Loomad surevad, sugupuud surevad
ja sina samuti,
tean aga ühte, mis iial ei sure:
kohus koolnute üle

(Vanem Edda)

FB soovitas mul täna mõelda surmast. Olen nii palju kirjutanud sellest, milleks ma surma pean & mida surm mulle isiklikult tähendab, et siin pole tõesti midagi edasi kirjutada. Vähemalt hetkel mitte.
Pigem sellest, kuidas surnud meid mõjutavad. Ning see on tõesti põnev & laiahaardeline teema. Midagi, kus 1 sissekandega kindlasti hakkama’i saa. Kus pole veel selgeid mõttestruktuure. Loopida saabki vaid märksõnu & sissejuhatusi.
Tglt on see problemaatika muidugi küll põhjalikult läbi- & ärakäsiteldud. Milan Kundera romaanis “Surematus” kasvõi (mu meelest parim Kundera, paljukiidet “Olemise talumatu kergus” on mu meelest “Surematusega” võrreldes ikka no väga lahja). Aga eks see ole IIpidi ka problemaatika, mida tahab käsitella iga1, kes IIx ka mõtleb, kasvõi nii hobi korras, söögi peale või nii kuidagi:) Nii et siin siis mingeid minu mõtteid.
Et tglt pole suurt osa, vbl isegi suuremat osa neist inimesist, kes meid pidevalt & lakkamatult mõjutavad, üldse olemas. Sest need inimesed surid kunagi ära. Seega’i ole neid olemas. Surnuid pole olemas – seda ju surm tähendabki, kellegi olematuksmuutumist.

Siin hakkavad pihta need keele paradoksid, mis ei lase meil asjade & nähtuste olemust ning oluxi selgelt näha. Öeldakse, et “on surnud”. “On” viitab ju eksistentsile, olemisele. Ses mõttes ei saa keegi ju surnud olla. Õige on lause, mida ka siiski tihti kasutatakse, “Teda ei ole enam”. Sellega on tõde edasi antud – 1 inimese eksistents on lõplikult & täielikult lakanud. Seda inimest ei ole enam. Me’i saa teda olevikus & tulevikus inimesena käsitella, tema inimolu, tema olu üldse, on võimalikud vaid minevikus, tagasivaatena.

Ning siin tabangi juba ennast vealt, mille tegin paari lõigu eest. Sõnastasin 1 lause valesti ning see vale sõnastus püstitab kohe hulgi probl-e. Kui lause õigesti sõnastada, langeb suurema osa neist probl-st ära. Nimelt ei mõjuta meid pidevalt & lakkamatult mitte inimesed, vaid nende ideed, nende kunagi välja öeldud või kirja pandud mõtted, tekstid jms. Mõte elab üle inimese. Kui keegi on oma teksti suutnud muile edastada, siis võib ta muretu olla oma saatuse pärast – tema olematussevaibumisega tema mõtete eksistents veel ei lõppe.

Need vaieldamatult elavad ideed & tekstid, mõtte pikaealisus inimese endaga võrreldes, tekitavad aga uue probleemistiku. Probl-e on tublisti, vaja ainult nende kirjeldamisega kuskilt otsast pihta hakata.

Näiteks eetilisi probl-gi leiab õige mitmeid. 1 neist: kas on põhjust pidada surnule antud vannet? Vande võtja ise ju kontrollima tulla’i saa, kas talle antud vannet peetakse. Teda pole enam olemas ning olematud inimesed ei saa oma olematuse tõttu midagi teha, k.a. kontrollida neile antud vannete pidamist. Enamgi veel: kuivõrd seda inimest enam pole, ei puuduta talle antud vande täitmine või täitmatajätmine teda abs. mitte kuidagi. Ei jäta isegi 1kõikseks – sest ka 1kõikseks jäämiseks peab inimene olemas olema. Ehk siis – pärast inimese lakkamist ei ole lakanud inimesele antud vanne selle inimesega enam kuidagi seotud. Vande siduvuse eelduseks on siiski mõlema vandepoole olemasolu. Niipiidi on praeguseks hetkeks surnud inimesele antud vanne siduv täpselt samavõrd kui näit. mõnele muinasjututegelasele antud vanne.

Probl-i teeb keerulisemaks nähtus, mida nimetan siinkohal “predestineerivaks” või “eelduslikuks usalduseks”. Ehk siis – kui inimene esitab lause: “Luba mulle, et sa pärast minu surma tegutsed sel või II viisil”, siis tema surm on vastava käitumise eelduseks. Ehk ta juba eeldab, et 2kõne II pool käitub vastavalt sel hetkel antud lubadusele edaspidi viisil, mida I pool kuidagi kontrollida’i saa, sest teda lihtsalt enam ei ole. Me teame, et võime sellise lubaduse/tõotuse/vande pmst karistamatult pikalt saada, sest seoses vandesaaja lakkamisega puudub vande täitmise üle igasugune kontrollmehhanism. Enamasti me peame taolise tõotuse andmist siiski eetiliselt siduvaks seetõttu, et meil võib endal tekkida vajadus paluda kelleltki millegi teostamist juba pärast meie surma.

Muidugi on vastavaid kontrollimehhanisme aja jooksul ka välja töötatud. Näiteks mehhanism, mille alusel viiakse ellu testamendid, ehk nagu inglise keeles öeldaksegi “kadunu viimne tahe”. Selle kontrollimehhanismi tekkele aga aitas ilmselt tublisti kaasa tõik, et siin on surnu viimsest tahtest huvitet hulk elusaid inimesi. Enamasti ei piirdu tahe ainult 1 elusolijaga.

Lõpetan siinkohal, et sissekannet mitte liiga pikaks ajada. Lõpetan jõudmatagi veel probleemipuntrani nimega “kohustused esivanemate/varasemate põlvkondade” ees jms. Et kas need kohustused saavad kuidagigi eksisteerida, või on siin tegu puhta nonsensiga? Aga kui FB mulle taas paneb südamele surmast mõelda, küllap ma siis nende juurde naasen:)

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s