FB soovitab täna mõelda kuust. Asjalik soovitus arvestades, et kohe-kohe on jõudmas täiskuu, ehk siis aeg, kus inimesed kuule suurimat tlp. pööravad (no hea lihtne on pöörata tlp 1 suurele asjale, mis ikka üsna sageli ka silma alla sattub:))

Täiskuu toob sageli muutuse nendegi ellu, kel sellega otseselt asja pole või kes muidu kuu faasi tähelegi ei paneks. Ikka kui on täiskuu, ilmub mu sõpre skaibitunnuslauseks “kuutõvehoiatus” ning tuttavad peatoimetajad hakkavad kurtma, et oluliselt suureneb igasuguste toimetuste helistavate hullude & muidupuduvirisejate hulk ning elektronpostkastis kasvas plahvatuslikult anonüümkirje hulk. Täiskuut muudab hullud aktiivseks ning suhtlemisvaeguse all kannatajad rahutuks.

Mind ennast tegi täiskuu varem elavamaks, muutis kergemaks öösiti ülevaloleku. Nüüd enam mitte. Kannatan suurema osa oma elust pideva unisuse all ning kui mõni vähemunine hetk ette tuleb, siis see pole seotud täiskuuga, juhtub täiesti suvaliselt.

Aga täiskuu on mu meelest tore endiselt ning mitte sugugi ainult oma esteetilise väärtuse tõttu. Nimelt kui öösiti ringi jalutada, siis on enamasti ikka minu maitse jaoks nõmedalt pime. Kõigis neis paigus kus ma elu jooksul üldse käinud, on väga harva ette tulnud linnaruumi, mis minu maitset mööda piisavalt valgustet olnuks. Berliini kesklinnast mäletan viimati taolist. Enamasti on ikka nõmedalt hämar, et millestki õieti aru’i saa (kusjuures, endiselt veendunud urbanistina, tunnistan maal pimedas etem olevat – seal harjuvad silmad ära ning siis näed ikkagi 1-IIst, linnas see krdi hädine tänavavalgustus kipub sageli pigem segama; samas pole asi nii ühene siiski mitte, sest maakohte öises valguses on üsnagi suur osa kuskilt taevarannalt peegelduval asulavalgusel). Valgete ööde ajal on normaalne, muul ajal kipub pimedus öist ringikondamist ikka segama küll. Täiskuu ajal on aga IIti, täiskuu ajal on nii maal kui linnas meeldivalt valgusküllane rännata & silm seletab kõike mida vaja. Kohe kurb, et Venemaa ideest saata orbiidile veel 1 täiendav kuu, mis siis juba igal ööl siitkandile valgust andnuks, midagi välja’i tulnud.

Mis täiskuu esteetilisse väärtusse puutub, siis on huvitav vdta, milliseid erinevaid suurusi & värve kuuketas võtab. Madalale silmapiirile ujuvast mesipunasest pannkoogilatakast kollakasroheka mummuni keset külma taevast. Vaheldusrikkus on meeletu, arvestades et ka madalal silmapiiril olev kuuketas ei pruugi sugugi alati mesipunane olla, nagu jällegi taevavõlvi keskel säratav looduslik kaaslane tingimata kollakasrohekas.

Ma aga’i tea, palju teie hulgas, kallid lugejad, on neid, kellele meeldib päevane kuu?. Kuu paistmas keset heledat päeva. Kuu, mis ei torka silma, vaid jääb päikese kõrval heledas päevataevas diskreetselt varjule? Minule igatahes meeldib küll selline kuu. 1 tore tegevus on seda taevast taga otsida:)

No teate kindlasti, kuidas inimkonnal on kuust ka praktilist kasu, näit. tõusu-mõõnaelektrijaamade tõttu. Tõus & mõõn on sageli ka muul viisil kasulikud. Aga ka minul isiklikult on kuu aidanud leiba lauale tuua & mitte sugugi tõusu-mõõna tõttu, vaid hoopis sellisel viisil.

Aga täiskuu esteetikast veel. Kuuvalgusel on mulle omamoodi rahustav mõju, mis tuleb sellest, et ehkki kuu ise tekitab küll teravaid varje, mahendab see tänavalaternate, valgusreklaame jms. tekitet varje. Need varjud kipuvad mind (& mitte ainult mind, salapärases-ärevas film noires ju kasutatakse taolist varjudemängu tihtipeale meeleoluloojana) pisut närviliseks tegema. Kuuvalguse pehmendus võtab selle närvilisuse maha. Kuuvalges on üldse rahulikum – ka seetõttu, et mida vähem inimene näeb, seda ohustatumana ta end tunneb ning seda suurem on tema sisemine ärevus. Kuuvalgel võid kindel olla, et näha on paljugi & nii mõndagi – vähemalt piisavalt. Seega võib võtta rahulikumalt. Eelnevast ei tasu nüüd järeldada, nagu oleks ma mingi eriline närvipundar, kes pidevalt miskipärast ärev on. Ei. Ma tunnen end enamikes keskkonnis kuupäevast & kellaajast hoolimata suhteliselt hästi & rahulikult. Mingite selliste nähtusiga, nagu öine surnuaed või paks pime mets, mis paljuil närvi püsti ajavad, mind juba ei morjenda. Lihtsalt mulle meeldib oma meeleolupaleti väiksemaidki varjundeid registreerida ning kirjeldada, liikuda edasi enda süvatundmise teel (ma tunnen end ju ikka veel ropult vähe, aga eks endaga tuttavakssaamiseks jäägi inimelust väheks:))

Täiskuust võiks veel paljugi pajatada ning pool- & veerandkuust & ilmakuuta ajast jäi täna sootuks rääkimata. Samuti kuu kultuurilisest mõjust, kuust kunstis & kirjanduses. Oi palju, nii palju on veel rääkida meie planeedi ainsast looduslikust kaaslasest. Sestap peab taas tunnistama, et sellegi teemaga lähen edasi, kui FB annab & meie elame:)

Advertisements

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

One response »

  1. ellom ütles:

    paluksin järgmises kuust kõnelemise faasis puudutada ka noorkuud.
    lugeja põlvamaalt.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s