Üle terve endise bundestagihoone kajab kõlareist mureliku meeskodaniku hääl, kes rahvast plenaaristungile kutsub. Tundub, et plenaarile pole kedagi ilmunud. Nojah, päike hakkas paistma, ilm läks mõnusalt soojaks (mitte liiga palavaks sealjuures) ning suurem osa rahvast hängib DW raha eest ilmselt kuskil linna peal. Kes seal ei ole, need näiteks istuvad pressiruumis, loevad oma meile & lehti või kajandavad:)

Laevareis Reinil
Aga eile õhtul astusin laeva “Rheinenergie” laele, võtsin klaasi šampanjat ning istusin
(krt. meeskodaniku ahastavad karjed hakkavad juba tüütama, võtan läpaka, lähen plenaarisaali ning kirjutan sealt edasi – nüüd istusin terve plenaaristungi ära & olen pressiruumis tagasi, seal ikka’i saanud kirjutada, väga põnev paneel oli, aga seetõttu kaotasin 1 õpikoja, sest kuskilt tuleb ju kajandamiseks aeg võtta)
1kusse lauda. Rüüpasin hüva jooki, vtsin kogunevat rahvast ning tundsin end hästi oma meeldivas 1induses. Peagi saabus minu lauda väga viisakas Vietnami ajakirjanik (aasialased ongi muuseas väga viisakad, vastupidiselt eestlaste hulgas levinud rassilisile eelarvamusile & muule sellisele jurale). Peagi saabusid ka 4 tema kolleegi. Hämmastav, kuidas Vietnami väljaanded suudavad oma ajakirjanike saatmiseks pappi välja käia (või suudab DW neid oma papi eest kohale kamandada?) – 1st väljaandest 5 ajakirjanikku + ma’i tea kui palju muist. Võrdluseks: Eestit esindan siin mina ainsana. Vietnamlasiga kaasnes ka India majandusajakirjanik Anand, kelle perenime ma’i mäleta. Pidasin teda sirgelt hindu nimest hoolimata moslemiks, sest ta jõi apelsinimahla, kuid selgus, et ongi hindu mis hindu, lihtsalt täiskarsklane:) (Ehkki vastandumaks moslemeile on hinduil kalduvus kasvõi pmt pärast ikka klaasike võtta, sest ei saa ju nende krdi prohvetiusulisiga 1moodi käituda). Anandiga oli meil palju ühist kõneainet: zoroasterlasest suurärimees Tata, India edu tarkvara kirjutamisel & muud.

“Ma kadestan teid, aasialasi” ütlesin kogu laudkonnale: “Teie olete maailma tulevik, meie, eurooplased, minevik. Teie kasvate, arenete tarkuses & jõukuses, meie käime alla ning jääme vaeseks. Maailma majandus on teie päralt. Tulevik on teie päralt & teie kätes”. Anand selgitas asjad siiski mitte olevat nii lihtsad. Ehkki India on väga mitmes mõttes ammuilma oluliselt edukam mistahes Euroopa riigist, pole India edu siiski üheseltmõistetav. Endiselt valitsevad seal väga tugevad klassivahed, samuti ulatuslik regionaalne kihistumine. Ka’i käitu valitsus, hoolimata tõigast, et India on maailma suurim demokraatia, väga pika traditsiooniga, sageli kodanike suhtes demokraatia üldtunnustet norme kohaselt.

Selgeks näiteks India idaosa mägedes toimuv. Seal on peidus palju kalleid mineraale, mida valitsus tahab muidugi kasutusele võtta, et riigi majandusedu veelgi suurendada. Selle vastu on aga kohalikud, kes on praegugi puruvaesed ning kellele mineraalide kasutuselevõtt ei tooks midagi head. Küll aga vastupidi – nad kihutataks oma kodudest lihtsalt minema, kuhugi suurlinna uulitsaile nälga kärvama. Seda teades on kohalikud asutanud ulatusliku metsavendade liikumise. Metsavennad tapavad varitsusest geolooge ning muid ekspeditsioone liikmeid, lasevad õhku raudteid, hukkavad keskvalitsusega koostöö tegijaid ning teevad muid tükke, millega vastupanuliikumised ikka tegelenud on.

Jutuajamine on huvitav, paraku tahavad vietnamlased väga kõneleda kolleegiga Vietnami 1 olulisimast kaubanduspartnerriigist. Ning Anandki tunneb suuremat huvi vietnamlaste kui minu vastu. Taandun viisakalt.

