Pealtnäha tundub selge mõttega vanasõna olevat – ole siis selle mõtte poolt või vastu. Asjasse süvenedes hakkab ilmnema mitmesugust ambivalentsust, mida täna siin sinuga, hea lugeja, jagada tahangi.

Et siis – esteetilisil nähtusil pole praktilist või utilitaarset väärtust. Nii on selle vanasõna pooldajad & vastased sellest läbi aja aru saanud. Ent küsimusi kerkib kohe mitmeid.
Kuidas on võimalik, et “ilu ei kõlba patta panna” kui osade kultuuriloolaste väitel hakatigi ilusaks pidama ainult esemeid & nähtusi, mida “sai patta panna” ehk millel on utilitaarne väärtus?
Siin võib muidugi leppida lihtsa vastusega – need kultuuriloolased eksivad. Eks nende vastased olegi neile seda xuvalt nina peale visanud. Argumente nii 1 kui II poole kasuks on olnud palju. Näiteks kuulus “paelussi pea argument”. S.t. siis seda, et enamik vaatajaid peab tugevasti suurendatud paelussi pead ilusaks, lausa väga ilusaks, vt. et ilu etaloniks (enamasti küll täpselt nii kaua, kuni nad ei tea, millega tegu:)). Aga paeluss pole inimesele sugugi kasulik elukas, pigem ikka vastupidi (no kaalus alla võtta aitab muidugi väga tõhusalt, aga ka sellega on seot teat komplikatsioonid:)). Ning see, et kui algselt ka on ilusaks peet utilitaarset, siis mingil hetkel irdus “ilus” “kasulikust” vägagi. Pigem hakkasid valitsevad klassid rõhutama just ilu mittepattapandavust, sest see andis neile võimaluse teatavaks ilu monopoliks – nemad võisid endale ilusaid asju lubada, “matsiraibes” mitte. Et see monopol alati just ainult teatavaks jäi, mitte kunagi täielikuks ei saanud, andis romantikuil jms. võimaluse pöörduda vastukaaluks “loodusliku” või “loomuliku” ilu poole, sest seda’i saa keegi monopoliseerida – ilus möldritütar jääb ilusaks möldritütreks ning nii kurb, kui see valitsevale eliidile ka poleks, ei vähenda tema madal päritolu tema ilu kohe sugugi.

Patta pandav on sageli, kui mitte enamasti ilus – Vdke mistahes natüürmorti. Natüürmort – nature morte – loomulik surm. Nimetus jahisaagipiltide kohta. Jahisaaki poleks hakat üles joonistama või maalima, kui see poleks tundunud ilus. Samas ei lastud maalitavaid loomi sugugi mitte (vähemalt eeskätt) nende ilu pärast, vaid ikka pattapanekuks. Kui me nüüd loomariigi juurest taimeriigi juurde tulema, siis kes meist poleks märganud kapsa täiuslikkust või porgandi meeldivust? Till, nagu kõik sarikõielised, on suurepärane arhitektuuri eeskuju. Igasugu köögiviljad torkavad silma värvirohkusega ning paljud värvitoone nimetusedki neilt laenat (tomatpunane, porgandpunane). Tuntud mõistatus “pealt kullakarvaline, seest kuid siiruviiruline” kirjeldab justnimelt sibula esteetilisi omadusi. Nüüd võib vaielda, et ilu on pattapandavaga kaasnev omadus, lisaomadus, otseselt ilust ju tõesti söönuks ei saa. Jah õige. Aga samas väljendab toidukraami ilu selgelt seda, et midagi esteetilist pidada põlastusväärseks või vähemalt ebapraktiliseks lihtsalt seepärast, et see on esteetiline, ei saa. Rääkimata, et ka juba valmistet toidu esteetiline väärtus on ikka väga paljuile sööjaile oluline, ning isegi neil, kes seda igapäevaselt oluliseks ei pea, kaldub esinema hetki, kus see neile ootamatult tähtis on.
Valitsejad on ikka “ilu patta pannud” ehk siis kasutanud esteetikat puhtutilitaarseil eesmärkel – valitsetavaiga manipuleerimiseks. Esteetika on läbi aege olnud 1 tähtsaimaid manipuleerimisvahendeid – vdke kasvõi kõikvõimalikke valitsejate paraadportreid, sõjavõidu puhul maalit panoraammaale jms. Spetsiifilisist stiilest nagu stalinism või luftwaffe rääkimata. Aga ega me siin sugugi ainult valitsejaist kõnelda saa. Iga naine, kel on õnnestunud oskusliku kleidi-, meigi- jms. valikuga mõni mees (või II naine, kui on tegu lesbilisega) “rajalt maha võtta” teab, et nimetet vanasõna’i vasta tõele kohe mitte kuidagi. Loomulikult ta oma partnerit patta’i pane (kui ta pole just inimsööja, mida tuleb siiski suhteliselt harva ette:)), aga vägagi utilitaarse 1öösuhte saab ta küll. Ilusat korterit on kergem müüa, kui igati korras, kui suht esteetikavaest (mitte isegi tingimata otse inetut). Jne.

Neist näiteist peaks piisama tõdemaks, et enne kui üldse hakata arutama, kas selle vanasõnaga antav ideoloogia on tore või võigas, kas sellega nõustuda või mitte, tuleb paraku nentida, et vanasõna tõeväärtus on kaheldav.

Advertisements

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

5 responses »

  1. Oudekki ütles:

    Vanasõnad on rahva kogutud lollus, ütles kunagi Mati Unt…

  2. notsu ütles:

    Mu esimene mõte oli, et see vanasõna on ületöötanud vanarahva eneselohutus – et kui partnerit pidi valima töövõime, mitte ilu järgi, siis sai vähemalt endale sisendada, et asi on moraalselt õige.

  3. Nirti ütles:

    Mul tekkis tahtmine paelussi pead näha

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s