Oli, on ja jääbki nii.
Igal aastal joodikute pere
täiendust saab juurde siit”.

Sedamoodi väänati omal ajal meie tehnikumi hümni & mis siin salata, muudet sõnad kajastavad tglkku oluxa palju täpsemalt, kui hümni algsed-õiged sõnad seda tegid.
Mulle aga meenusid nimet sõnad jälle seoses eilse õhtuga, kus inimkonna olulist vaenlast – alkoholi – jällegi üsna vägevalt hävitet sai. Seltskond oli muidugi auväärne, nimelt käisime Katiga külas Tartsil. Sai arutet mitmel intellektuaalsel teemal, mis muidugi oli õhtu peamine mõte. Alkohol küll pigem katalüsaatorina mõeldud. Aga eks kulunud seda katalüsaatoritki esmalt bitteri, siis ka õlle & viina kujul üsna ohtrasti. See kõik ei jätnud oma mõju avaldamata minu tänahommikusele enesetundele, millist võiks siis kirjeldada Enn Vetemaa sõnuga romaanist “Risti rahvas” kui “Jumalale eriti lähedal viibimist”. Praeguseks on olux küll normaliseerunud ning tunnen end, nagu arvan 1 tüüpilise kontoristi end ikka tundvat.

Eelnevad päevad möödusid koduses jaanipäevases meeleolus ehk siis kuigi aega kajandamiseks ei jäänud kohe mitte kuidagi ei toimunud ka midagi sellist, mis kajandamist vääriks, sest teatavasti pole see kajam mitte mingi päevasündmuste kroonika, vaid pigem mõtiskluste & impressioone varamu. Kindlasti mõtisklesin ja võtsin vastu muljeid neidki päevil, aga midagi kirjasõna väärilist hetkel ei meenu. Seega lähengi tagasi väikese saksa linna juurde, et viimased sealviibimisega seotud mälestused kirja panna. Mälestused, mis on küll juba hägustunud vahepealseist päevist moodustunud ajafiltri, eeskätt aga siiski alkoholi tõttu.

Minu Bonnis viibimise II, ühtlasi eelviimane, päev möödub huvitavate õpikodade tähe all. Religiooni, kliimamuutuse & meedia suhteid käsitlev osutub õige pisut pettumuseks, seda parem aga on rohepesu üle arutamine. Õhtul vastuvõtt Deutsche Welle peakorteris. Vastuvõtt on kangesti igav, kui sa just ei taha ise tutvuda inimesiga, kellele keegi sind ei tutvusta. Selline pealetükkiv käitumine pole mulle endiselt omane, nõnda söön kõhu lõunasaksa köögi heast paremast kõvasti täis ning otsustan siirduda linna peale.

Allmaatrammijaamas kohtun uuesti Anandiga, kel samuti plaanis linnas oma käe peal aega veeta. Teekonnal hotelli suudan talle tutvustada Eesti rahvakombeid seoses jaanipäevaga, samuti kõnelda 1-IIst meie väikeriigi eluolust. Hotelli fuajees meie teed lahknevad ning veidi hiljem siirdun linna avastama juba uhkes 1induses. Ega seal suurt midagi avastada ole, paraku. Üsna ulatuslik vanalinn aga tegevuse poolest igav selline. Kõik kohad tunduvad kallid, ontlikud ning boheemlik vaim näikse puuduvat. Jõuan Reinu jõe rannale, seal suur teatrihoone. Vtn sügisel algava ooperihooaja kava ning leian selle õieti kadestamisväärse oleva. Kõnnin veel veidi mööda Reinu kallast, imetlen arhitektuuri ning kaunilt haljastet rannavööndit, avastan oma suureks imestuseks paar vene keelt kõnelevat kunstnikuhakatisepiigat, kes 1IIe võidu vihuvad jõest skitse teha. Evangeelse kiriku juurest siirdun tagasi hotelli.

Et kellaaeg õieti varane, otsustan korraliku sugrilasena taas hotelli saunaga tegemist teha. Seal ees filipiino & slovakk, mõlemad loomulikult keskkonnaajakirjanikud & viibivad Bonnis DW üritusega seoses. Ainus vaba koht on kerise kohal. Mõlemad hirmutama, et kui seal leili visata, pidada munad ära kõrvetama. “Vt. mina, erinevalt teist, olen saunakultuuriga riigist” toon ma mehed kiiresti maa peale tagasi:) Räägime eri riike kümbluskombeist & massaažiiviisest, slovakk kurdab sauna olevat toreda koha, kuid Slovakkias põhjendamatult kalli. Soovitan tal külastada meie kaunist kodumaad, kus igas ujulaski midagi saunataolist olemas, kus mehed ilma püksata istuvad (tõmmates viimased küll kohe jalga, niikuii Sami Lotilat tulemas näevad, tea miks viimasele kardetakse oma suguelundeid näidata, aga ju on siis põhjust:)).

