Mesilinnukeste elu on tihti võrreldud inimühisk-ga. Mõttetu võrdlus, ütlevad teadjamad & mul ei jää muud üle kui nendega nõustuda. Mesilinnukeste käitumises & olemuses on veel palju salapärast & meile teadmatut, aga nad ei ole mõistusega olendid inimese & muude kõrgemate imetajate mõistes. Nad üldiselt ikka sellisel “1 kiip jagab käsklusi, kuhu lennata & mida korjata” tasemel. Mesilased tglt. ei “korralda oma elu” nagu seda kõrgeltarenenud individualisatsiooniga ning komplitseerit mõistusega inimesed oma ühisk-s teevad.

Samas on mõistetav, kuidas mesilaspere hästiorganiseerunud struktuurina ahvatleb mõtlejaid & luuletajaid analoogele inimühisk-ga. Kui saadakse aru, et need analoogiad on tglt. lõks, et need ei saa tlgks elus nõnda töötada, siis polegi ju häda midagi.

Taolised võrdlused on just eesti kultuuri miskipärast tugevasti juurdunud. “Ta lendab mesipuu poole” luuletas Juhan Liiv pisut rohkem kui 100a. eest ning perestroikaaegses rahvustuhinas armastati väga tsiteerida tulevase kultuuriministri luuleridu, et “me hoiame nõnda ühte kui heitunud mesilaspere”. Ega me lõpuks hoidnud ühti. Inimühisk. ei saagi nõnda 1e hoida – liiga palju on isiksusi, liiga erinevad need, liiga suur on isiksuste paraad. Ning isiksuslikkust kollektiivsuse ees madalas hoida, suruda maha isesuunda kippujad – seda saab ainult vägivallaga. Vägivalda me aga’i taha. Loodetavasti.

Mesilane on eestlaste (aga vist ka vähemalt paljude muude rahvaste) teadvuses kinnistunud imekspandavalt sümpaatsena, tema imago on imekspandavalt pos. Hoolimata, et mesilinnuke ju nõelab ometi ning tulemus võib olla üsna valus & tagajärjed halvad. Ikkagi peetakse mesilast pos. putukaks, erinevalt kasvõi talle väga lähedasest herilasest. Kas tõesti mesilaste toodetav “linnumagus” nii oluline määraja siin on? Ju siis.

Eks see ole sajandeid muidugi ka peamine magusaallikas olnud. Tunnistan ausalt, et tänap-l, rafineerit suhkru ajastul ei saa mina ilmselt linnumagusa omaaegsest tglkust tähendusest aru. Teagi ju õieti kedagi, kes üldse eriti palju mett tarvitaks. Eriti puhtalt. Isegi pole enam a-id teinud klassikalist meesaia värske tarust võet meega. Ehkki see maitseb krtlikult hea. Et mul isa mesilasi peab, on mul kapp paksult meepotte täis (& on toonud neid juurde IIdki sõbrad-tuttavad, kel mesilinnukesiga lähem suhe). Aga peamiselt läheb see mesi kõik praadide-kastmete jm. toitude sisse, kus ta tervikust ainult 1 väikse nüansi moodustab. Muuseas, sellest et mesi õige kähku suhkrustub (st. tahkub) ei tasu end häirida lasta. Paari tilga küüslaugumahlaga saab vähemalt supilusikatäie mett vedelaks tagasi – pole küll nii hea kui täiesti värske mesi, aga siiski ei aja mitte lihtsalt asja ära, vaid enamgi veel:) Nõnda ei mängi mesi mu isiklikus elus kuigi suurt rolli, kui väiksem võib see roll aga olla veel neil, kel puuduvad isiklikud meega varustajad? (Poemee põlgan igatahes mõttetult kalliks). Sestap tundub kummaline, kui tähtsal & positiivsel kohal mesi endiselt meie kultuuri lugudes on.

Isa mesilastepidamise harrastuse tõttu tean ka 1 tegevust, millega maal aega veeta. Ei, see tegevus pole mesilastepidamine ise:) Ehkki viimane on soliidne tegevus oma paremal kujul ning isa on väga “vanakooli mees”, kandes tarude vahel liikuden tingimata valget kitlit & puha; suitsikust tulvav turbalõhn on magus ning mesindus teadagi närverahustav tegevus – sa pead tegema ainult väga aeglasi liigutusi ning sundima end sealjuures täielikule rahule, sest mistahes närveldamine või rahmeldamine lõppeb nõelasajuga. Ei, mesindus ise mulle tegevusena pinget ei paku. Küll aga meeldib mulle tuua aiatool mesipuude kõrvale (jälgides hoolega, et minu istekoht mesilaste lennuteele ei jääks) ning lugeda seal romaane, tõstes ajuti pilgu rmtust vtmks, kuidas mesilinnud aase kohale & tagasi lennaten oma tööd teevad. Ka kohvi on meeldiv juua mesilaste askeldamist vaadelden, samuti sobi seda tehen vestelda filosoofiast & kultuurist ning miks mitte ka võtta kergemat einet.

