Mõtlesin, et peale FB-soovituste võiks kajandamisteeme leidmisel appi võtta ka Eesti ammendamatu vanasõnavara. Nõnda siis seangi tänasest peale sisse ka sellise traditsiooni, et siin aeg-ajalt mõtisklen mõne Eesti vanasõna üle. Algatuseks olen valinud 1 minu jaoks ambivalentse vanasõna. 1 küljest on selle vanasõna esindatav ideoloogia mind alati tohutult vihastanud. IIlt mõtlesin järele & jõudsin üllatavale järeldusele, et olen suurema osa oma elust just selle vanasõna järgi elanud.

Esialgset vanasõna “targem annab järele” on vähemalt 1980daist peale täiendet sõnapaariga “lollim võidab” – sest see annab asjade tgliku oluxa lihtsalt väga selgelt edasi. Nii ongi! Kes vaidluses, tülis, ideede võistluses, 1kõik milles järele annab – see on ju kaotaja. Järeleandmine tähendab kaotamist (v.a. 1 erandjuht, mida käsitlen selle sissekande lõpuosas). Ehk siis vanasõna “targem annab järele” tähendab lihtsalt “targem kaotab”. Kui targem kaotab, jääb võit lollile.

Millised on need lollid, kes suudavad targale nõnda kaua pinda käia, et ta “järele annab” (kaotab, öelgem otse välja: lollide kõrval luuseriks osutub)? Ei mitte sugugi kõik lollid. Vaid agressiivsed lollid, pealetükkivad lollid, lollide kõige jubedam kategooria.

Selle “targem annab järele” mõtteviisi tõttu ongi agressiivsed lollpead saavutanud mitte ainult karistamatuse tunde, vaid ka reaalse karistamatuse. Piisab sellest, et sa oled agressiivne loll & sa saad oma tahtmise. Alati. Iga x. Igavesti. Aamen. Sest keegi (ärgem hakakem asja ilustama, öeldes “ei viitsi” või “ei taha”, tunnistagem ausalt, et) ei julge agressiivse lollpea vastu välja astuda. Nii lepitaksegi sellega, et las loll võidab pealegi “targem annab ju järele”, vabandatakse välja oma isiklik argus. Lootuses, et ehk suudab tark oma tarkuses lollide kõrval endale siiski mingi hulga eluruumi välja nihverdada. Enamasti suudabki.

Ainult et selle lollide armust saadud eluruumi kvaliteet langeb pidevalt ning seda eluruumi jääb ka puhtfüüsiliselt järjest vähemaks. Senisest edust tiivustet lollid nõuavad endale pidevalt paremat & rohkem. Neil pole võetud eesmärki targad välja suretada – oma lolluses nad niikuinii ei tunnistagi mingeid tarku enda kõrval – aga just selle nad saavutavad. Agressiivse, röökiva, lolluse kõrval pole järeleandlikul tarkusel varsti lihtsalt enam ruumi ning see sureb välja.

Miks targad on järeleandlikud st. arad? Sest erinevalt lollpäist nad lihtsalt oskavad hinnata iseennast, oma staatust & saavutusi, nad ei taha nahka turule viia, kui on veel mingeid muid võimalusi. Ning võimalus võtta lolle kõrval lihtsalt koomale, anda neile rohkem, ise leppida vähemaga, on seni ikka & alati olnud.

“Targem annab järele (lollim võidab)” ei ole ju midagi muud kui eskapismi kuldlause. Eskapeerumiseks peab inimene omama teatavat tarkust. Kõige targemad on muidugi need inimesed, kelle sotsiaalne võimekus küünib sinnani, et nad suudavad lolle hulgas elada ilma et nende tarkus lollele silma hakkaks & konflikte põhjustaks. Suudavad saada lolle hulgas omainimeseks. “Ei see tark ole, see ju puhta loll, nagu meie kõik siin” arvavad lollid sellisest targast, kaotavad valvsuse ning lasevad tal rahumeeli edasi elada. Sõpsavad pealekauba, äärmisel juhul isegi astuvad mingis konfliktoluxas tema kaitseks välja, saamata oma lolluses aru, et kaitstav tuleks pigem hävitada, sest on ta ju hoopis vastasleerist st. tark:) Neid lollega kokkuleppele jõudjaid on tarkade hulgas väga palju, vt. et eskapeerujaist rohkemgi. Aga usun suurusjärgud siiski enam-vähem võrdsed olevad lõppeks.

