Lugesin täna mitmelt poolt rõõmsat uudist sellest, et ümber maailma purjetada üritav 16a-ne Abby Sunderland, kes oma paadiga rannikust tuhandete km-de kaugusel tõsisesse tormi sattus, on elus & terve. Kummastama panid mõned kommijad, kes heidavad neiule ette kuulsusejanu, nõuavad vanemailt vanemlike õiguste äravõtmist & esinevad veelgi mingite imelike seisukohiga. 1pidi võib lehesabakommide lugemist pidada küll kirjaoskuse raiskamiseks (nagu tabavalt on öelnud Andrei Hvostov), IIlt aga näitavad need minu arust üldisemalt mingit zeitgesti, viitavad mingeile ühisk-s aktuaalseile hoiakuile, sestap on mõtet nendegi üle pisut järele mõelda.

Viidat kirjutise sabas viitamise hetkel veel väga jubedaid seisukohti polnud, aga leidus neid mujal, kuhu’i viitsi enam ekstra linkima hakata. Üldiselt võib siis minu jaoks kummalised seisukohad kokku võtta järgmisisse kategooriaisse:
Tegu on puhta haibiga, tglt ei ohustanud neiut ega tema paati miski, uudis on ajendet kuulsusejanust – Meenutab visalt vastu pidavat vandenõuteooriat, mille kohaselt inimese jalg pole iialgi Kuule astunud, vaid kogu kuupealne kosmosemissioon filmiti kokku mõnes täiesti maapealses televisioonistuudios.
Mis on see, mis inimesi ajendab mõne IIe inimese julges teos nägema puhtalt kuulsusejanu? Kas ainult puhas kadedus? Või põrkub sedavõrd julge eneseteostus mingi kollektiivselt omandet kultuurinormiga? Viimasele näikse viitavat järgmine kategooria:
Tüdruku vanemalt tuleks vanemlikud õigused ära võtta, sest teismelise neiu lubamist taolisse oluxa ei saa sallida
Ialt tundub, et sellise arvamuse avaldajad ei saa neiu oluxast lihtsalt aru. Ta oli küll kõigist muist inimesist 1000deid kmeid eemal, ent tal oli siiski raadioühendus muu maailmaga (mille kaudu ta hädasignaali saatis) ning kogu ettevõtte peadpööritavusest hoolimata ei olnud hakkaja tüdruk kindlasti nakatunud juba täiesti eluvõõra hulljulgusega. Vastasel xal poleks ta häiresignaali välja saatnudki, vaid lootnud puhtalt oma jõule.
Kahtlemata on ümbermaailmapurjetamine selle neiu jaoks teatav initsiatsiooniriitus, tähistamaks üleminekut lapsepõlvest täiskasvanuikka. Initsiatsiooniriitused on sageli olnud jõhkrad & eluohtlikudki ning enamasti on neid ette võet vabast tahtest (st. on olnud vastav kultuurinorm, kuid sellega on kaasnenud osalejate aktiivne tahe normile alluda). Ning samas siiski teatava maani kontrollit, mitte täiesti stiihiline initsiatsioon. Miks peaks vanemad seda oma lapsele keelama? Minu arust peaks taolist pigem soodustama, mida Abby vanemad ju teevadki.
Purjereis annab Abbyle enesekindlust, eneseusaldust, teadmist, kuidas raskete oluxadega on võimalik ka oma käe peal hakkama saada. Tegu on suure & olulise eneseteostusega, millest võib loota, et see inimene edaspidigi enda teostamisel – ainus põhjus, miks üldse on mõtet elada – hätta’i jää ning suudab elada elu, mis talle meelepärane ning millega ta surmatunnil rahule jääb. Suudab võtta elult maksimumi, oskab teada, mida ta õigupoolest tahab ning tahetava ka saavutada.

Samas on initsiatsiooniline purjesõit üldühiskondlikult aktsepteeritav, siin ei ole midagi seadusevastast ega ka selle piiril olevat. Neiu on leidnud enda proovilepanekuks legaalse viisi, mis samas pakub eredaid elamusi. Väga hea kompromiss!

Eriti ei saa ma aru seisukohist, mille kohaselt “selles vanuses tütarlaps peaks hoopis koolis käima” & “keset merd ei valva keegi tema distsipliini järele“. Kummaliselt passeistlikud ning (äraspidi) moralistlikud avaldused, mille varjust pole raske ära tunda hoiakut “noorile (aga küllap ka täiskasvanuile elu lõpuni, teatav eliit välja arvat) ei tohiks anda üldse mingeid vabadusi, igasugune isetegemine on kurjast”. Kusjuures, arvestaden sellele meresõidule algusest peale osaks saanud avalikku tlp., vaevalt küll et sel neiul kooliharidusega mingeid probleeme on olnud, ilmselt ei tohi ta tänu sellele meresõidule & kaasnevale tlple endale neid hoopiski lubada, sest noblesse oblige. Ning jutt distsipliini järele valvamisest viitab jälle kahjuks üsna levinud paranoilisele arusaamale, mille kohaselt usaldus ei maksa midagi, ning, eriti laste & noorte järele, tuleb pidevalt nuhkida. Viitab arvaja ideaalühiskonnale, mis seisneb pideval vastastikusel nuhkimisel ning ühisk. kontrollil. Totalitaarne arusaam.

