Minu sõnavõttest ajast aega võib jääda mulje, et ma olen äge igasuguse taidluse vastane. Nii see siiski pole.

Igasuguse taidluse vastane on kultuurisõbralikul inimesel tglt võimatu olla, sest just taidlusest on alguse saanud mitmed olulised popkultuuri voolud, milleta ka parimat osa popkultuurist tänapäeval ei eksisteeriks. Samuti on postmodernism tühistanud piirid kõrg- & popkultuuri vahel (samuti piirid kõrge & madala popkultuuri vahel popkultuuri enda sees). Täpsustan kohe: postmodernism pole neid piire kaotanud, piirid on tglt kergesti leitavad, vaid justnimelt tühistanud – need piirid on muutunud tühiseks, ebaoluliseks, kogu kultuurikontekst mänguliseks. Seetõttu on võimalik varasemaid kõrg- & madalkultuuri osiseid miksides saada ootamatult põnevaid tulemusi nagu muudegi postmodernistlike mikside puhul (soolaheeringas maasikamoosiga võib maitsta ootamatult hea, ainus probleem, nimelt see, et seni ei julgenud keegi sellist asja süüa, on seoses piire tühistamisega ära langenud). Kasvõi tänavamoes, kus segatakse julgelt balli-, spordi-, kontori- & veel mingeid varasemaid kindlalt piiritletud rõivastusi. Segamine on võtnud totaalsed mõõtmed, aga mulle selline, lõplikult demokratiseerunud, tänavamood tohutult meeldib. Elagu frakikuub dressipükstega!:)

Niisiis – taidlust sellisena taunib & taidluse positiivset mõju kultuuritervikule eitab ainult loll. Mina loll ei ole, seega ma jaatan seda mõju:)

Mulle meeldib taidlus kui
a)See on pretensioonitu. Millegi tegemine “lihtsalt lõbu pärast”, “ajaviiteks”, ambitsioonideta.
b)Mõneti vastupidiselt eelnevale – kõrgetasemelise kultuuri viljelemine harrastuskorras lihtsalt seepärast, et uks professionaalsesse kultuuri pole veel avanenud. Või seda’i soovitagi. Aga tase on päriselt ka kõrge, lati alt läbi ei joosta. Siia alla käib tglt. muidugi ka seniste kvaliteetide teadlik eiramine, mäss kivinenud konventsioone vastu. Siin võiks olla näiteks punk-rock, kui me tänapäeval kahjuks ei teaks, et punk-rock oli Malcolm McLareni kommertsprojekt poistebändide müümiseks ning Sex Pistolsil & Take Thatil või Backstreet Boysil sisuline vahe tglt puudub: mõlemad on hästi läbimõeldud, täiesti ebasiirad kommertstooted mõeldud osavasti tabama turul tekkinud tühikut & selle arvel produtsentele ohtralt pappi teenima. (Et solvunud punkarid mind kivega’i loobiks, ütlen igaks juhuks, et eelnev pole mitte minu algupärane idee, vaid selle kurva tõe ütles juba omal ajal välja Frank Zappa). Tglt. punk siia alla siiski käib, kui me jätame kõrvale hästikultiveeritud müügitoote nimega “Sex Pistols” & vtme tema järgijaid, kelle hulgas on siiski palju tõsiselt siiraid mässumeelseid taidlejaid, eriti omaaegses Eestis. Eelnev, muide, ei tähenda absoluutselt, nagu mulle Sex Pistols ei meeldiks või mul tema vastu midagi oleks, minu arust on sõdida heade & kvaliteetsete toodete vastu muusikas, kirjanduses jms. lame & silmakirjalik, seda enam, et seni pole “tooteil” “mittetooteid” välja suretada veel õnnestunud, vastupidigi, nagu sestsamast Sex Pistolsi näitest näha.

