Nirti soovitas mul lahkesti kirjutada sellest, et kuidas mul elus tõsiselt hirm on olnud. Eks neid momente ole olnud küll, aga suurem osa neist ei tule meelde. Kujutan ette (huvitav, et inimesed ütlevad “kujutan ette” mitte “teen ettekujutuse” aga “panen ette” asemel kasutavad enamasti kohmakat & ebaloogilist “teen ettepaneku”?), et aju ilmselt blokeerib sellised tugevate emotsioonega seot ebameeldivad mälestused. Kusjuures, naljakal kombel ma mäletan just, et sellist tõsist hirmuelamust on mul on kaugelt rohkem, kui praegu meelde tuleval 4 xl. Aga mäletan ainult emotsiooni, juhtumit ennast mitte. Olgu siis, kirjeldan praegu 1t 4st meeldetulevast juhtumist, ülejäänud 3 jäävad edaspidiseks & eks muidki või IIx kirjeldada, kui need peaks meenuma.

“Laseme poisi alla” – Et ma Olustvere ST-s, khm, mitte just õpilasliider polnud, on vist kõigile ammu selgeks saanud:) Enamik toimunust mahtus aga siiski küll depresseeriva & distressava, aga kahjuks suhteliselt hariliku koolivägivalla mõiste alla. 1x kippus aga asi oluliselt karmimaks minema. See oli 1985. a-l ehk I kursuse kevadel. Elasin siis tollal veel ühikas ning IV kursus pidas parasjagu oma lõpupeo järelpidu.

Olin eelneval sügisel teinud 1 oma pisemaist vigadest (suurim viga oli, et ma üldse Olustverre läksin – seda’i pidanuks kunagi juhtuma). Nimelt kadus mul ühikatoast transistorraadio & mul jätkus lollust seda oma klassijuhatajale kurta. Loomulikult leiti raadio 1 IV kursuse toast, kuhu 1 sealne elanik selle täie enesestmõistetavusega oli viinud – sest kogu esmakursuslaste ehk “jobide” nagu neid Olustvere kõnepruugis nimetati, vara kuulub tglt. IV kursusele, kes kasutab seda oma parimat äranägemist mööda & annab kevadel, kooli lõpetamise aegu, isegi tagasi, kui väga armuline on. Ehk siis esmakursuslase ainus võimalus oma vara hoida on seda ühikasse mitte kaasa tuua. Olin ikka tõsine naiivik, et ma sellest kõigest endale aru’i andnud.

Niisiis, raadio mulle tagastati ning IV kursus muutus mu peale eriti tigedaks, sest olin ju kirjutamata reegleist üle astunud, ehk “kitse pannud”. Poole a-ga suudab muidugi kõik maha rahuneda, nii et kevadeks ei olnud “kitseteema” enam sugugi nii akuutne kui sügisel. Kuid lõpetajate hulgas oli ka 1 “tsoonist tulnud” tüüp, kes ilmselt õppiski vanglas kinniistumise kõrvalt ning vabanes alles üsna vahetult enne lõpueksameid, sest varem koolia. jooksul ta Olustvere peal figureerinud ei olnud.

Tagantjärgi saan aru, et ilmselt ta ise polnudki järgnevast väga huvitet. Aga pandi kõvasti tina ning kursavennad muidugi ülistasid kinniistunud tüüpi & kiitsid tema erilist, kangelaslikku, aurat mis ta ümber heljus. Ning siis tuli kellelegi pähe, et “kle, 1 jobi pani siin sügisel kitse, mine lase ta alla”. Nõnda siis tuligi tegelane meie ühikatuppa, tõstis mu kraedpidi püsti raudvoodilt, kus ma parasjagu istusin, pani enda ette seisma ning hakkas ähvardavat teksti pritsima, mis ikka & jälle “allalaskmisteema” juurde jõudis.

Takkajärgi saan sellestki aru, et mu hirm oli ilmselt üsnagi aluseta – olnuks tal tõsine soov mind alla lasta, teinuks ta seda kas pikema sissejuhatuseta, või vastupidi, igat oma sõna nautides. Et juhtunu on väga selgelt mu mällu jäädvustunud, saan praegu, a10eid hiljem silme ette kerkivat pilti analüüsides aru, et potentsiaalne allalaskja tundis end tglt ebamugavalt ning üritas end ise, sadistlikku vaatemängu lootvate verejanuliste kursusekaaslaste eest, kuidagi ebamugavast oluxast välja vingerdada.

Nõnda siis ei tulnud II poolelt tglt muud, kui ohtrate eesti- & venekeelsete roppustega vürtsitet moralistlikku teksti, et “pole ilus kaebamas käia, j*b tvoju matt, tead mis tsoonis sinusugustega tehakse?” ning ähvardusi “Poisid laske tuli ära, ma ajan asja umbes 5 minutiga xa”. Et allalaskmine on üldiselt vaatemänguline rituaal, siis ei kustutada selleks puhuks tglt iialgi tuld ära. Aga seda kõike sain ma muidugi teada hoopis palju-palju hiljem. Aga siinkohal pean oma kursuse poistele, toakaaslasile, kellega mu läbisaamine samuti üldse mitte pilvitu polnud, au andma – ehkki ma olin arusaamatu tegelane, mõttetu tüüp & luuser ka nende jaoks, ei kustutanud neist keegi tuld. Miks seda ei teinud “neljandikud”, kes ometi olid juhtumi võimalikult 1seltmõistetavast & atraktiivsest lõpplahendusest huvitet, jääb mulle senini arusaamatuks.

