagu võib pikalt saata kogu iganenud soorollide kontseptsiooni, nõndasamuti võib pikalt saata ka ühisk. surve auto omandamiseks. Seda enam, et see surve on ikkagi oluliselt nõrgem tollest, mida soorollide kohapealt avaldatakse:)

Vajalik on auto ikka maainimesele, kui too ajuti pikemalt ringi liikuda kavatseb. Kui ei kavatse, siis ei ole. Aga tema jah, ei saa ilma autota praktiliselt liikuma. Ning nii nigela ühistranspordiga riigis kui Eesti on auto ehk tõesti vajalik ka lastega linlasele. Aga lastetu linlane saab iseg meie nigela ühistranspordi tingimusis viimasega mitte küll suurepärasel, aga no enam-vähem rahuldaval viisil asjad aet. & kui autode & autojuhtimise vastu südames ikka tõsine vastumeelsus valitseb, siis pigem küll leppida mitte vast täiesti ideaalselt tegutseva ühistranspordiga, kui et ennast vägistama hakata (1l mõeldavaist keskkonnavaenulikumal viisil veel pealegi:))

Et Tlns & ka Paldiski-Tln vahel on edukalt võimalik ühistranspordiga asju ajada, näitab seegi, kuidas ma kannatan neetud liikumisvaeguse all. Isikliku auto puudumine ei tähenda sugugi automaatselt piisavat liikumist. Nii hea on meie, Eesti, ühistransport, näe veel küll:)

Aga ma olen sedavõrd hardcore-urbanist, et ühistranspordist on minu lemmik ikkagi metroo. Niisugust transpordiviisi Tlns kahjuks pole, nõnda tulebki aeg-ajalt Helsingisse sõita kasvõi seepärast, et seal metrood kasutada. Kui ikka tükk aega pole oma lemmiktranspordivahendit kasutada saanud, valdab mind mingi imelik närvilisus. Olen metroosõltlane:) Olen jah:)

Metroo järel IIl kohal on rong – see on suur & lai ning valgusküllane. Enamasti ka üsna mugavate istmetega. Need Edelaraudtee diiselronge III kl. vanakooli istmed, need muidugi on kohutavalt ebamugavad, aga Elektriraudteel on üldiselt mugavad istmed, k.a. need plastikistmed, mis seal enamasti ette tulevad. Rongi ruumirohkus on mu jaoks olulisim argument. Kõige ebamugavam ühistranspordiliik, mis muidugi on ühistransport ainult tingimisi, üsna tugevate reservatsioonidega, on lennuk. Midagi ebamugavamat on raske ette kujutada. Neetult kitsas & ka muidu igati igav. Kui poleks aknast avanevat vaadet, siis oleks kõik ikka väga pahasti:) Sestap üritan end igal võimalusel akna alla istuma sättida. Kui see’i õnnestus, siis loen kogu tee kodunt kaasavõetud romaane. Sedasama teen ma ka aknaalusel kohal istuden ning rongiski muidugi, ent seal on vahepeal põhjust ka pilk rmtult tõsta ning aknast välja vdta. Kui sa lennukis just akna all ei istu, siis pole sul selleks tglt. mingit mõjuvat põhjust. Kui sa just inimesi’i silmitse, ent lennukis ei näe neid kuigivõrd hästi.

On palju kõneldud eestlaste individualismist, mille tõttu neile ühistransport väidetavalt ei sobivat. Ma arvan ikkagi, et eestlaste hulgas tõesti sageli levinud ühistranspordivaenulikkuse ning keskkonnakahjulikumate transpordivormide eelistamise taga pole mitte individualism vaid harjumatus linnakultuuriga. Ehkki need võivad omavahel kuidagi seot olla. Ühistranspordis, inimeste hulgas, on vähemalt juba mitu viimast a10t võimalik edukalt olla 1i. Suured kõrvaklapid peas ning pilk suunat kas romaani või siis aknast välja kaugusse.

Nõnda eelistan minagi ühistranspordis sõita – ikka sisuliselt 1i olles. Mullis oma kõrvaklapimuusika ning hea rmtuga või akna tagant läbi vilksatava linnaruumi või – elektrirongi korral – ka linnalähedase kultuur- või vähemkultuurmaastikuga. Kõrvaklapid välistavad suurepäraselt kontakti kaasreisijaiga, aga vajan neid veel ka II põhjusel. Nimelt ei taha ma kuulda, millest inimesed omavahel räägivad. See jutt on enamasti masendav ning seda kuulaten võib kaotada usu inimesse üldiselt. “Vanitas vanitatum” on ainus järeldus, mida reisijate jutust enamasti teha saab. Sestap parem seda mitte kuulata ning säilitada teatav optimism inimkonna & tema võimaluste osas:) Ning ka konkreetsete inimeste osas. Nad võivad olla igas mõttes väga esteetilised ning tore on ju, kui sa ei pea neis pettuma. Ning kuni sa’i kuule, mis lähtub nende suust, seni ju’i pea pettuma:) (Ehkki kahjuks on illusioonid siinkohal kadunud ning mõtet, et tglt valitseb kauni või ka vähekauni kesta taga tühisus, labasus, kitsarinnalisus ning silmaringi puudumine, tuleb järjest tugevamini ning tahtlikumalt tõrjuda, et ometigi oleks võimalik natuke rõõmu tunda ka mind suvaliselt ümbritsevaist inimesist).