Mulle’i meeldi taidlus ebaausa eneseupitamise & kogukonnasiseste võimusuhete kinnistamise vahendina, mida isetegevus vähemalt tänapäeva Eestis vähemalt juba rohkem kui 20 a-d (selle aja jooksul olen taolist sigadust lihtsalt korduvalt oma silmaga näinud) kahjuks pahatihti on. Võimalusi kogukonnasiseste võimusuhete betoneerimiseks on mitmeid, sõrmed tõrguvad tglt sellisest rõvedusest kirjutamast, aga et ilma jääks mu jutt hambutuks, siis lisan siia vastumeelselt paari võimaluse kirjelduse:
Andetu & mõttelage inimene püüab end esitada andeka & loovana, kasutaden ära seika, et kogukond üritab konflikte vältida & konformsust säilitada ehk siis keegi ei julge lihtsalt öelda, et kuningas on alasti, alevipianist tuleks vastutusele võtta klaveri sadistliku piinamise ning kuulajate vaimse terroriseerimise eest & küla segakoor võiks laulmise asemel parem kalale minna. Viisakate inimeste asi. Ning sellise viisakuse & konfliktvältimise, mis on iseenesest ju väga tervitatav nähtus, seljas sõidab saamatu pseudokultuur. Eestis näeme taolist totrust tihtipeale kahjuks ka üleriigilisel tasandil ning tõesti ka professionaalsete kultuuritegijate hulgas: et kultuuriküla on väike ning kõik tunnevad kõiki, ei julge keegi ka pasameistrile öelda, et “kle, sa keerad ju puhast paska kokku”, sest “mine sa tea”. Ma’i räägi siin loomulikult mitte erinevaist suundumusist & käekirjust, ei räägi erinevaist maitseist. Räägin puhttehnilisest saamatusest või ka oskamatusest oma ideid elementaarselgi tasemel edasi anda. Mõlemat maskeeritakse pahatihti “suure kunsti” sildi taha:(

Taidlus kogukonnaeliidi võimu pitserina ehk “sunniviisiline vabatahtlikkus”. Kogukonna liikmeid kohustatakse kaudse surve abil tegelema mingit teatud liiki taidlusega või fännama sellega tegelevat kollektiivi või kollektiive & igal juhul hoiduma kriitikast tegelejate & valdkonna aadressil. Sel teel kohustab kogukonnaeliit kogukonda tglt täitma vastuvaidlematult samuse eliidi ettekirjutusi, fännama eliiti ning hoiduma igasugusest kriitikast eliidi aadressil. Mida ksenofoobsem on kogukond, seda edukamalt taolised eliidi enesebetoneerimiskatsed õnnestuvad. Eesti kogukonnad on üle keskmise ksenofoobsed, mida väiksem kogukond, seda isoleeritum, enesessesulgunum & ksenofoobsem ning nende “väärtuste” alalhoidmiseks sobib suurepäraselt ka taidlus.

Samas pidavat ksenofoobia ning isolatsionism näitama tegeliku kogukonnasisese sidususe puudumist. Kogukonnad, mis ka päriselt on sidusad, ei ole võõraste vastu sallimatud ning ei ürita iga hinna eest kapselduda. Ehk siis: sidus kogukond on avat kogukond. Siin on, mille üle Maavalla kogukonnaliikmeil & eriti -liidreil mõelda.

Lühikokkuvõttena: nagu mind enamiku asje puhul häirib kvaliteedi &/või pluralismi puudumine (enamasti aga käivad need 2 käsikäes & puuduvad ka xaga, seega:)) nõnda on see ka taidluse puhul. Ning kinnimakstud, professionaalsuse sildi taha varjuv taidlus on tõepoolest 1 jubedamaid asju maailmas üldse, ses osas olen eelmise põhisissekande taga komminutega südamest nõus.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

7 responses »

  1. notsu ütleb:

    Need kaks viimast asja on tõepoolest hirmsad.