Jalutanud veidi laevatekil ringi sattun Läti kolleegi Ansis Bogustovsi otsa, kellega ma pea alati välismaal kokku saan. Põhjus lihtne: Mina olen 1 3st Eesti ajakirjanikust, kes käsitleb keskkonna- & arenguabiteemasid (Kui Liisi augustis ajakirjanduse sinnapaika jätab, jääb vaid 2: mina & Mirjam M) ning Ansis on 1 väheseid Läti ajakirjanikke nende teemade peal. Temaga kaasneb kolleeg Ruta Bierande, kes ka Lätis keskkonnaajakirjanduse vankrit veab. Algab “Balti koostöö” ning õhtu veereb kiiresti.

Ansis kaob kuhugi ning me Rutaga otsustame minna tekk allapoole keha kinnitama. Sattume istuma samma lauda 1 Bundeswehri ohvitseriga ning tema abikaasaga. Mingi kummaline jõud tirib mind sõjaväelaste poole – härrasmees oli täielikus tsiviilrõivastuses, ometigi sattusin ma just tema lauda. Ohvitserihärra on käinud ka Trts, Kaitsekolledžis loenguid pidamas, peamiselt töötab ta Roomas NATO kolledži juures.

Akna tagant lookleb mööda 1 luksuslik linnaosa II järel. Need pole väikekodanlikud, need on tõsiselt suurkodanlikud. Kaunis arhitektuur – klassitsism, juugend, ka hilisemaid stiile, modernismigi. Kaldapealsel suurepärased võimalused tervisejooksuks, rattasõiduks jms. Neid ka ohtralt pruugitakse. Rikkad saavad ikka oma tervise eest hoolt kanda, nad jaksavad lihtsalt selleks sobivad looduskaunid kohad ära osta:) Vaene inimene, proletaarlane, peab ka Sksmal leppima eluga kuskil täiesti ilma haljastuseta asfaldidžunglis, veetma oma vaba aega viina juues & abikaasat ning lapsi pekstes – nagu ka mistahes muus maailmanurgas. Siiski on ametiühingud ning töörahva võitlus oma õiguste eest sks töölise oluxa suuresti parandanud, tal on piisavalt toitu – missest et tervisele kahjulikku & mitte piisavalt eluksvajalikke toitaineid sisaldavat, ta suudab endale tagada korteri ning muud heaolu, autogi, millega sõita ülerahvastet ning räpaseisse tööliskuurorteisse. Pole enam XIX saj. tööliskasarmute aeg, kus koolihariduseta töölised sageli veel teismeeast välja jõudmata armutult kärvasid. (Ehkki Euroopas jõuavad 1IIe järel võimule valitsused, kes unistavad selle aja tagasitoomisest ning selle nimel ka vaeva näevad).

Kuid kauneid vaateid & jõeäärseid idülle ei hakka madalamad klassid iialgi saama mitte kusagil maailmas. Looduslik & ka linnaruumiline ilu jääb rikkurite pärisosaks. Nõnda ka Bonnis. Aga vähemalt on meil, ajakirjanduslike näljarottel, võimalik laevast kaeda seda ilusat loodust ning kaunist arhitektuuri, mis Sksm endise pealinna püstirikkurite pärisomand on.

Härra ohvitser teab aknatagusest maailmast muidugi mõndagi ning reis möödub tema asjatundlike kirjelduste & selgituste saatel. Tunduvalt targemana tõuseme Rutaga õhtusöögilauast ning siirdume omal käel ümbritsevat maastikku imetlema.

Bonn on juba läbitud ning Reini kaldail lipsavad mööda maalilised väikelinnad. Karta on, et sealnegi elanikkond kuulub ühisk. kl-i, kelle kõrval meie rikkurid oma vaesust tunnetaden suure häälega nutma hakkaksid. Leidub kaunisarhitektuuri gootikast & renessansist hiilgava modernismini. Mitmeid huvitavaid losse, kindlusi & kantsikesi, hingematvalt maalilisi kaljusid. 1 sellise otsa on miskipärast püstite hiiglaslik rist. Ka kirikuid & muud sakraalarhiktetuuri on suuris kogusis. Kõik see on kaunis, väga kaunis.

Viimaks keerab laev nina Bonni poole tagasi ning nautinult veel mõnda aega kultuurmaastiku ilu, siirdun siseruumesse. Seal on parasjagu algamas tants.

Ning ma tantsin, oi ma tantsin – nõnda nagu ma pole tantsinud noorusest, täpsemalt 90-date suurist reivest ning klubi Bel Air väiksemaist alternatiivtantsumuusikaõhtuist peale. Tantsin & tunnen tervist tulevat. Miks ma küll a-id tantsinud pole? Ma’i saa endast aru.