Mesilasist kõneldes ei saa kuidagi mööda ka vahast & vahaküünlaist. Viimased annavad mugavale kodusele äraolemisele ikka selle õige fiilingu (ainult kallid IId, ei saa pidevalt kasutada, isa mul paraku vahast ise midagi ei valmista). & muidugi ei tohi mainimata jätta Arvo Pärdi suurepärast teost “Kui Bach oleks mesilasi pidanud”:)

Advertisements

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

3 responses »

  1. V.A. ütles:

    Hm, ma peaaegu ei söö suhkrut, ikka mett. Kohvikutes ainult võtan suhkrut. Aga mesilased. Jah, maal on meil neid ikka peetud, ja praegugi. Sümpaatsed loomad. Saab näha, kas nädalavahetusel on uut mett oodata või ei.

    P.S. Üks mu onupoeg väikse lapsena ütles mesilaste kohta mõnda aga: esiisad. Hääldusraskused olid tal tollal, aga, noh, ilusti ütles. Siin sobiks Einsteini tsiteerida, kes kord öelnud: “Kui mesilased välja surevad, sureb ka inimene.” Ei julge seda väidet küll kommenteerida.

    • V.A. ütles:

      Tsitaat oli ekslik. Täpne peaks olema see, ehkki pead küll anda ei julge: “Wenn die Bienen verschwinden, hat der Mensch nur noch vier Jahre zu leben; keine Bienen mehr, keine Pflanzen, keine Tiere, keine Menschen mehr.” (St: “Kui kaovad mesilased, on inimesel elada veel ainult neli aastat; pole enam mesilasi, pole taimi, pole loomi, pole enam inimesi.”)

  2. Annemuri ütles:

    Mesilaspere on, vaatamata loomakeste küsitavale IQ-le, siiski erakordselt põnev ja huvitav nähtus. Mõni autoriteet peab seda nn kollektiivseks organismiks, mille olemise ja olemuse moodustab nii pesa, kus mesilaspere elab, varud, mida mesilased sinna kannavad, ning siis putukad ise oma erinevais arengujärkudes ja -valmikuvormides. Üksik meemesilane ei suuda ellu jääda, aga pere suudab nii ellu jääda, ennast tervendada kui ka taastoota.

    Mesilaspere on pigem hommikumaine ühiskond. individuaalsusele ülistust hüüdev, üksikisiku saavutusi väärtustav õhtumaalane võib tõepoolest mõelda loomakeste jäägitule isetusele, nende robotlikule rügamisele põlguse ja hukkamõistuga. Ent mesilaste valikud kestmajäämise ja isikuvabaduse vahel on põhjendatud nende inimühiskonnast sootuks pikema arenguajaga ja päikeselõõsas sumisevaid mesilasi vaadeldes on vägagi kohane seesuguste asjade üle aru pidada. Aga muidugi, võib ka Puhhi kombel setmendat pruukosti võtta ja lihtsalt elust mõnu tunda ja tänada seda, kes on lasknud sul inimesena sündida.

    Mesilase sumin on inimesesse väga orgaaniliselt suhestuv heli. Saad ju temast aru. Rahulik, unisevõitu suvesumin valgel ristikul või aianurga vahtra otsas toob õndsat, sübariitlikku rahu hingesse. Ja samas, aknale kinnijäänu pire pirin või kallale tikkuvate mesilaste sõjaulg sunnib üheselt motoorsele rahutusele. Mul võib toas parm lennata või porikärbes joristada, aga kui aknaklaasile jääb pidama lollakalt hädaldav mesimumm, siis lihtsalt pean ma jätma oma raamatu või vardad või mida iganes, sest see halin on sama hull kui lapsenutt emakõrvadele. Sa lihtsalt lähed ja aitad vaest looma, et see pisike rakk saaks tagasi osaks oma kehast ja võiks toimida ettenähtud viisil oma napil ning kohustusist pungil eluajal.

    Et Inimene võiks elada neli aastat ja ehk natuke kauem ka.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s