Käisime Katiga EKKM-s näituse Next To Nothing avamisel, mis oli ühtlasi ka Härmsi 33. sünnipäeva pidu. Nüüd on siis Härms Kristuseeas & jääb üle vaid oodata, millal tagurlikud kunstiringkonnad ta risti löövad (mis oleks kahtlemata viimaste a-de 1 huvitavamaid perfomance’id, kuid ma pigem ei oota selle toimumist, sest Härmsi elu on mulle siiski armas. Ehk lepivad tagurlased vaigust nukukesega vms.:))

Avamine oli tore, vein oli hea, ebameeldivaid inimesi polnud, meeldivaid inimesi oli peale Härmsi enda ka ikka mõningaid (Ksenofontov näiteks, keda polnudki tükimat aega näinud). Enamik olid võõrad inimesed, mis näitab, et ega ma ikka enam tunne Eesti nooremat kunstiseltskonda, millest on õieti kahju. Peab rohkem avamisil käima, siis ehk tutvustatakse:) Kuigi kindlasti ei tutvustata, vaid hakatakse mind ennast suvaliseks tasuta veini kiibitsejaks pidama, kes kedagi ei tunne & keda ennast ka keegi ei tunne. See selleks.

Näitus ise oli ka tore, palju oli selliseid töid, mis mulle xa läksid. Just Eesti autoreilt oli väga tugevaid töid ning ka selliseid töid, mis mulle isiklikult väga meeldisid.

Kuid tuleb tunnistada, et tõeliselt lummav oli minu jaoks siiski šoti kunstniku Martin Creedi video roopivast neiust (pealkiri ehtcreedilikult “Work nr.” & siin ma olengi juba ära unustanud, mis number see oli. See ei ole ainus x, kus Creed roopimist kujutab. Tal on ka Work nr. 610 ehk Sick Film, 2006. valminud video, kus 1 neiuke üritab meeleheitlikult oksele hakata, aga välja’i tule midagi. Seda õnnetut oksenduskatset saate järgnevalt Youtube’i vahendusel ise vdta:

Aga jah, eile avat näitusel eksponeerit töös ei ürita modellipiiga ropsima hakata, vaid ropsib mõnuga & laias kaares. (Ma muidugi ei tea, kuivõrd üldse on võimalik selline tegevus nagu mõnuga roopimine. Kardetavasti on see võimalik vaid juhul, kui eelnev olek on ikka juba väga ebamõnus, sel puhul aga on jällegi roopimise mõnu pisut kaheldav. Ise mäletan ainsat tõsiselt mõnusat roobingut rohkem kui 20a. tagusest ajast, ‘ganna legendaarselt sünnip-lt, kus ma enam kui purjus olles & vanni kõrval seistes hoidsin 2 käega kinni laia vanni servest ning lasin oksejoal suures kaares vanni lennata. See oli tõeliselt kergendav kogemus, kahjuks häiris mind sealjuures 1 praegune tuntud näitleja, kelle ma veel ise sinna peole kaasa olin vedanud. Tema muudkui tegi mulle selgeks, et lõpetagu ma roopimine ära & tulgu talle appi – 1 peldikusse ära kustunud tegelane vaja sealt välja kanda, muidu’i saavat tema tualetis vajalikke asjatoimetusi toimetada)

Ka see Martin Creedi video on Youtube’s täiesti olemas. Enne kui aga ka selle teile vtmiseks välja panen, kirjeldan pisut selle mõju endale.

Käisin nimetet videot vtmas avamise jooksul vähemalt 4x ning iga x vtsin mitu xa järjest. Ma üldse ei mõelnudki taiese kontseptsioonile, mida kunstnik oma tööga öelda tahab, viiteile & alltekstele ega mitte millelegi sarnasele. See võib kõlada uskumatult, aga see oksevideo lummas mind! Taies mõjus vabastavalt, tekkis omapärane samastatus modelliga. Ehk siis – see video vabastas mind minu sisemisest (vaimsest) saastast. See jäi sinna näitusesaali maha. See video mõjus mulle nagu katoliiklasele võib mõjuda pihilkäimine. Ma tundsin, kuidas kõik saastane, halb, takistav, valgub minust välja & ma saan selle jätta sinnapaika, minna edasi puhta lehena. Kõike häirivat & takistavat ei olnud enam minus, ma olin selle sinna maha jätnud, välja oksendanud. Ehkki tglt. ei oksendanud ju mina, vaid modell ekraanil, mina ainult jälgisin teda.

Jah, kui minult küsitakse, mida tähendab “tõeliselt vabastav”, siis I asjana hakkab mul nüüdsest peale meelde tulema see video.

Arutasime mõne avamiskülalisega natuke ka selle taiese valmimise võimalikku meetodit. Oksendamine on tglt üsna vastik & vaevaline tegevus ning vaevalt küll, et keegi seda tõsiselt vabatahtlikult ette võtab. Sestap tekkis meil kahtlus, et Creedi tüdruksõber või hoopis mõni II tuttav neid võttis ennast oksendamiseni täis ning oksendaski kuhugi, mida kas kunstnik ise või keegi tema sõbrust filmima juhtus. Hiljem eemaldati oksenduspaiga loomupärane keskkond & asendati see valge taustaga (“kirjutati valgele” nagu tele- & videoseltskond ise vastavat meetodit nimetab) ning nõnda saadigi vajalik taies.

Kas nii ehk IIti, aga minge vaadake ära. Äkki mõjub teilegi sama vabastavalt. Igatahes soovitan. Nüüd kohe näete te seda tööd muidugi minu kajami vahendusel, aga kohapeal, pimedas ruumis & suurel ekraanil, on mõju oluliselt suurem. Tagan.

Pealegi tundub mulle Youtube’i variant olevat kärbit. Ma võin eksida, aga minu mäletamist mööda kestis oksendus kunstisaalis esiteldaval videol mõneti kauem:

Advertisements

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

One response »

  1. […] tehtud fotosüüdistus, et kuidas ma ikkagi käisin avamas näitust, kust mulle hirmsasti meeldima hakkas oksevideo:) Sellel fotol siis mina, Kati & Härms, edasi […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s