Jätkan kirjeldust oma reisist paralleeluniversumisse ehk maaelu rüppe:)

Nagu juba kirja sai pandud, siis sihtmärgiks talumaja veidi enne Järva-Jaanit, külas, millel salapärane nimi Kagavere. Sesse talumajja ei astu ma mitte Ix elus, ent viimasest kohtumisest sellega on sõna otseses mõtteis a10eid ning kõik mälestused on fragmentaarsed, terviklik ettekujutus puudub. Sestap on vana tutvuse uuendamine selle majaga siiski mõneski mõttes ka uue tutvuse loomine.

Maja on pisut räämas olemisega, mille vastu mul pole iseenesest isegi. Naljakal kombel meeldivad mulle 1viisi nii pisut räämas vanad asjad & hooned, kui ka viimase peale renoveerit vanad asjad & hooned. Meeldivad ka uued asjad & hooned, muidugi mitte kõik, aga paljud. Mis mulle aga’i meeldi, on oskamatu renoveerimine, mille käigus vanast hoonest vana aja hõng & olemine täielikult välja visatakse, ehitatakse sisuliselt uus hoone, viiteid eelnevale jääb mimimaalselt. Sellist pseudorenoveerimist on Eestis kahetsusväärselt tihti ette tulnud. Loodan selle talumajaga mitte nõnda minevat ning mul on kõik põhjused uskuda oma lootuse täitumist:)

Ning see maja on tõeliselt suur, ruumikas. Mitte selline pisike asunikuköks, nagu on mu emapoolsete esivanemate talumaja Pilistvere mail (ma’i saa aru, kuidas pärusmaile siiski taoline asunikuköks kerkis, see kultuurilooline paradoks ei anna mulle rahu, kuid selgitust ei leia). Suuruse & kuju poolest meenutab maja koguni neid USA taluhooneid, mis on Kati ideaaliks maaelu puhul (et kui juba x maal elada, siis peab ruumi tõesti olema päratumalt palju, sest kui üldse maale kolida, siis ruumiküllus saab olla 1 mõjuvamaid põhjusi, ei mingit väiksust enam). Kui Kati maaeluideaaliga jätkata, siis peaks ruumikas taluhoone asuma küll krundi keskel ning krunt olema nõnda suur, et selle 1 servast IIe jõudmiseks on vaja ratsahobust – jalakäimine on mõttetult aeganõudev. Ehk siis – maaelu olgu ikka tõeliselt americana🙂 Siin päriselt americanat välja’i anna, sest maad näikse talul olevat vähe – piirid tunduvad silmaga vaadates suisa kivega loopida. Samuti ei ole Kagavere hajaküla, vaid kahjuks sumpküla, mis tähendab, et naabertalud on kohe kõrval, selline olux soosib paratamatult naabrite omavahelist läbikäimist & muud taolist, mille eest end linna kaitsvate müüride vahel varjan:) Praegu on küll nii, et IIl pool Piibe mntd elava talurahvaga puudub meie sihtmärgiks olnud talu elanikel läbikäimine – ületeenaabrid on nimelt venekeelsed (venekeelsed talunikud Eestis 2010 a-l – iseenesest kummaline nähtus) & keelebarjäär takistab suhtlust, sest meid võõrustav pererahvas ei kõnele jälle vene keelt just ülemäära hästi. Üsna lähedal meie sihttalu taga asuvas talus aga’i ela parasjagu üldse mitte kedagi. Et meie võõrustajad ei põe mulle omast kogukonnaskepsist (mis, olgem ausad, võtab sageli koguni kogukonnaparanoia mõõtmed – aga mis parata, kui minu elukogemus kogukonniga järjekindlalt negatiivne on), siis loodavad nad sinna noori & energilisi naabreid kolivat, kellega ehk saaks ühist asja ajada. Praegu taolisi aga kuskilt näha pole.

