Niisiis, veel mõnda, mis seoses minu viibimisega maaelu eksootilises rüpes silma-kõrva jäi. Et mul on suhteliselt kiire, siis märksõnaliselt. Ning kui mõni märksõna meelest läeb, siis mingu seex, toon IIe mängu juba mõni II x mõne muu teemaga seoses. Aga nüüd.

Suur tammepuu & turistipilk Muidugi köitis minu pilku taluväravate man kasvav väärikas tammepuu, mille all ka endast pilti lasin teha. Olen thl pnd, et linlasi maal tihti köidavadki suured puud & muud üldisest keskkonnast selgelt eristuvad asjad või nähtused. Turistipilk? Widrik (ehk Priit-Kalev Parts, sest on IIgi Widrikuid tekkinud, nagu aru olen saanud) kunagi rääkis, et kohalik pidavat end ümbritsevat loodust hoopis IIsiti tajuma külalisest ning ei märkavat seetõttu suuremat sellest, mida külalised märkavad. Viimaseil olla ikka turistipilk, nemad näevad “vaatamisväärsusi”. Samas olen märganud ka, et mis võõrale oluline kaldub reeglina ikka ka kohalikele oluline olema küll. Siin 2 võimalust: kas kohalikud tajuvad sedasama ikka kuidagi IIsiti või siis on neilegi omaks saanud turistipilk. Valdur Mikita on öelnud, et järjest enam inimesi käitub turistina omaenda kodus – “turistlus” vohab, juba on turistiks muutunud needki inimesed, kes ehk eladeski kodukandist ei lahku. Nende ellusuhtumine & ümbritsevataju olla turistlik. Aga mis õieti tähendab olla turist? Mis on tglt see vahe turisti & kohaliku vahel, turisti & põlise vahel? Vahe nende pilkude vahel? Seni pole suutnud mulle seda keegi adekvaatselt ära seletada. Sestap käin suurima naudinguga vtmisväärsusi vtms, nagu korralik turist kunagi:)
Tehisjärv & suhtlejad Järva-Jaani tehisjärv on maaliline veekogu (vt.ka turistipilk:)), üle mille saab nautida mitmeid kauneid vteid. Eriti kaunis on vaade Järva-Jaani kiriku uusgooti stiilist tornile (tornis lööb aeg-ajalt ka kl., mis paraku kangesti meenutab rdtületuskoha hoiatussignaali). Järve kaldal juhtusid mitmed kohalikud, kuid mulle & Katile täiesti võõrad inimesed, suhtlema tulema. Hariv suhtlus oli, sai teada nii mõndagi kodulooliselt huvitavat nii järve kui asula kohta. Meie jaoks polnud ses vestluses ka midagi hirmsat, sest juba järgmisel päeval olime me kadunud kogu piirkonnast – ehk siis seda vestlust sai võtta samasuguse juhuvestlusena, nagu kuskil NY metroos peetavad kõnelused. Aga hirmus on muidugi see, et kui taolisesse kohta kolida, siis varsti oled kõigiga tuttav. Sellest moraal – kolida taolisisse paiku minusugune inimene ikka’i tohi ega taha küll:)
Putukad & elektroonika Öösel magasin halvasti, sest palavuse tõttu olid kõik aknad pärani, aga Järvamaal näikse olevat tohutult palju kõikvõimalikke putukaid, kellest vähemalt kolmveerand suhtub inimese kehha vägagi isukalt. Närisid mind sääsed-parmud, aga seltskonnas leidus ka kärbseid. Mind mittetülitanud isendite hulgas tuvastasin kuulmise järgi liblikaid & ühepäevikuid (ma nimelt olen aja jooksul õppinud üsna edukalt ära kuulma, milline putukas parasjagu vastu kardinat rapsib või mööda aknaklaasi üles ronida püüab). Läbi putukate pinina plõksus aeg-ajalt mõni elektrooniline seade või vilkusid ööhämaruses selle tuled. See tekitas kummalise tunde, nagu ikka tekitab mingis mõttes vastandite kõrvutieksisteerimine – tuhandeid a-id kui mitte vanemad putukaliigid oma ürgse isuga inimvere järele moodsaima hi-tech elektroonika vahel ning kõik see koos vanas talumajas.
Enne magamaminekut sai vdta Takahata-Miyazaki animafilmi “Pesukarude sõda”. Väidetavalt müüdavat seda suurepärast linateost säästumarketeis?!:) Seegi oli päris uus & põnev elamus mu jaoks: vdta vanas talumajas kaasaegse linliku elustiiliga kaasnevat nähtust, mida Jaapani anima kindlasti on. Mitmemõttelisust lisas oluxale “Pesukarude sõda” läbiv keskkonnakaitseline idee ning vanade jaapani müüte toomine nüüdisolustikku.

Kristiine kaubanduskeskuses rohelist kiivi-jääjooki rüübaten sain väga teravalt aru, et viibin taas oma loomupärases elukeskkonnas, maailmas, mis on päriselt minu oma & mille oma olen mina. Aga kasvõi selleks, et paremini mõista ennast & oma keskkonda, on kasulik võtta ette harivaid & vaimukosutavaid reise muisse maailmu. Nii et kavatsen edaspidigi pariiside kõrval ka nuustakuid avastada. Aitäh lahkeile küllakutsujaile ning võtan sarnaseid küllakutseid erinevaisse Eestimaa paigusse edaspidigi rõõmuga vastu:)

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

3 responses »

  1. Gerly Meister ütleb:

    Loodan, et meie Järvamaa -avastamise trip saab ka teoks. Muide ka mina ei tundnud enamusi neist iimestest,kes tol õhtul järve ääres olid. Ju elan ma siis piisavalt alevist väljas. Vahel harva trehvab mõni kunagine klassiõde või mõni esivanemate tuttav juttu rääkima:) Mulle meeldib suhelda, ka suisa võõrastega, kuid väikese paiga intriigidest hoiaksin end parema meelega eemale. Ei soovi taaskord kogeda paaris eelmises elukohas nähtud külamutikeste fantaasiamaailma.

    • Punane Hanrahan ütleb:

      No vähemalt veel 1 inimene peale minu, kes teab, kui jõle võib Eesti väikeasulate intriigiline elu olla & kes seetõttu ehk mõistab ka minu kogukonnaparanoiat:)

  2. ants ütleb:

    Pean Su’st lugu, Arni, aga
    “Mitte selline pisike asunikuköks, nagu on mu emapoolsete esivanemate talumaja Pilistvere mail (ma’i saa aru, kuidas pärusmaile siiski taoline asunikuköks kerkis, see kultuurilooline paradoks ei anna mulle rahu, kuid selgitust ei leia).” Sinu eilses kirjutises viis mu mõttele, kuivõrd on noor-eestlaste väärtushinnangud 70 aastaga muutunud. Mul pole mingit kavatsust kedagi veenda, millisel määral need köksid kindlustasid 41 – 45 suguvõsale linnas enamvähem normaalse toidu ning mõnikord ka peavarju peale 44a märtsipommitamist.
    Ma ei kavatse midagi ette heita, märgin vaid millisel määral on 21. saj hea elu teinud oma korrektiivi – küll aga paistab see ühele vanamehele seotud omajagu sooviga olla originaalne, kuigi ehk snobistliku eneseimetluse lõhnaga

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s