Olin üpris hämmastunud saades teada, et Tšehhovi “Kolme õe” tegevuspaiga prototüübiks on Perm. Perm, mille elanike arv kõigub vahelduva eduga üle & alla miljoni. Siis vtsin targust allikaist järgi & sain teada, et Tšehhovi ajul elas linnas tõesti mingi 20 000 in. ümber – tüüpiline õel & ussitav väikelinn tõepoolest.

Isegi piirkonna põlisasukad, meie kallid keelesugulased, pole Permi kanti paremini suhtunud. Permi nimi tuleb vepsakeelsest sõnast “Päramaa”, mis tähendab eesti keeles täpselt sedasama. Ehk siis ikka täielik pärapõrgu on see olnud ka kohalike jaoks, enne kui venelased seal võimu üle võtsidki (kes oskaks küll öelda, millised sealsete vepslaste & komide ajaloolised keskused on olnud?).

Aga Tšehhovi põhjal võib järeldada küll, et provints ei ole niivõrd geograafiline, kuivõrd mentaalne mõiste, mis ei küsi suuremat elupaiga tähtsuse või suuruse järgi. Seda’nd küll, et kindlasti on kergem elada metropolielu Moskvas kui Permis. Aga sealsamas “Kolmes ões” on ju tegelane, kes tuleb Moskvast, kus ta kõige tüüpilisemat provintslikku igavust on tundnud.

Tänapäeval, postmodernismi ajastul, öeldakse metropoli & provintsi mõisted üldse tühjad olevat. Internet jm. infokanalid toovad ju uudised ning ka kultuuri kätte kuhutahes maanurka, kuhu ainult kaabel & võrk ulatuvad. Elame globaalkülas. Ka puuduvad risoomses maailmas mingid kindlad keskused, mis IIle kultuurilises mõttes suunda näitavad või teed rajavad. Tüüpiline näide siinkohal on, et taolisi boheemlaste mekkaid, nagu oli Pariis & hiljem NY, enam ei ole ega tule. Kunstnike jms. massid ei arva, et nad peaks tingimata kolima 1 teatud linna, sest just seal on õige asi, et ilma selleta polegi elu õige elu ning nemad õiged kunstnikud.

Samas tundub mulle isiklikult, et risoomistumisest & võrgustumisest hoolimata on meie päevigi maailmas mõned paigad siiski rohkem metropol & IId rohkem provints. Isegi täiesti mandunud pärapõrguid tuleb ikka ette, ei kao needki kuhugi. Ning seal on muidugi raskem jääda hingelt metropoollaseks, ehkki võimalik.

Aga siiski julgen väita, et provints on suuresti mentaalne mõiste, eriti tänapäeval, võrgupõhiste suhtluskeskkondade ajastul. Ning mingil määral oli kindlasti varemgi, Tšehhovi ajastul. See’i tähenda, et poleks erineva sobivusega elukeskkondi eri inimeste jaoks – mõnele ikkagi sobib suurlinn, IIle talumajapidamine, III väikelinn – ning need IIId jagunevad omaxa neiks, kes pole hingelt provintslased & neiks, kes tahavadki hingelt provintslased olla.

1 viis elada väikelinnas & mitte olla hingelt provintslane on muidugi radikaalselt vältida igasugust läbikäimist kohalike elanikega, elada kas täielikku erakuelu või siis suhelda mõttekaaslaste või muude valit inimesiga interneti suhtluskeskkonde vahendusel. Kohtudes nendega aeg-ajalt muidugi ka reaalis, et need inimesed ainult virtuaalseiks kujuiks ei jääks. See’i tähenda sugugi ainult väga väikest suhtluskonda pigem isegi vastupidi. Sellise strateegia tundub olevat valinud mu hea sõber Ramloff ning otsast ma isegi.

Aga kindlasti on ka muid teid vältimaks hingelist provintsistumist, langemist kogu selle saasta & sopa keskele, mida Tšehhov nii meisterlikult, samas äärmiselt halastamatult, kirjeldab. Leidub ka teid, et kui ise hingelt mitte kalestuda & hakata tüüpiliseks provintsiintrigandiks, et siis ka mitte alati õhata “Moskvasse, Moskvasse!” nagu toimub “Kolmes ões”. Pühendumine mingeile väga spetsiifilisile harrastusile jms.

