Alles nüüd loen John Dos Passose “Manhattan Transferi”. Muidugi teadsin ma juba ammu, mis rmt see selline on ning täitusin vaimustusest, kui see 3a. eest eesti keeles ilmus. Juhtus aga kuidagi nii, et ehkki tollal veel masu polnud, ei juhtunud mul kuidagi ka selle teose ostmiseks raha olema ning need sugulased-tuttavad, kelle puhul oli mul põhjust söandada vihjata, et see rmt võiks neilt kauni kingitusena meie riiulisse tulla, ei saanud vihjeist aru. 3 a-d möödus miskipärast nii, et too teos mulle ei eesti- ega ingliskeelsel kujul silma alla’i sattunud ning kuivõrd maailmakirjandus on pidevalt huvitavaid teoseid täis, ei hakanud ma ka ise just konkreetset kirjutist taga igatsema. Kuni üleeile avastasin selle Kristiine keskuse Apollos 40 krooniga müügil olevat & ostsin muidugi kohe ära.

“Manhattan Transferi” puhul väidetakse, et Dos Passos olla siin tugevasti inspireerit James Joycest, mis on kummaline, sest Joyce olen suutnud lugeda ainult väga jupikaupa & ühtki tema rmtut seni lõpuni lugenud pole. Joyce on nimelt ta-lu-ma-tult igav, kui miski võiks kanda igava kirjanduse võrdkuju nime, siis Joyce on igatahes väga kindel favoriit sellele kohale. Aga “Manhattan Transfer” (mis paraku on minu Iatutvus Dos Passosega üldse) on, vastupidi, maru põnev ning edeneb muidugi ka nagu lennates. Päris lõpuni pole jõudnud seda siiski veel lugeda, sest eks ole ette tulnud muidki tegevusi:)

Ning selle põnevuse puhul pole sugugi tegu ainult tegevustikuga – enam-vähem sama olulise osa annab romaanile just see, mis teeb sellest modernistliku teose: filmilik ülesehitus ning filmimontaaži võtete kasutamine kirjapandud tekstis. Olen siin korduvalt öelnud, et mulle meeldivad klassikalise narratiiviga teosed. Nüüd pean ennast parandama: filmiliku narratiiviga teosed, pmst stsenaariumid, meeldivad mulle veel rohkem. “Manhattan Transfer” on eeskätt stsenaarium, ehkki algusest peale mõeldud romaaniks. Ent tema “stsenaariumlikkus” pole tema ainus tugev külg minu jaoks. Kiire episoodide vaheldumine, väga palju tegelasi, kes hetkeks võib paariks rmtu lk-il vilksatav ning seejärel tagasipöördumatult kaovad, mõned jäävad isegi 10-eiks lk-iks, kuid kaovad seejärel ikkagi iial naasmata. See kõik annab romaanile 1 omaduse, mida proosakirjanduse puhul väga kõrgelt, kui mitte kõige kõrgemalt, hindan – dünaamilisuse. Dos Passose romaan tormab! Mäherdune erinevus Joycest, kellele ma heidan ette eeskätt just seda, et tema narratiiv venib nagu mingi krdi tatt & lk-de kaupa öeldakse seda, et tglt nagu’i öeldagi midagi. Staatilisust hindan ma väga näiteks ambient-muusikas, aga palun mitte anda seda mulle kirjanduses!

Nõnda siis kihutab Dos Passos oma “Manhattan Transferiga” läbi NY. Igati kohane tegevus suurlinna jaoks. Ehkki maalembene eestlane leiab Dos Passose romaani kindlasti linnakriitilise olevat (paljud “Manhattan Transferi” tegelased kiruvad NY-i ning kohati esitatakse ka ehteestilikku küs-t “Miks inimesed üldse linnades elavad?”), tundub mitte ainult mulle, vaid tervele kriitikute plejaadile pea 90 a. jooksul (“Manhattan Transfer” nägi ilmavalgust 1925. a-l) et Dos Passos ei ülista ega kritiseeri linna. Ta näitab suurlinna sellisena nagu see on – fenomenina, milles nii ruum kui aeg on dekonstrueerit, fragmenteerit, kildeks paisat. Tervik on mosaiikne, ei ole kompaktne.

Manhattan Transfer – eesti keeli siis Manhattani vahejaam. Suurlinn on vahejaam kõigile selle elanikele, ka neile, kes linnast iial ei lahku. Elades suurlinnas ei ela sa paratamatult mitte kunagi 1s kohas, isegi siis, kui sa täpselt seda just teedki. Panta Rhei. Kui sa’i rända suurlinnast mujale, siis sa rändad suurlinnast sessesamma suurlinna, sest sina võid ju jääda samaks, aga linn ei jää. Sind tõstetakse x ülimale kõrgusele, seejärel paisatakse põrmu, seejärel antakse natuke stabiilset elu & kõik algab otsast, ehkki mitte tingimata samas järjexas.