    Ma mõtlesin vahepeal asja üle järele ja leidsin, et mind kurvastab see, et tänapäeva kesk- ja ülemklassi seas on tegelikult vähevõitu kaunite kunstide harrastamist, st just parimas mõttes taidlust, mis võib just massilise harrastamise korral kõrgele tasemele tõusta – siis ei saa suvalist harrastusklimberdajat pugejalikult kiita, sest sellise suvalise klimberdamisega saavad kõik hakkama ja suvaliste seast kerkivad esile parimad. Mõtlen nt hilisrenessansile, kui kesk- ja kõrgklassi seas oli elementaarne, et kõik oskasid nooti lugeda ja laulda ja/või pilli mängida ja valdav osa ilmalikust muusikast anti välja just nimelt selliseks isemusitseerimiseks, mitte palgalisetele moosekantidele. Sellisel juhul ei teki olukorda, et küla segakoor, kes laulab kehvasti, sunniks kõiki kuulama, sest muusikat ei antud välja kuulamiseks, vaid ise tegemiseks. St seltskond tuleb kokku, võtab noodi kätte ja annab minna. Kuulajaid pole sinna juurde üldse tingimata vaja.

  2. soileen ütleb:

    …ja kuulajad tekivad ise, kui on midagi kuulamisväärset. See oleks päris hea mõõdupuu. Laseks mõneks ajaks igasuguse, nii proff- kui taidluskultuuri kõikidest kuulamiskohustustest ja piletitest ja muust taolisest vabaks, kuulutaks kõiki välja täpselt ühtmoodi, ilma eelistuste ja esile tõstmisteta, ning siis vaataks, kelle juurde minnakse ja kuhu käima jäädakse.

    Samas ei saa ju kuulamist keelata😀

  3. nodsu ütleb:

    Ma arvan, et praeguse seisuga valguks suurem osa kuulajaid paraku õllesummeri juurde, aga kui kõik potentsiaalsed kuulajad oleks tänu isetegemisele kuulajana kompetentsemad, siis valguks neid ka erinevamatesse ja huvitavamatesse suundadesse. Kriitikameel oleks parem.

  4. Annemuri ütleb:

    Aga mis kohustustest elik sunnist te ometi räägite, kulla kaimud? Loen õõvas ja mõtlen, et õllesummeri külastamine ei ole ju veel kohustuslikuks tehtud ja toomas anni, cicu rau või francis goya plaate ei too ka keegi vägisi koju ega käse surmaähvardusel kuulata. Me oleme oma kultuuritarbimises siiski üpris vabad, iseasi, mida me keegi siis tarbida võtame. Üksikud veidrad näited a la kunagise Jõgeva maavanema endakomponeeritud linnakella tunnimuusika, on siiski, õnneks, üksikud veidrad näited – peale selle ühe tegelikult ei meenugi hetkel midagi. Päris alasti kuningaid, kui neid kusagil eksponeeritud ongi, pole minu silm juhtunud märkama – see võib mõistagi johtuda tõigast, et see, kes näeb uhke rüü asemel üksnes alastust, on rumal ja sobimatu omas ametis, nagu kõik ehk mäletame. Ma ei pretendeeri sugugi sellele, et alati ja igasuguse kõrge kunsti ära tunnen. Nt Miro näitust külastasin kohusetundlikult ja siiamaani ei saa aru, et noh nagu mesasja. Ja sealsamas on praegu ühes vanalinna turistidele suunatud nn “galeriis” kolme ja poole tuhhi eest müügil üks õlimaal, mille endale jooksujalu koju tooks, kui see raha mul olemas oleks. Aga see selleks.

    Kultuurikatel keedab kummalist putru, selle sügavustest kerkivates mullides peitub igasugu imelikke nähtusi ja kahtlasi väärtusi. Mis neist kaob ja mis jääb, ei tunta mitte kohe ära, väärtused settivad ajaga ja üksnes aeg annab arutust selles, mis jääb ja mis kaob. Oleks väga kurb, kui mistahes taidlus lakkaks, kuna on olemas heatasemeline proffessionaalne tegevus. Innukas harrastaja võib olla – ja pahatihti ongi – profi parim ja asjatundlikuim publik.