Aga et kuidas mina ise sesse neidu suhtun? Minu arust on ta julguse & teotahtelisuse eeskuju ning pos. näide maksimaalsest eneseteostusest. Samas on oluline, et ka temasugusist ning nende vägevaist tegudest ei tehtaks normi, üldist kohustust. Eluohtlikke riskidega hakkamasaamine peaks vähemalt ideaalis olema siiski miski, millega tegeleb inimene vabatahtlikult muidu igati turvalises & igavas ühisk-s. Ehk siis – ühisk. on hea, kui tõsiselt riskantseks eneseteostuseks tulebki paadiga ookeanile minna, mitte ei ole juba igapäevane elu & elatise hankimine sama ohtlik ning riskirohke. Turvalisuse kestast väljumine peab olema alati rangelt vabatahtlik, riik & ühisk. seda sundida ega igapäevases elus soodustada’i tohiks kohe kindlasti.

Loodetavasti võtab Abby ümberilmareisi veelgi ette & siis juba õnnestunumalt. Soovin talle omaltpoolt tuult purjisse, teades väga hästi, et paraku’i jõua see soov temani iialgi:)

Advertisements

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

5 responses »

  1. Fideelia ütles:

    Olen sinuga täiesti nõus. Eneseteostus on mu jaoks väga oluline ja ma austan kõrgelt selliseid inimesi, kelles on eesmärgikindlust ja tahtejõudu end ületada. Igal inimesel asub see piir, kus ta tunneb, et on end ületanud, erineval kõrgusel. Peaasi on ise endaga rahul olla ja tunda uhkust enda saavutuste üle. Need kommenteerijad on lollid. 🙂

  2. Jansa ütles:

    Ah, head uudised igal juhul!

    Aga ma mõtlen, milleks võtta üldse ka vanemate kallal. Vanemad teavad, mille suhtes ja kui tugevalt oma lapsi usaldada.

    Ja minu arvates on ka väga oluline, et lastaks noorel valida, mida ta teha suudab ja lasta tal oma piire tunnetada. Ma ei kujutaks näiteks ka ette, kui mulle hakataks tegema ettekirjutusi lihtsamate teemade kohta (ilmselgelt ei räägi ma praegu ümbermaailmapurjetamise teemadel). Olen õnnelik, et mulle pole millegi suhtes kätt ette pandud. Olgu siis vanemad või inimesed eemalt. Nii, et laskem inimestel enda õigem koht leida – olgu siis purjekal või maapinnal.

  3. taliesintoomas ütles:

    Siin võib muidugi sel teemal vaielda, et üldiselt on olemas mitmeid sääraseid säädusi, mis mingeid tegevusi liig noortele inimestele keelavad, põhjendusega, et nad on veel liiga noored, et ise täielikult ohtudest jms aru saada jms. (üldiselt on siin minu mäletamist mööda täiesti neurobioloogiline põhjendus taga, kus mingid aju osad, mis otsustamisvõimet juhivad, on teismeeas veel arenemas; samas, minu info selle kohta põhineb sellel koomiksil http://scienceblogs.com/neurophilosophy/brain%20development%20infographic2.jpg nii et ehk pole ma kõige pädevam arvaja)
    Selle 16-aastasena ümbermaailmapurjutamise kohta võib muidugi vaielda, et kust see otsustamise piir minna võiks + eneseteostuse ja siirderituaalide häädus ja vajalikkus võrrelduna võimalike ohtudega.

  4. Keit T. ütles:

    Aga mul tekkis siinkohal küsimus, et kui tegu on inimese personaalse proovilepaneku ja nö. initsiatsiooniriitusega, siis miks on vaja seda nii suureks puhuda? Tehku asi vaikselt ära ja pole ka kommentaariumitäite kaupa õiendajaid.
    Asjast jääb siiski mulje, et üritatakse saavutada mingit rekordit ja sensatsiooni ja no sel juhul on avalikkusel ikka õigus oma arvamust avaldada küll. Kui tüdruk oleks paar aastat oodanud ja nt. 18-aastasena selle retke ette võtnud, siis oleks kõik öelnud, et oma asi, on ju täiskasvanu ja asi oleks võinud suht (ka negatiivse) tähelepanuta jääda…

  5. Fideelia ütles:

    Tagasiside on väga oluline. Me ei ela vaakumis. Mina tahan ka alati oma saavutustele tagasisidet ning arvestan, et inimestelt tulla võib nii head kui halba. Pangu aga edasi!:)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s