Igatahes tuli ei kustunud & seesama jutt jätkus erinevais variatsioones. Mina’i osanud muud, kui vastasele kangestunult otse silma vdta – mul ei olnud kontrolli oma lihaste üle, ma olin täiesti tardunud 1 poosi, parimagi tahtmise xal poleks ma suutnud asendit vahetada. “Krt, misasja sa mind niimoodi vahid?!” kärataski vastaspool mulle aeg-ajalt jutu vahele. Ent ma’i tea senini, kas valisin kõige õigema või hoopis täiesti vale strateegia. Kas oleks mingi II asend või kuhugi mujale suunat pilk oluxa varem lõpetanud (mulle positiivsel viisil muidugi) või ehk hoidis ikkagi just see, et ma vastasele pidevalt otse silma jõllitasin (kurikuulsat “läbitungivat pilku”, mida on tglt. oi kui labaselt lihtne ette manada, ma tollal veel ei vallanud ning ei tea, kas see olnukski mõistlikuim lahendus) halvima ära? Ehk mõni psühholoogitaustaga lugeja oskab sellele küs-le vastata, mina ise küll mitte.

Igatahes, kui see jama oli kestnud umbes 20-30 minutit, ütlesid allalaskja närvid lõplikult üles. “Noh hea küll” leidis ta. “Aga tao see endale elu lõpuni pähe – kitse ei panda” ning marssis otsustavalt uksest välja, muist lõpetajaist jüngrid kannul. Näost kahvatuna & täiesti tühjakspigistet sidruni enesetundega varisesin raudvoodile pikali. Veidi hiljem valdas mind mingi totakas eufooria, aga see pidadagi taolisil puhkel tavaline olema.

Hiljem üritati kutti ilmselt uuesti üles keerata või keeras ta end ise. Igatahes mõne tunni pärast tuli ta meie tuppa tagasi, aga temaga oli kaasas II neljandik, kellest teadsin, et talle meeldib küll rajult tina panna ning tema intelligentsitase’i püüdle just kõrgusisse ning et nooremate kallal vägivallatsemine on tallegi vägagi mokka mööda, kuid kes siis, kui asjad tõsiselt äärmuslikuks muutuvad, üritab pigem pidurit panna ning kaaslasi rahustada. “See pidi olema” näitas “tsoonivend” minu pihta. “Ahh see või” irvitas II tüüp: “Ahh ära teda torgi, ta on lihtsalt puhta lollakas”. Mille peale paukus toauks. Väljastpoolt. Äärmiselt alandav märkus loomulikult, ent ilmselt päästis just see mind seex kõige hullemast.

See elamus on mind hiljem ikka jäljendanud ning ilmselt oli just tung omaenda hirmule xalikult otsa vdta 1 põhjus, miks nõustusin vanglasse vaimulikupraktikandiks minema. Küllap vist üsna olulinegi põhjus. Aga ehkki vanglas kohtasin igasugu seltskonda, selle konkreetse tüübiga elutee mind enam kokku’i viinud. Kas tal siis õnnestus tõepoolest tavaühiskonda lõimuda, või kukkus hiljem ikkagi uuesti kinni, kuid lihtsalt ei sattunud minu vanglavaimulikuteele? Võimalik, et ta poleks mind minu uues rollis äragi tundnud.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

7 responses »

  1. kt ütleb:

    Kohutav, lihtsalt kohutav.O_o
    Ma oleks niukses koolis käind vist ainult nuga taskus.
    Või ilmselt sealt kohe jalga lasknud.

  2. […] 31, 2010 Autor kt Lugesin ma Punase Hanrahani blogis postitust “Hirmuhigi otsa ees” ja mõtlesin, et sellest võiks meemi teha, sest see on piisavalt intrigeeriv teema. Niisiis I tag […]

  3. soileen ütleb:

    Mida tähendab – kedagi alla laskma? Teda läbi peksma, midagi muud tegema?

  4. Punane Hanrahan ütleb:

    “Alla laskma” – tähendab kriminaalses kõnepruugis homoseksuaalset vägistamist. Oluline aga pole mitte isegi vägistamine ise, vaid selle eesmärk – “allalaskmine” on eeskätt paariakskuulutamine, “allalastu” on vastavas sotsiaalses hierarhias edaspidi põlastusväärne & õigusteta alluv.

  5. tqnis ütleb:

    Krt. Seesamune. Nojah.

    Nojah. Tallinna eliitkoolis nii hulluks asjad muidugi ei läinud. Ilmselt ka tänu sellele, et internaati ei olnud. Oleks olnud, mine tea. Ja noh, keskkool osas olid asjad natuke paremad.

    Aga muidu… Hea, et Sa selle ego eimii teema enne kirjutasid. On vähemalt mingisugune võimalus kinnitada, et see, keda ma sellest loost (ja kuna tegu on 25 aastat tagasi toimunud asjaga, siis on see praeguseks õnneks ikkagi vaid lugu ja jutt) ära tunnen, või õigemini, need, kelles ma end ära tunnen, ei ole teps mitte mina. Eelkõige muidugi see väike Arni, aga muidugi mõista mitte ainult, ohei, kaugeltki mitte ainult. Aga see pole mina. Ja see ka mitte!

    Ja teisalt ja veelkord muidugi, asjad ei olnud kaugeltki nii hullud. Aga jah, osaliselt vast ka sellepärast, et tsoonikogemusega noori ei olnud. Muidu… Mine tea. Ja siiski vist veidi nooremana…

    Kas on väga jumalavallatu Jumalat tänada, et mul lapsi ei ole? Aga ma ei taha, ma olen laps olnud…

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s