Üritan saunaõhtuse jutuajamise vähe tõsisemaile teemaile pöörata & teen juttu Eesti peatsest sisenemisest eurotsooni. Slovakk leiab küll ajad sootuks erinevad olevat ning eurotsooni enda nukker seis ei tule kellelegi üllatusena, kuid üldiselt usub tema siiski, et eurole üleminek Eestile head teeb & toob. Slovakkiale nimelt teinud küll, ehkki algatasuseks skeptikuid palju leidus. Eriti head teinud turismimajandusele – ehkki turiste ennegi Slovakkias palju käinud, suisa plahvatanud nende hulk pärast eurole üleminekut. Turistide hulga järsk suurenemine oleks Eestile küll, arvan ma, ehkki meie marurahvuslased sellise nähtuse peale muidugi vihast vahutaksid & pikapeale lõhkigi läheksid.

Arutame veel eurotsooni tuleviku üle ning läheme 1IIle & 1II kodumaile kõike head sooviden lahku.

Hommikul käin ruttu ära sedaxa täiesti inimtühjas saunas, järgneb hommikusöök ning kiirustamine viimasele paneeldiskussioonile, millest mu ajagraafik mul üldse veel võimaldab osa võtta. Jälle on hirmus põnev, kuid kella 11 ajal tuleb mul lahkuda, kui tahan veel lennukile jõuda. Pakin oma koli kokku, noogutan rida tagapool istuvale Anandile hüvastijätuks ning kiirustan allmaatrammijaama. Seal näitab lahkuv Telecom Express ehk liin 66 ehk ainus tramm, mis ülikiirrongide raudteejaama viib, mulle parasjagu oma tagatulesid. Järgmine tuleb veerand tunni pärast. Üritan rahulikult kõik kellaajad graafikusse arvutada ning jõuan järeldusele, et peaksin ka järgmise trammiga veel ülikiirrongile jõudma, kui just mingit ettenägematut koperdamist ette’i tule.

Trammis istuden olen pisut närviline kuid siiski jätkub silma ka ümbruse jaoks. Enne Reinu jõge ronib tramm maa alt välja pakkudes esmalt kauni vaate Reinu ületavalt sillalt, seejärel mitmeid värvikaid vaateid väiksele saksa linnale. Õige pea väljume linnaruumist sootuks ning tramm jätkab teekonda põldude-aasade-metsatukkade vahel. Üsna harjumatu, aga tore elamus on sellises miljöös trammiga sõita:) Siis tuleb kätte ka Siegburgi linnake, kus ülikiirrong peatub. Minu suureks rõõmuks selgub, et mulle vajaliku ülikiirrongi perroon on kohe trammipeatuse kõrval & aega veel tervelt 10 minutit.

Tuleb siis ka rongike igavese vilinaga ning astun sisse. Frankfurdi poolt Siegburgi sõites oli kaunikesti hämar õhtu juba ning seega’i saanud õiget ülikiirrongikogemust vist kätte, nüüd loodan pisut rohkem sotti saada, mis kogemus on siis rohkem kui 300km tunnikiirusega maapinnal kihutada. Rong kiirendab kiiresti ning kõrvad lähevad lukku – ilmselt tekkib sellisel kiirendusel vagunis alarõhk. Ka liikumine on õige pisut takistet, nagu lennukiski, ilmselt jälle tingit sestsamast alarõhust. Muidu on rong nagu rong ikka – igavesti mugav & meeldiv selline:) Vagunisaatja hõikab ostma õlut & kohvi, erilist huvi pole kellelgi nende jooke vastu paraku. Akna tagant lendavad aialippena mööda kuused-kased & muud puud. Autod taamal kiirteel tunduvad rongiga võrreldes seisvat. Veidi enam kui poole tunni pärast teatab malbe meeshääl kõlareist: “Neil minuteil saabub meie rong Frankfurti, Väljujail palume koguneda uste juurde”.

Veel sealsamas raudteejaamas saan ära teha Lufthansa check-ini. Elu nagu lillepidu:) Edasi siis lennukiga koju, aga selles kõiges pole teie jaoks enam kindlasti mitte midagi huvitavat, sestap lõpetan siinkohal ära:).

Advertisements

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s