Ehkki näen järjest enam inimesi käituvadki minu kombel – kõrvaklapid ühistranspordis muutuvad järjest sagedasemaks. Ega keegi ei taha kuulda endale ebameeldivat teksti:) Nõnda põgenevadki kõik oma turvalisisse muusikailmusse, mis kuuluvad ainult neile & ei kellelegi IIile.

Aga jah, kuni sa ei mõtle, milline tühisus võib haigutada inimeste hingis & vaimes, seni on neid huvitav silmitseda. Nad pakuvad lõbu & vaheldust. Päris põnev on teha järeldusi nende riietuse, näojoonte & aksessuaaride põhjal ning mõelda neile külge lugusid. Lugusid, mis ülima tõenäosusega on tõest väga kaugel. Teha suvalisist inimesist tegelased oma romaanis, selles romaanis, mida iga päev kirjutatakse minu peas ning mis on täis mulle meelepäraseid fantaasiaid. Teha inimesed osaks oma meeldivast 1indusest, sulgeda nad sellesse sisse, mitte välja:) Eriti lihtne on teha seda päikeseküllasil a-ajul, mil mustad prillid paratamatute aksessuaare hulga kuuluvad. Sa võid silmitseda keda iganes, ta’i märka seda, see’i tekita temas ebamugavust, miska ta ka käitub loomulikult & on seega veel huvitavam indiviid sinu lugude tarvis, milliseid endale jutustad oma teadvuses.

Nõnda liigungi ma 1i ühistranspordis ning leian selle keskkonna endale loomupärase ning igati vastava olevat. See on kaunis & mõnus keskkond ning ei taha ma seda vahetada auto vastu:) Jalgratas võiks ju olla, isegi Eestis on sellega sõitmiseks siiski üsna piisavalt sobivat aega & ka võimalusi. Samuti leevendab ratas liikumisvaegust, pakkuden samas mitmeid rõõme, mis autojuhile ikkagi kättesaamatuks jäävad. Rattajutt aga on juba 1 omaette jutt, ega sobi selle sissekande alla:)

Linnaruum & ühistransport – kes neid suudaks lahuta:) Urbanisti väiksed, argised & siirad rõõmud.

Advertisements

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

8 responses »

  1. tqnis ütles:

    Ühistransporti kiidan minagi. Üks igatepidi hea ja kasulik asi… Päikeseprille küll ei kasuta, aga peaks täitsa proovima. Häda selles, et ega -7-ga just esimesi ettejuhtuvaid pähe ei pane.

    Aga tegelikult tahtsin ma esitada ühe grammatilise küsimuse. Kui see puudutab viga, siis ära seda palun tähenärimisena võta, ma vigade kallal kunagi norida ei viitsi, aga seekord tundus, et asja taga võib olla midagi enamat ja huvitavamat, kui lihtlabane viga. Nimelt see lause: “Kui see’i õnnestus, siis loen kogu tee kodunt kaasavõetud romaane.”
    Oli see nii mõeldud? Kui jah, siis on see paganama vahva lähenemine. Ma ei ole kindel, kas see mulle meeldib, aga see on igatahes huvitav. Kui see oli viga, siis oli see vähemalt huvitav viga.

  2. Oudekki ütles:

    Aga mulle meeldib ühistransport selle pärast, et saab inimesi vaadata ja kuulata, mida nad arutavad – ja kui peaks tekkima ühisarutelu, siis see muidugi ka. Aga niisama vaatlemine on ka huvitav. Seepärast me metrood üldjuhul armastangi, et metroos saavad kokku kõikvõimalikud erinevad ühiskonnakihid ja näeb/kuuleb neid, kellega muidu ei kohtakski… Metroo on suur võrdsustaja.