    Halb maitse on aegade algusest olemas olnud, sest ta on hea maitse vorsti teine ots. Möönan, et halva maitsega äritsemine ei ole ka minu arust hea toon, aga paraku ei kao see üksnes minu arvamuse tõttu kuhugi. On ju öeldud, et rumalate käest peabki raha ära võtma ja kui see toimub nii, siis mis ses siis halba on. Tõtt-ütelda on mul isegi hea meel, et ma ei pea õllesummeri publikut ooperis vms taluma. Ei häbene tunnistada, et olen kultuurilise segregatsiooni veendunud pooldaja. Tunnistagem ausalt, et publiku hulka sattund infantiilsed või lihtsalt võhiklikud võõrkehad võivad hävitada nii esitajate püüdlused kui ülejäänud audientsi kultuurielamuse täielikult; vähe sellest, vägisi “kultuuristatud” inimestest saavad vihkajad niisamuti, kui vägisi tümakat kuulama sunnitud inimestest saavad tümakavihkajad. See, et enamus valib tümaka või süldi, ei tähenda veel seda, et need, kes valivad midagi muud, valivad valesti. Inimkonna parim osa ei ole kunagi olnud inimkonna suurim osa😉

    Elitaarsus kaob niipea, kui ta massidesse läheb ning niipea, kui me tahame näidata teistele, kuidas nad peaksid elama, võtab seesama pendel meile endile viruta’.

    • Punane Hanrahan ütleb:

      No mina olen veendunud demokraat & samal ajal segregatsionist ehk eesti keeli “iga1 elagu nii nagu ise tahab & kellegi asi pole, kuidas keegi II elada tahab”. Paraku see “Leben und lebens lassen” pmt väikesis paigus läbi ei lähe, mis mind provintside puhul enim häiribki. Ka taidluses & kultuuris. Mulle’i meeldi, kui inimesed mind nähes endale sõrmega oimukohta koputavad, sest ” see lolakas kuulab vabatahtlikult seda viginat, mida klassikaliseks muusikaks nimetatakse”. Eelkirjeldatu on minuga tglt juhtunud, ega kuulu kahjuks fiktsiooni valdkonda, ehkki mul oleks sügavalt hea meel, kui ma selle sinna paigutada saaksin.

      Ning tõesti – asi poleks parem, kui rahvas käiks niimoodi oimukohta koputaden ringi Suveniiri või Toomas Anni kuulaja peale. Aga kuidas saada rahvas sinnamaale, et nad tõesti ise elaks & muil elada laseks, omamata IIsuguse kohta automaatselt totraid eelarvamusi – ma’i tea:( Paraku liiguvad asjad praegu Eestis täpselt vastupidises suunas – igas mõttes on suund taas suuremale korporatiivsusele ning paljususe suhtes süveneb umbusk, mis kohati hakkab juba ka otsese sallimatuse mõõtmeid võtma.

      Veel omaette teema on kultuuri rahastamine, aga selle liigse komplitseerituse tõttu ma siinkohal, oma piirat ajaressursi & mis siin salata, ka teadmiste juures, suud täis võtma’i hakka. Sellest võiks pajatada ehk Maria või Ruudu, kui nad mind muidugi üldse loevad veel:)

  5. Annemuri ütleb:

    A Sina – ja mina – ju oleme siin avalikult endale otsaette koputanud, et igasugu lolakad kuulavad Suveniiri vms. Mis sest siis? See, et sina kuulad klassikalist muusikat, on ju fakt, mitte eelarvamus.

    Nende inimeste, kes meile korda ei lähe, arvamus ärgu mingu ka korda. Üldiselt on väikesis paigus ehk tõesti enam nn “sotsiaalset kontrolli”, aga asi on seljuhul pigemini muusika kuulamise muis nüanssides kui žanr. Kui mina kuulan oma muusikat privaatselt, mitte üle terve küla, siis kuidas saab tulla keegi mu nina all endale kuhugi koputama põhjusel, et mu muusikastiil neile ei sobi? Nad ei teakski, mida kuulan.

    Sinuga on muidugi pisut komplitseeritum, aga ei mina usu, et tõsine süldipublik niigi palju öölendureid kuulanud oleks, et osata omale näpuga kuhugi koputada. Rumala inimese näpud satuvad alatihti küll ninna, küll suhu, küll uste vahele. Peab’s sest ärrituma.

    Sostenuto, signori

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s