Mina olen olnud eskapeeruja. Alati kui lollus, nõmedus, tigedus, sallimatus jms. on ümberringi juba talumatult suureks paisunud, olen mina vaikselt varvast visanud. Jõudnud päris toredale kohale elus sel viisil. Aga vat alati jääb hirm, et 1l päeval pole järjest astronoomilisemaid mõõtmeid võtva lolluse eest enam kuhugi põgeneda. Siis tuleb lollusele vastu astuda. Ega ma seda eriti oska, aga mis veel enam, julgegi.

Kuid häda selles, et olles x juba konfliktoluxa meelitet, ei suuda ma oma seisukohte kaitsmist sinnapaika jätta. Kui ikka pole enam lihtsalt intellektuaalne arvamustevahetus, kus on kas oluline jõuda tõeni, või kompromissini või lihtsalt teha teatavaks & täpsustada oma seisukohi, vaid tõsine sõnalahing, kus 1 on võitja & II raudselt luuser. Kui intellektuaalne vestlus muutub, olgem taas ausad, tglt võimuvõitluseks, siis ei suuda ma end pidurdada. Mu argusest ehk viisakalt öeldes järeleandlikkusest pole enam grammigi. Ma’i lase end põrmustada, ma lähen välja vastase põrmustamise peale. Siin ei tohi peatuda enne, kui ta mu ees poris väänleb, oma eksimust tunnistades & andestust paludes. Kuid just selliste vaidluste puhul tulevad sõbrad ning hakkavad kätt õlale patsutades poolihääli kõrva sosistama “Arni,Arni, ei maksa – vt. milline ta on, ära lasku ise samale tasemele. Targem annab järele”. Ning pahatihti, kui mitte enamasti õnnestub sõbrul mind siiski veenda. Mis tähendab, et lollpea on võitja, on winner ning mina tema silmis luuser, ehk 1mõtteline pask. Milline hoop mu eneseväärikusele!:(

See on veel 1 häda, miks lollid pea alati võidavad ning seejärel võimutsevad. Et targul on häbi laskuda lollide tasemele. Valehäbi, ma ütlen. Lolli on võimalik võita ainult tema tasemele laskuses, ainult tema enda labasuse, üleröökimise ning muuga. See on paraku ainus keel, millest loll on üldse võimeline aru saama. Kui sa lolliga 1le tasemele ei lasku, siis loll võidab sinu. Enamasti ongi nii, et lollid võidavad targa. Miks muidu näeme iga päev enda ümber valitsevat lollust, kui tarkus üritab nurga taga kuidagi tasahilju endaga hakkama saada.

Halb on ka see, et targale heidetakse lolliga 1le tasemele laskumist alati ette. Lollile’i heideta iialgi ette, et ta loll on. Seda peetakse ju nii loomulikuks. Ehk siis: mis on lubat Jupiterile, pole lubat härjale; mis on lubat lollile, pole lubat targale. Mõni ime siis, et lollid oma privileege kasutades, mida targad neile ise andnud on, iga päevaga tarkust järjest enam koomale peksavad, tundes juba eufoorilist rõõmu, et ainult natuke veel ning maailm kuulub lõplikult & jäägitult agressiivsele lollusele – muu sinna enam ei mahu.

Nüüd aga sellest 1 erandjuhust, millal targem võib tõesti järele anda. See on strateegiline värk:) Nimelt, kui tark kasutab taoismi tarkust (ehk kung-fust tuttavaid võtteid): ära kasuta oma jõudu vastase vastu, las vastane kasutab iseenda vastu oma jõudu;) Kui targa järeleandlikkus viib selleni, et loll iseennast materdab, jättes targa vaikselt pihku irvitama, siis on tänane vanasõna oma õige koha peal.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

8 responses »

  1. Larko ütleb:

    Ehk katub see vähemalt osaliselt viimase peatükiga, et oluline on õigel ajal järele anda. Ise katsun seda teha enne kui asi väga teravaks läheb. Lolli suudan ma vaevalt targemaks teha, samuti mitte panna teda oma lollusest ise aru saama.