Kunagi oli probleem, et provintsis polnud mingit kultuuri peale ennasttäis ning samas andetu õpetajaproua, kes jõledalt klaverit klimberdas ning kellele provintsi koorekiht pugejalikult (pugemine ning lömitamine on provintsliku hingelaadi vältimatud eeldused) plaksutasid ning tema olematuid kunstilisi saavutusi kiitsid. Või siis ka need, minu jaoks äärmise kultuurilise jõleduse võrdkujud, paranähtused, mis “Kultuurimaja segakoori” & “Pensionäride kunstiringi” nimetusi kandsid (Lisagem siia veel rahvateatri, näiteringi, rahvatantsuringi & lugematu hulga sarnaseid provintsiaalroppusi). Enam seda probleemi pole – maailmatasemel konservkultuur on kätte saadav igas urkas ning järjest enam liiguvad ka suvelavastused ning süvamuusika kontsertreisid uusisse maanurgisse, tuues kaasa kohaliku elu elavdamist ka kogu Eestist kokku sõitnud publikumi näol.

Ehk siis – provintsis on võimalik olla mitteprovintslane, samas masendusse langemata. See on raske, aga võimalik. Mõnele hingelaadile raskem, IIle kergem, aga pmst mõeldav.

Hullem on see, kui inimene tajub ka metropoli provintsina. Kui ta ka suures kultuurikeskuses näeb ainult väiklust, kadedust, kitsarinnalisust, nõmedust, ärapanemist ning muid provintsliku hingelaadi avaldumisvorme. Nii Moskva, NY, Tokyo, Berliin kui mistahes muu koht võivad teatud eeldusil hakata tunduma tigedate väikelinnenna. Aga suurlinnal on tegeliku väikelinna ees muidugi see eelis, et kui seltskond hakkab tunduma provintslikult vastik, siis on hoopis kergemini võimalik loobuda igasugu inimsuhtlusest üldse, tõmbuda eraklusse. Suurlinnas orbiidilt kadunud inimese kohta’i küsi keegi, kuhu ta saanud on, rääkimata sellest, et tema elu pidevalt kõigi näha & hinnata oleks, et ta seltskonna “lükkatõmba” oleks ning ohtra keelepeksu objekt (viimast on väikelinnas võimatu vältida, justnimelt iseasi, kas see keelepeks iialgi sinuni jõuab või sugugi mitte ning kuidas sa sellele reageerid). Ning muidugi saab teha ajus plõksu, lülitada välja selle teadvuseosa, mis ainult provintslikku kisklemist näeb & võtta täiel määral vastu need võimalused, mida metropolil pakkuda. Neid peaks ju ometigi olema 1000deid.

Samas ei heida ma kellelegi ette “provintsimasenduse” tundmist 1kõik millises maailma paigas, olgu see maa, alev, linn või suurlinn. Nagu ütlesin, oleneb see suuresti hingelaadist, inimtüübist, millega on raske midagi ette võtta & miks peakski (äkki inimene tahab mingil põhjusel omada just sellist hingelaadi, kust meie teame).

Loen parasjagu Tšehhovi ohjeldamatut kirjavahetust. Ei ole kohta, kus ta üldse poleks igavust ning olude mannetust tundnud, ka Moskvas & Peterburis võib tal olla suisa talumatult igav. Seega on ta oma fantastilise täpsusega väljajoonistet igavlevad tegelaskujud suuresti maha kirjutanud siiski iseenda pealt, või vähemalt pole tegu millegagi, mida ta omal nahal tundnud poleks. Kuid Moskvas & Peterburis tuleb tal helgeid momente, huvitavaid päevi ning pikemaidki perioode, ette siiski oluliselt rohkem kui igavuse kantsis Jaltas või mõnes välismaises, igavusse uppuvas, kuurortis.

Eriti tlpväärsed on aga tema kirjad Gorkile, kus ta IIt kirjameest suisa anub kolima ära Nižni-Novgorodi provintsluse keskelt tegelikku kirjandusellu, mis Moskvas & Peterburis pulbitseb ning mille seltskonda otsesidemed ka juba maailma muude kirjanduskeskustega ühendavad. Tšehhov ütleb Gorkile üsna otse, et tema meelest pole provintsis võimalik kirjanikuks jääda.

Ehk siis: ehkki Tšehhov ise elu lõpuni provintsimasenduse alla kõvasti kannatas, annavad tema tööd meile siiski ka võtme, kuidas isegi provintsis elada muutumata hingelt provintslaseks või saamata provintsimasendust. Kuidas leida metropol enda sees. Ning meid toetab ses leidmises moodne infotehnoloogia, mis meie oluxa Tšehhovi omaga võrreldes oluliselt kergemaks & lihtsamaks teeb.