    No ja siis need korrad kui mõni poliitik pärast käkki on kiirrongi restoranvagunisse tulnud (oma esimesest klassist, eks) ja kõik on pahakspanevalt sositama hakanud, need on juba iseenesest vägagi väärt 🙂

  3. V.A. ütles:

    See, et autolembuse ühed juured on eestlaste suuresti ruraalses identiteedis, on üks mu vanu mõtteid. Sest Baltimaades (Eestis ja Lätis) on varemgi privaatseid sõiduvahendeid väga armastatud — seda on ka uuritud. 18. sajandil ja hiljemgi on välismaalased (reeglina sakslased) ikka väga imestunud olnud, nähes, kui palju siin hobusega sõidetakse. Erinevus Saksamaaga oli ilmne. Tolle aja Baltimaade kommete kohta on kirjutatud, et hobune ja vanker (või siis jõukamatel tõld) ei olnud mingi luksus, vaid need PIDID inimesel olema. Vaid väga vaesed inimesed käisid maal jala. Või siis ka muidugi romantilised uitajad, kes olid sellise liikumisviisi mingi oma ideoloogilise konstruktsiooniga sidunud, näiteks K. J. Peterson. Ma ilmaski ei usu, et ta puhtast vaesusest jala ringi kõmpis, ei, tal olid sellega omad antiiksed küünikuideed seotud. Suur kepp käes, juuksed lehvimas jne.

    Aga hobune ja vanker olid praktiline vajadus — need pidid lihtsalt inimesel olema, kui ta tahtis teisi inimesi näha ja nendega suhelda ja mitte üksi oma mõisas/talus istuda. Sest vahemaad olid Baltimaades asustatud punktide vahel suhteliselt pikad.

    Eks Baltimaade linnades elati teistmoodi (ja seal võis pikema otsa jaoks võtta ka “voorimehe”), aga maainimene elas niimoodi. Ja nüüd, tänapäeval, võiks öelda, elavad Baltimaade maainimesed linnades ja sõidavad ringi autodega. Olen ikka mõelnud, et üheks eestlase põliseks ja armsamaks unistuseks on elada nagu mõisnik või suurtalunik. See on olnud üks konstant — igatsused à la “sulasest sai peremees”, “oma tuba, oma luba” jne on väga tüüpilised.

    Tegelikult on see taust aga ka hea pinnas jalgratta laiemaks kasutusele võtuks. Aga see pole seni millegipärast õnnestunud. Kahjuks. Aga on rataski ju privaatne sõiduriist.

    P.S. Ühistransport meeldib mullegi. Eriti rong. Tartus liigun aga enamasti jala, Tartu pindala on üsna väike. Aga et ma enamasti jala liigun (lapsena väga sageli ikka ka bussiga), siis ma kahjuks ei ole väga hästi kursis enam bussiliinidega — Tartus on vähemalt viimase kümne aasta jooksul neid kogu aeg ümber korraldatud, nii et pean ikka ja jälle järele vaatama, kuhu mingi buss sõidab. Tänagi oli vaja kuhugi sõita ja avastasin, et üks liin on maha võetud (kuu aega tagasi see aga veel sõitis). Tüüpiline Tartu ühistranspordile! Ja juhilube pole ka mul, ja ma pole tegelikult iial isegi kaalunud mõtet neid omandada, ka mitte lapsena. Ei mäleta, et oleks.

  4. notsu ütles:

    Ma unistan alatasa sellest, kuidas Tartus oleks tramm, näiteks Annelinna ja Maarjamõisa vahel, siis käiks kas või lõbu pärast mööda Emajõe kallast trammiga sõitmas.

    • V.A. ütles:

      Kuulun samuti Tartu trammi pooldajate erakonda. Aeg-ajalt see tramm jutuks tuleb isegi, aga millegipärast haruharva tõsiselt. Tegelikult arusaamatu. Tartu ei ole kindlasti liiga väike linn trammi jaoks. Näiteks Tartust veel väiksemas linnas Weimaris oli 1899-1937 tramm. Siis kaotati ära. Aga Weimarist 20 km eemal asuvas Jenas, umbes sama suures linnas (praegu on Jena enam-vähem täpselt Tartu elanike arvuga, ja ka tüübilt väga sarnane vana ülikoolilinn) jäi tramm edasi ja on tänapäevani. Ka Jena on üsna künklik linn (nagu Tüüringi linnad üldiselt). Ja Saksamaal on veel paljudes Tartu-suurustes linnades tramm.

      Kui 1937. aasta 30. juunil tramm Weimaris oma viimase sõidu tegi, olevat see olnud nagu suur ja kurb rahvapidu. Sest trammiga oli neljakümne aasta jooksul väga harjutud, see oli jätnud jälje weimarlaste teadvusse, nagu kirjutatakse. Millegipärast aga natsidele tramm Weimaris ei sobinud. Ja ma ei ole hästi aru saanud, miks. Olen lugenud, et nad pidasid trammi vanamoodsaks. Teadagi! Ja võtsid kasutusele omnibused. Aga tänapäevalgi nostalgitsevad weimarlased vahel, meenutavad aegu, kui neil oli kahe liiniga elektritramm, müüvad trammiga postkaarte jne.

  5. michiko ütles:

    Oh, ei saa mitte vaiki jääda, selline metrooigatsus tuli seda postitust lugedes..

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s