Igatahes jõuab kätte uuesti Bonn & jõesadam, tants lõppeb ning ma tunnen end taas 20a-sena, tervise poolest. Nii head füüsilist enesetunnet pole mul a-id olnud. Ometigi olin tantsu alla kõvasti söönud & joonud. Toonus muudkui tõuseb ning otsustan, et tellit eribussiga hotelli naasmine oleks äärmiselt tobe tegu. Parem aitan taastekkinud füüsilisele heaolule veelgi kaasa ning sõidan allmaatrammiga.

Allmaatramm aga osutub rikkis olevaks. Võiks ju võtta liinibussi, aga miks mitte lihtsalt hotelli jalutada? Mõeldud tehtud.

Jalutan rahulikult mööda Konrad Adenaueri alleed, ümberringi rohelusse uppuvad luksuslikud eramud ning endised valitsushooned, linnaruum väljendamas ilu ning endaga rahulolu.

Ma’i tea, kellele peaksin tänulik olema selle hilisõhtu eest? Mitte ainult füüsilise tervise poolest, vaid ka kontekstuaalselt kuulub selline öö minu noorusse. Noil uljail ajul sai ju ka tihti lühikesil juuniöil jalutet mööda linnaruumi. Suveöö linnas – raske on kujutellagi midagi kaunimat ning nooruslikult romantilisemat. Hing on tänulikkusest pakatav, a. lühimate ööde aeg Bonnis sama kaunis kui mistahes muus paigas neil laiuskraadel, kerakujuliste tänavalaternate valgus eriti hingeminev.

Lõpeks jõuan hotellini, mille ees haljas öös veel kaua värsket õhku hingan, enne kui uni mu voodisse veab.

Pikantne vahejuhtum ministeeriuminõunikuga
Hommikul otsustan oma noorusliku tervise säilitamise & turgutamise huves üle vdta hotelli sauna & ujumisbasseini. Saun on täiesti asine, temperatuur 100 kraadi, täielik sugri värk:) Muuhulgas on saunas vähelevinud võimalus istuda täpselt kerise kohale. Leiliviskamiseks on lava sisse asetet plekist lehter, midamööda vesi kerisekive vahele voolab. Meeldiv.

Naudin parasjagu hüva leili, kui väljast kostab küsimus: “Where is Sauna”. “Si, sono, sono” vastab itaallasest hotellikülaline, kes ilmselt küs-st üldse aru’i saa. Piilun ukse vahelt välja & näen kaunist mustanahalist daami, kellest eelmisest päevast on meelde jäänud, et ta on 1 Aafrika riigi keskkonnaministri nõunik. “Sauna is here” selgitan preilile või prouale.

Peagi väljun saunast, et ujuma minna. Ministeeriuminõunik jällegi läheb sauna. Olen parasjagu duši all, kui kuulen end kõnetatavat. Armuline emand tahab teada, kuidas sinatses saunas leili visatakse. Ümber niuete on tal seot saunalina, ülakeha aga’i kata miski. Kahtlemata üsna haruldane stseen, huvitav, kas nemad seal Aafrikas kollast ajakirjandust ei kardagi. Ning selletagi – väga julge & kompleksivaba naisterahvas, kahtlemata.

Selgitan viisakalt, kuidas leiliheide siin käib ning siirdume kumbki oma toimetuste juurde. Mõtlen vahejuhtumi üle veelgi järele ning jõuan järeldusele, et võimalik on seegi, kuidas kultuuris, mida kõnealune daam esindab, ei pruugi naistele oma rindade eksponeerimine meeste seltskonnas tabu olla (selliseid piirkondi Aafrikas on, mis on iseenesest kummaline, arvestaden, et Aafrika kultuurid on enamasti islamistlikud või väga rangelt kristlikud). Seega’i pruukinud tema enda jaoks meie kõneluse situatsioonis mitte midagi erilist olla.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

4 responses »

  1. Larko ütleb:

    Kauneid vaateid on ilma suurema varanduseta isegi me vaeses kodulinnas olemas. Meil pole küll Adenaueri puiesteed, on vaid Peetri, Rae, Sadama ja Pakri tänavad, kuid isegi minu tagasihoidliku elutoa aknast on väljavaade merele😛

  2. Annemuri ütleb:

    No igas töös peab olema üks suhkrutükk, mis pipratera magusaks teeb. Ilus vaatepilt on ikka ilus vaadata, olgu see siis saunale kohaselt katmata tõmmu daam või korteriaknast paistev meri põhjamaa heleda öötaeva all.

  3. Ruta ütleb:

    Hallo, Arni! I have photo for you from Bonn – from boat trip!🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s