Majja sisse astudes on tunda tugevat piimalõhna. Miskipärast on iga x, kui olen ses majas käinud, ülemvalitsenud seal piimalõhn. See on ilmselt 1 põhjus, miks Järvamaa minu teadvuses kaldub seostuma mitmesuguste piimatooteiga:) Taluköögis võib näha ka suuri piimamannerguid. Selliste nägemine on mu jaoks alati paras nostalgialaks, pealegi meeldivad mulle taolised oma vormilt & disainilt. Veiseid ses talus siiski ei peeta, esialgu on loomiks 2 koera & kass. Viimane püüab hiiri & mutte ning tassib need siis majja sisse üldiseks vtmiseks & imetlemiseks:)

Selliselt talumajal võiks olla ka hiiglaslik puuviljaaed (mulle meeldivad puuviljakasvatustalud palju rohkem viljakasvatuse omist – puhtesteetilisil põhjusil), kus siis õuna- & pirnipuude vilus lahe juua mitmesuguseid karastavaid jooke. Siin hiiglaslikku puuviljaaeda pole, ent peenarde vahel kasvavad siiski mõned õunapuud, mille alla õhtu edenedes veinikanistriga kolimegi.

Jätan tänaseks siia pausikoha, 1 osa tuleb veel. Ent lõpetuseks 1 video, mis kannab minu jaoks maaelu õiget esteetikat, ehk kui mina peaks valima maaelu, peaks see sisaldama taolisi vaateid, nagu järgnevas näha:) Usun tol Järva-Jaani lähedasel talul olevat väljavaateid kui mitte küll selle ideaalini välja jõuda, siis vähemalt lähedale (ärge olge väiklased ehk ärge saage asjast aru nii, nagu igatseks ma tagurpidi liikuvat aega & ringikakerdavaid 1sarvikuid:)):

Advertisements

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

2 responses »

  1. Gerly Meister ütles:

    Teistele lugejatele-olen siis selle majapidamise nooreperenaine:) ja siin on minupoolsed kommentaarid:
    Kasse on meil siiski kaks. Vana kõuts käib vast paar korda kuus kodus järele kontrollimas kas kõik ikka omal kohal on. Kus ta muul ajal pesitseb-pole õrna aimugi aga küllap ta kuskil oma kõhukese täis saab kuna kodumail käies ta suuremat nälga ei ilmuta. Talvel oli ta suisa nii kaua kadunud, et arvasime kurval meelel ta rebaste saagiks langenud olevat. Seda suurem oli rõõm kui armas kiisu kevadel jällegi koju jõudis. Natuke võõrandunud ja arglik aga siiski elus ja terve.
    Huvitav oli see, et sa siin piimalõhna tundsid. Vanades vinkudes pole juba ammu piima hoitud, seal on vesi. Tavaliselt tunnistavad vähegi otsekohesed inimesed et tunnevad siin kopituse ja vanade asjade lõhna(haisu) millest me loodame lähitulevikus lahti saada kuna see endalegi külge jääb ja nii palju piinlike olukordi põhjustab. Aga piimalõhn? Kummastav 🙂
    Laul “Return to innocence” sobib siia õunapuude alla veini kõrvale tõesti hästi. Veel mõnusam on seda kuulata vana tamme all pikali olles ja rändavaid pilvi jälgides. Aitäh, et mõtte andsid, lisan selle kohe oma mp3-mängija playlisti.
    peaksin teid mõnikord viima paikadesse mis mind siinse olustiku loomiseks inspireerivad-siis näed, et mul tõepoolest polegi plaanis seda siin ümber ehitada steriilseks euroelamuks. Soovime oma perele luua kodu kus säiliks selle maja hing, kuhu oleks alati hea tulla ja kus lastel hea kasvada. Ehk ei sega saatuse keerdkäigud selle teostamisele vahele.
    Ootan väga uut osa sinu muljetest.

    • Punane Hanrahan ütles:

      “Euroelamu” on muuseas mõiste, mida kasutavad vist ainult eestlased. Ma pole kusagil mujal Euroopas kedagi kunagi kuulnud sellist mõistet kasutavat. “Euroremondiga” sama lugu. Üldiselt ongi nii, et Euroopa peal ei peeta “eurosteriilseks” renoveerimisest lugu. Renoveerida tuleb mitte tingimata täiesti autentseks – aeg ON vahepeal edasi läinud, milleks seda salata & uue aja häid külgi eirata; küll aga just nii, nagu sa ütlesid – maja (& vanade asje) hing peab alles jääma. Ehk nii, et “kummitused ummisjalu’i põgeneks” nagu 1 inglane selle kohta väga kaunisti ütles:)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s