N-ajal asetus ju igasugune Lääne kraam siinkandis teljele “haruldasest” “ohh kui haruldaseni”. Kui järele mõtlema hakata, siis igasugust Lääne nänni siin Eestis nii krdi vähe polnudki. Oleneb muidugi kus & kellel, ilmselt. Mäletan end igatsusega vahtimas klassivendi, kellel oli ikka väga vinget kraami, kelle kõrval ma end täieliku kehvikuna tundsin. Samas juba põhikooli lõpuks, tehnikumist rääkimata, oli valdav enamus helikassette, millele Soome TV-st & muist kättesaadavaist kohist muusikat lindistasin, Maxwelli või TDK või JVC või mõne muu Lääne kaubamärgiga.

Kui suhteline igasugune asje maailm on ning kui mõttetu on end & muid inimesi nende materiaalsete väärtuste järgi hinnata, näitab seegi, et nende “välismaa asje” hulgas, millega eputati & uhkeldati, oli paljugi sellist kraami, mida tänapäeval müüakse heal juhul ehk säästukas. Või Balti jaama turul. Palju tollasest staatusekraamist on tänapäevalgi staatusekraam – ainult et näitab, kuidas sinu ühisk. staatus on ikka keskmisest madalam:) Et sa oled kas vaene või siis vabatahtlikult omaks võtnud vaeseile või materiaalse suhtes 1kõiksete elustiili.

Ega see puudutanud ainult materiaalset, sugugi mitte. Ka hoiakuid, hinnanguid jms. Välismaalt tulnud hoiakuile & hinnanguile andis automaatselt legitiimsuse teadmine, et need tulevad välismaalt, vabast maailmast. Ning N-Liidus levitatav oli automaatselt vale lihtsalt seetõttu, et seda siinsed ametlikud, loomulikult propagandistlikud, infokanalid vahendasid. Oli väga vähe neid, kes 1moodi kriitilise pilguga suhtusid nii N-Liidu ilusasse ametlikku valle kui ka piiri tagant imbuvaisse hoiakuisse, mis paraku ka mitte sugugi alati kõige adekvaatsemad ei pruukinud olla. Mingeid tollase suhtumise järelhoovusi tajun ma (koos paljude IIega) ka tänases Eesti ühisk-s. Nende järelhoovuste esinemine on kurb, sest need on kindlasti 1k põhjuseks põhjustamas paljutki sellest, mis meile siin riigis meelepärane pole.

Noorte loomupärane, isegi läbimõtlematu, protest aga esines täiesti eakohasena N-gi ajal ning nägi IIx läbi ka Läänemaisest klantspaberist. Õieti jõudis õige & õiglase järelduseni, et klantsit tegelikkusemoonutused on 1moodi klantsit tegelikkusemoonutused nii siin kui seal.

Aeg-ajalt õnnestus kellelgi (kas siis lahkesti oma teeneid KGB-le pakkuden või ka ilma selleta) oma naha & karvega ihaldet piiritagusesse maailma pääseda, hingamaks seal paar sõõmu värsket õhku ning tulemaks kodumaale tagasi, omades midagi, mis sind siinset õhku ahmivate kaasmaalaste silmis ühisk. hierarhias koha võrra kõrgemale tõstab.

1e klassiõe sugulane oli sattunud suisa Londonisse. Ning hämmastaval kombel polnudki tal seal nii vähe raha, et see Is leheputkas neoonnätsu & värvilise traadi peale kulutada. Või odavate võtmehoidjate vms. kräpi, mida õnnelikud läänepääsenud ohjeldamatult oma siinseile sugulasile-tuttavaile külakostiks tõid. Oli II sattunud suisa Madame Tussaud’i vahakuje muuseumisse.

Tänapäeval, lahtiste piire ajastul, tekitab selline sattumine 2etisi mõtteid. London on tähtis kunsti- & kultuurikeskus (nagu paljud Euroopa linnad muide, eksju;)) ning seal on ju nii palju olulisemat, kui 1d vahakujud, nii et ise jõuaks Tussaudsi külastamiseni ehk heal juhul 28-dal või mõnel veel hilisemal londonikülastusel (ma annan endale selgesti aru, et niipalju ma kõigi brittide pealinna kuidagi külastada’i saa, oma senise elu jooksul olen Londonis käinud täpselt 1 xa). IIlt saan ma tõesti aru ka inimesist, kes otsustavad just Tussaudsi külastada – omapärane kurioosum tõepoolest. Deklareeritult kitšisõbrana ei saakski ma kuidagi IIiti.