1pidi ma’i nõustu Dos Passose taoliste kirjeldusiga – olen kohanud ka suurlinnas taolist rahu & stabiilsust, mis muidu väidetakse iseloomustavat väikelinnu & maakohti. IIlt on vahepealse 100 a-ga maailmas 1-IIst muutunud, ilmselt ka ses osas, et taolist patriarhaalset stabiilsust, sajandeid 1 kohal püsimist (mida Dos Passos kindlasti ei idealiseeri ega linnaelule vastandada – vasakpoolsena otsib ta hoopis mingit IIIt lahendust, uut maailma) on praeguses maailmas hoopis vähem leida. Nüüdsel ajal võib elu sind maakohaski pillutada nii et vähe pole & sa’i saa oma elu kindlaks väita. Ning IIlt on kindlasti just aeg teinud võimalikuks stabiilsuse, paigalpüsimise suurlinnuski. On ju suurlinnakogemusega põlvkondi järjest rohkem.

“Manhattan Transferi” lugedes tõusis mulle silme ette pidevalt 1 II rmt – Edgar Laurence Doctorow “Ragtime”. Ma’i tea, miks neid rmtuid kõrvutet pole (vähemalt mina pole taolist kõrvutamist kohanud), miks ma näikse olevat ainus, kellele need ülimalt sarnased tunduvad. Alates samas ajastus toimuvast tegevustikust lõpetades stiili & struktuuriga. Muidugi Doctorow on veelgi hakitum ning ka ekspressionistlikum – seal tegutsevad ju nimeliste tegelaste asemel koondkujud, arhetüübid nagu Ema, Isa, Ema vend, Väike tüdruk jt. Nimeliste tegelaste hulgas on peamiselt kõikvõimalikud ajaloolised isikud. Siiski on paralleelid “Manhattan Transferi” & “Ragtime” vahel mu meelest sedavõrd ilmsed, et neist möödavtmine tundub suisa kuritegelikuna.

“Manhattan Transfer” näitab taas ka täpsete detailide olulisust. Hindan kirjandust, kus mingi pisikese kuid väga täpselt paika pandud 1ikasjaga avatakse hoopis suurem tähendusruu. 1s Transferi episoodis uhub Jimmy Herf oma näo üle listeriiniga. Paremini on seda momenti, kus ta parasjagu viibib, raske kirjeldada – 1 väikse detailiga on ära kirjeldet kogu tema sotsiaalne staatus, tema viibimine ühiskondlikus hierarhias, asetumine koordinaatteljestikku. & IIiti kui täpset kaubamärki kasutades poleks seda minu arust teha saanudki – kirjeldus “odavate, kuid kõige odavamaist mõneti kallimate, näovete hulka kuuluva laiatarbenäoveega” on ju silmnähtavalt pikk, lohisev, kohmakas ning mis peamine, ei avaks tegelase sotsiaalset tausta enam kuigivõrd, kogu oma apellatsioonist hoolimata.

Igatahes on “Manhattan Transfer” kosutav & soovitatav kirjandus kõigile, kellele meeldib suurlinna julm rütm & ehk ka neile, kellele see niiväga’i meeldigi:) Samuti ka oma ajastutruuduses väga põnev vaade XX saj. alguse USA-sse ning kena stiilinauding kõigile modernistliku kirjanduse sõbrule.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

4 responses »

  1. Fideelia ütleb:

    Tänud huvitava arvustuse eest! NYC fännina ilmselt ostan minagi selle raamatu!🙂

  2. V.A. ütleb:

    Siis võib-olla meeldib sulle ka Alfred Döblini “Berlin Alexanderplatz”. See on ilmunud neli aastat hiljem (1929). Ja eesti keeles paar aastat tagasi. Kahjuks ma ei oska Mati Sirkeli tõlke kohta midagi öelda, aga ma arvan, et tema nimi tagab kvaliteedi.

    Döblini romaan — võid vaadata muidugi lisaks Fassbinderi ekraniseeringut (see on aga eelkõige Fassbinder, mitte Döblin) — on eesti keeles ilmunud Tänapäevas, ja selles nende punases sarjas ilmunud raamatuid müüakse sageli ka allahinnatult.

  3. ellom ütleb:

    oi, seda döblinit tahan küll lugeda. nagu ka dos passost. väärt sissekanne.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s