P.S. Muuseas soovitan neile, kes seda juba teinud pole, lugeda vepsakeelset Inimõiguste Ülddeklaratsiooni. Väga sürr & meeliülendav lugemine (just seetõttu, et vähemalt eesti & soome keele põhjalt, aga kahtlustan et piisab ka ainult eesti keele põhjast, saab vepsakeelsest tekstist suurepäraselt aru, aga see on nii meeldivalt veidralt nihestet eesti keele suhtes:)) Eriti naljakas on see, et omaaegsest patriarhaalsest kultuurist lähtudes tähistab “mees” inimest kui sellist. Aga patriarhaadist on praeguses vepsa keeles üle saadud, sest “mees” tähendab inimest, aga meest tähendab hoopis laensõna “mužikk”:)

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

8 responses »

  1. Fideelia ütleb:

    Kristi Salve on vepslastega vist kõige rohkem kursis.

  2. Annemuri ütleb:

    Mul on tunne, et suhtud provintslusesse mõningase eelarvamusega, mu noor sõber. Provintslus iseenesest ei ole ju miskit halba või üdini negatiivset. See võtab peavoolu trendid omaks hilinemise ja mõningase põneva, isikupärase nihestatusega ja kohalikku koloriiti segatusega, mis annab elule vürtsi ja samas süvendab meie-tunnet, mis on inimese kuuluvusvajaduse oluline väljendus.

    Prouad ehk härrad, kes üritavad mängida kultuuri, olemata seda teps mitte, on olemas igal pool ja ehk nn päris kultuuri läheduses kiibitsemas on neid rohkemgi kui provintsis. Kõige armetum nähtus on professionaalne taidlus, mida paraku teinekord just suurtel lavadel pakutakse.

    Kui süübida sellesse, mis tähendusi elu nähtustele omistab, siis ehk on provintslust kilulinna higistes ööklubides sootuks rohkem leida kui unises väikelinnas või unustatud maakolkas, kus inimesed elavad rohkem oma elu selmet muretseda liigselt selle pärast, kas neid mitte maakateks ei peeta – sest mu arust põhjustab kõige halvemas mõttes provintslust just hirm sellesama ees.

  3. V.A. ütleb:

    Permiga seoses meenus mulle see koht kuulsa Tartust pärit kirjaniku Jacob Michael Reinhold Lenzi kirjast ühele oma sõbrale Riiga. On aasta 1787. Lenz on selleks ajaks elanud Moskvas juba kuus aastat. Ja elab seal veel viis aastat, kuni surmani. Aeg-ajalt tehakse talle ettepanekuid mujale kolida. Hiljuti ongi ühe sellise ettepaneku teinud ta Baltikumis elav õde. Lenz kirjutab selle kohta oma Riia-sõbrale (tõlgin): “Minu õde kirjutab mulle tihti Permimaast, ainult et ma ei taipa, mismoodi ma sinna pääsen ja mida ma seal üldse peale hakkan …”

    • V.A. ütleb:

      P.S. Muidugi oli 18. sajandi lõpus ka Moskva Euroopa kultuurimaastikul ikkagi provints. Aga mitte päris lootusetu provints.

  4. notsu ütleb:

    Ma elasin saatuse tahtel kuukese poolemiljonises Bochumis, mis ometi oli fiilingu poolest väikelinlikum kui kas või Tartu. Näiteks selle koha pealt, et kui vähegi imelikult riidesse panna, siis sellist jõllitamist polnud ma varem kohanudki. Õudselt imelik, arvestades, et ometigi ülikoolilinn.

    Kultuura kohta kaldun jälle arvama, et kui amatöörkunsti ei tehtaks, ei tuleks kusagilt ka tippkunstnikke, ega keegi siis kohe tippu jõua. Ja täiesti nõus sellega, et kuupalgaline professionaalne taidlus võib kaugelt hullem olla. Amatöörid vajavad lihtsalt tasemel juhendajat. Või hiilgavat talenti, siis saab omapeadki geeniuseks.

  5. notsu ütleb:

    (mulle tuli pähe võrdlus mõne Eesti muusiku vahel, keda ma juhtun teadma, ja selle põhjal võib öelda, et ega tase nüüd tingimata palka mööda küll ei käi. Aga põhiline professionaalsusekriteerium kaldub ometi olema see, et kas ta elab sellest ära või mitte.

  6. Annemuri ütleb:

    Kas tead, et minu mobiili e-kirjade loetelus paistab Sinu blogist läkitet tähelepanuäratus silma eriti omapärasel moel. Iga kord, kui mu silm libiseb järjekordselt üle reaalguse “Obese…”, nõksatab minus (teat põhjustel, mida Sina ilmselt ka aimad) miski ja käsi haarab revolvri järele…

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s