Tussauds on tüüpiline simulaakrum & tüüpiline kitš. Mitmesse maailma paika laienenud muuseumi vahakujude ainus mõte on olla võimalikult loomutruud, sarnaneda originaalile võimalikult täpselt, anda edasi ettekujutust “ehtsusest”. Mingit muud mõtet neil kujel ei ole. Seega sobib Madame Tussaud’ vahakujude muuseum ühtlasi ka kitši õpikunäiteks – seal on kitš (täpsemalt küll teatud liik kitši) defineerit tema kõige iseloomulikumal kujul.

Ning pole häda sellest, kui mõni kitšisõber endale meeleolu tõstmiseks kaunilt kitšise pärastlõuna tekitab. Nagu pole häda sellestki, kui sinna läheb mõni kultuurivõhik siira & avat meelega, saama “päris” elamust. & saabki selle. Vastuvõetavad variandid mõlemad.

Aga tollal, koolipõlves, mingis üsna varases kl-s veel koguni, oli lugu hoopis II & jällegi kummaliselt 2etine. 1pidi polnud meil kellelgi veel aimu kunstist, kitšist, kõrgest & madalast maitsest, peavoolust & mässust, ilust & inetusest, müüginr-eist & teadlikust šokeerimisest jms. Aga lapselik intuitiivne oskus teha vahet ehtsal & võltsil ning kirtsutada nina kohustusliku ahhetamise peale, see oli. Või täpsemalt, kellel oli.

Võeti siis kl.a. lõpupoole 1 ingl. keele tunnis ette Tussaudsi kataloog, mille lahke kl. õde kooli kaasa võtnud. Ning siin ilmnes mingi kummaline sugudevaheline erinevus, millest ma ägeda antipatriarhaatlasena ning jäike soorolle vastasena tänapäevani päriselt aru’i saa.

Tüdrukud võtsid vahakujude fotod (Issand halasta – see on ju simulaakrumi simulaakrum juba, no kui kaugele veel võib minna??) enamvähem ohhetades & ahhetades vastu. Ikka et “nii ilus” & “peaaegu nagu päris” & “küll nemad juba oskavad”. Poisid suhtusid kogu kupatusse tunduvalt vaoshoitumalt, skeptiliselt, ehkki asi oli sellevõrra eksootiline, et keegi otse tunnis xa rikkuma’i kippunud küll.

Aga pärast omavahel arutades tunnistasid paljud, et Lääne kraam küll, aga täielik saast. Et ise sellist jama ikka vtma’i läheks.

Ma’i tea, mis võis olla sellise hoiaku taga. Kahtlustan 3 põhjust:
a)Mässumeel igasuguse esteetika vastu (olen märganud, et murdeealisil poistel võib just täpselt selline omadus välja lüüa küll).
b)Mässumeel millegi pähemäärimise vastu, massikäitumise vastu.
c)Igavustunne millegi patriarhaalse klassika kohaselt “ebameheliku” suhtes. Et kui vahakujude asemel olnuks mootorrattad, jagunenuks kl. hoopis vastupidi.

Vaevalt küll, et poisslapsed siin ebateadlikultki seisid kitši või simulaakrumi vastu. Vaevalt need häirisid. See pidi olema midagi tüdrukute & õpetaja käitumises, mis häiris. Aga päris tore oli see mäss & vastuseis ning tõstab tuju tänapäevalgi, kui keegi näiteks midagi ohh- & ahhemotsioonile rõhudes pähe määrima hakkab.

1 kl. vend väljendas oma põlgust tunnis näidatu vastu koguni sellega, et ristis täiesti lugupeet & mitte milleski süüdioleva Madam Tussaud maadam Tussuaaduks. Õnneks on asjaomane juba 100deid surnud, ega saa teada, mida temast arvatakse:)

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s