Minu isa I auto oli Moskvitš 407. Ostis ta selle 70-date alguses. N-Liidus käisid kõik asjad nihkega, aga oli tollalgi juba värskemaid automudeleid. Kuid nimetet mark oli veel täiesti tootmises ning isa sai täiesti värske auto. Auto, mis esindas tüüpilist 1950-date keskpaiga stiili. Auto, mis on kindlasti 1 põhjus, miks ma olen järjekindlalt meeletult armunud 50-date disaini (eriti just autodisaini) ning miks see vana armastus mul kuidagi üle’i taha minna.

Tollal ei olnud veel sotsiaalreklaamis igasugu hirmsaid ähvardusi, et mis juhtub pikemaks ajaks autosse 1i jäet lapsega ning mis seejärel juhtub selle lapse vanemaiga:) Nõnda juhtusin sageli autos 1i istuma, kui vanemail oli linna peal asju ajada. Nad armastasid autot parkida Kreutzwaldi tänavale (tollal kandis see tänav küll mingit muud, N-likumat nime), Raadiomaja kõrvale. Juhuse salapäraste keerdkäikude tõttu on mul nüüd, täiskasvanuna, väga sageli Raadiomajja asja & veel sagedamini asja Raadiomajast mööda käia.

Autos istuvale mulle jäeti raadio mängima, et lapsel igav ei hakkaks. Peamiselt kuulsin sealt muusikat, mida tollane Vikerraadio väljastas. Meelde on jäänud Gerd Michaelise koor & orkester. Olen nostalgialaksu saamiseks üritanud seda kollektiivi oma muusikakokku hankida, paraku tagajärjetult.

Kuid täiesti lummatuna tundsin end autosõitel pimedal ajal, kui armatuurlaual põlesid mitmesugused huvitavad tulukesed. Moskvitš 407-l olid need ümmargused. Helendavad täpid öös. Eriti meeldis mulle taevasinine täpp, mis vist pidi autojuhti informeerima, et kaugtuled on sisse lülitet. Kui isa otsustas senise raudruuna maha müüa. oli mul tuline kahju. Ilusa disainiga autost (ehkki ma tollal kindlasti veel ei osanud end nii väljendada, et “mulle meeldib selle auto disain”), aga eriti neist täppest.

Sestap oli isa uus auto mulle mõneti pettumus. VAZ-2101 ehk siis ei midagi muud, kui N-Liidus toodet Fiat-124:). Seal olid täpikeste asemel hoopis helendavad ristkülikud, kusjuures kaugtulede ristkülik polnud üldse õiget taevasinist värvi:(

Mäletan end tollal Ixselt mõelnud mõtteid, mida võiks nimetada passeistlikeks. Mõelnud sellest, kuidas maailm käib alla, kõik muutub halvemaks ning see, mis meid rõõmustab praegu, kaob, jättes 1nes mälestusi ning uus aeg ei paku midagi samaväärset asemele. Hiljem mõtlesin samasuguseid süngeid mõtteid ka seoses meie samuti 50-date disainiga radioola Sakta hingusele minekuga ning veel mõnede muudegi öös kumavate elektriliste täppe kustumisega.

Ning tuligi päris pikk & pime ajastu, mis meid tõesti öös helendavaist täppest ilma jättis. Õnneks sai see aeg 90-dail mööda. Praegused elektroonikaseadmed pakuvad palju täppe öösse. See on 1, mis muudab ööd mõnusaks. Ka autosalongid on taas täppest tulvil, kõnelemata mõnusast fosforrohekast valgusest kõikvõimalikel mõõdikuil.

Praegu on hele suvepäev, kuid nüüdki helendavad mu vahetus läheduses arvutikõlarite roheline täpp ning II roheline täpp klaviatuuril. Täpp, mis peab näitama, et numlock on peal. Ning kuvarigi küljes on 1 sinine täpp. Just sedamoodi taevasinine, nagu lapsepõlvetäpp Moskvitšis.

Koduöid valgustab hulk erivärvi täppe arvutisillal, samuti audiotehnika stand-by režiimi märgistavad punased täpid. Need ei põle küll tihti, sest keskkonnahoiuks tõmban ma audiotehnika juhtmed enamasti seinast välja, kui ma neid ei kasuta. Kuid aeg-ajalt siiski näen neidki täppe. Aga head “täpistajad” on suitsuandur, mille roheline täpp öises esikus sõbralikult vastu helgib ning liikumisandurid oma punaste täppega. Suurem punane täpp on soojaveeboileril, kui ta parasjagu jälle on otsustanud pererahvale vett soojendada. Ning talvel on valgustäpid kõikvõimalikel puhureil & radikail, mida aeg-ajalt majapidamises ikka tarvis läheb.

Elektritäpid – turvatunde kandjad heaoluühiskonnas. Kuniks viimast veel jätkub.

Advertisements

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

4 responses »

  1. Fideelia ütles:

    Nii armas lugu. 🙂 Viimasel Veneetsia Biennaalil oli installatsioon, mis koosnes kodumasinatest, mille täpid helendasid muidu kottpimedas ruumis. 🙂

  2. Oudekki ütles:

    Ja siis veel igasugused täpid, kui aknast välja vaatad… Elektrimastide täpid ja lennukite täpid ja igasuguste öösiti töötavate asutuste täpid, mis vaikselt linna mehhanismi liigutavad.

    Kui Libeerias tuli öö ja ühtegi täppi ei olnud, sest seal ei ole elektrit, siis mulle tulid kõik need kauged öötäpid kohe meelde ja see absoluutne pimedus andis kodusõjajärgsele õhkkonnale erilise tugevdi…

  3. Tarmo ütles:

    Kuidagi sobimatu tundub vastates mitte kasutada tappidega tahti, aga pole parata… Helendav tuluke kaugel eemal, kas see tahendab, et inimene ei saa mitte yksi se’s maailmas hakkama – tuli = elu, kelllegi eksistents seal kusagil, viipe kauguselt. Helendavad tapid tahistaevas, jaht jaaniussidele suveoos… Soltuvus tsivilisatsioonist, oskamatus pimeduses (otses voi kaudses) teed leida. Aga 50te disain jkm saabki olla vaga eriline ja plahvatuslik, see room voimalusest teha taas ilusaid asju ja tohitda tunda neist roomu – sest alles-alles sigatsesid rahvad yksteise kallal sama yyratu roomuga, Pandora laekast tulvas paksu ja vedelat. Sellised mottes siis Euroopa ja Aasia piirilt.

  4. mart ütles:

    kreutzwaldi tänav kandis nõukaajal siiski sama nime 😉

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s