    Kui seda märgata enne kui vaidlus agressiiviseks kujuneb, võin ma rahumeeli lasta tal enda juurde jääda. Ise tean, kuidas asi tegelikult on ja võin lasta lollil end täiest hoost täis sittuda.

  2. Rents ütleb:

    Kusjuures ma olen ka viimasel ajal sama teema peale mõelnud. Täpselt nii ju ongi.

  3. kt ütleb:

    Kas tark ei või siis ka agressiivne olla? Nt siis kui vaja agressiivset lollust tõkestada?🙂

  4. kt ütleb:

    Ja üldiselt sõltub kõik ikkagi sellest, mida on üldse võita…
    Ja on ka ju selline asi nagu paratamatus, nt. olukord, mis on osapooltele nii ebavõrdne, et võit tähendab ühele vaid väiksemate kaotuste kandmist.

  5. notsu ütleb:

    mhh, mul tuleb isiklikust lähiminevikust meelde olukord, kus ma pidin pealt vaatama, kuidas kaks inimest kütavad üles vaidlust, mille tulemusest olenes väga vähe, tuurid olid järjest kõrgemad ja kõrvalised isikud hakkasid juba kannatada saama. Oli selline tunne, nagu vaataks pealt rongiõnnetust ja midagi teha ei saa. Küll oleks hea olnud, kui neist oleks üks sel ajal aru saanud, et ainus, mis edasi vaieldes tuleb, on pikem ja häälekam vaidlus. Palju ei puudunud, et ma oleks kõrvalseisjana peksa saanud. Nii et jah, seal oleks ma eelistanud, et emb-kumb oleks olnud see tark, kes järele annab.

  6. Ati ütleb:

    Jumala loll, kuradi tark. Ühed mustad mõlemad.

    Ütled: “Kõige targemad on muidugi need inimesed, kelle sotsiaalne võimekus küünib sinnani, et nad suudavad lolle hulgas elada ilma et nende tarkus lollele silma hakkaks & konflikte põhjustaks. Suudavad saada lolle hulgas omainimeseks.”

    Sellele tähelepanekule asetan kõrvale ütlemise, et “tark võib lolli mängida, kuid loll ei suuda tarka nägugi teha”.

    Kui nüüd seda lõpuni mõelda, siis lolliga vastakuti olles ei pruugi kivipäiselt kindel olla kellega sa parasjagu tegelikult vastakuti oled. Nii lollus kui tarkus on olemise ja käitumise kategooriad, mille väärtus ilmneb hiljem. Mõlemad on jätkusuutlikud valikud. Oleneb osaliste eesmärkidest, mis on mille pärast, mille jaoks, mille nimel. Siinjuures on vagurus või agressiivsus pelgalt intensiivsuse küsimus.

    See on sotsiaalne mimikri, mida inimene õpib alates sotsialiseerumisest, algul matkides nagu pärdik, hiljem iseseisvalt. Mustrid lähevad ainult keerulisemaks.

    Kes viimasena naerab, naerab paremini.

  7. Oudekki ütleb:

    Targem annab järele on minu jaoks tähendanud seda, et kui inimest ei saa sõnadega veenda, siis tuleb vaidlus ära lõpetada ja see, kes enne taipab, et vestlus on mõttetu, on targem.

    Samas, kui situatsioon on niisugune, kus on tarvis “võitu” või otsust, siis see tähendab, et kasutusele tuleb võtta muud meetodid – hääletamine, loosimine või Suur Mammutitapja Kaikaga.

    • Punane Hanrahan ütleb:

      Nojah, minus on seda va Žirinovski temperamenti (tead ju küll, kuidas tema väga ägedaks läinud vaidlusi lahendab). Ei mina enam selles punktis pidama saa, kus sõnust enam ei aita.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s