I xa juhtus see, et ma suhtusin majja kui arhitektuuri, et ma suutsin näha ehitises ilu & sesse armuda, kas juba koolieelses eas või algklasses. Igatahes seal, kus praegu asub “Õnnepalee” oli tollal veel lastepolikliinik.

Juba ammu hajus see mälestus häguseks, ei ole enam meeles, kuidas saime sinna bussiga jms. (mis seal’s ikka, ju see 18 buss oli:)) ning mis hoones minuga tehti või kellega seal kohtusin. Ainsana on meeles teatud detailid hoone sisemusest & välimusest ning “aahh” elamus, mis nende Inägemisega kaasnes.

Kõik see kupatus oli tollal ilmselt üsna räämas, vähemalt minu mälestusis on see nõnda jäädvustunud – küllap see siis ka tglt. nõnda oli, n-tglkkust teades pole väga imestada.

Hoone ise ju kuulus mööblivabrikant Lutheri villa, Vassiljev & Bubõr ta tegid siia (jajaa, nagu Draamateatrigi:)) – pärl Tlna vähese juugendi hulgas (hämmastav ongi see, et Tlnas annab juugendarhitektuuri tikutulega otsida, aga see mis on, on hästi tehtud, vähemalt minu arust:)).

Eks maja välisilmet ole ma rõõmuga vdnd a-id & vtn edaspidigi – kui Kesklinnast Nõmme kanti bussiga asja on, ega siis Lutheri villa nägemisest naljalt pääsu ole:) Aga sisemustki sai näha, kui käisime Katiga seal omal ajal abielu registreerimas (mul oli seljas vaimulikusärk, iseloomuliku valge kraenelinurgaga – see rõivisese päästis meid asjakohase jura kuulamisest & aitas kogu toimingu umbes 5 minutiga ära korraldada:))

Ning ma tundsin need lapsena nähtud detailid ära – need olid needsamad, ehkki üles vuntsit. Oh mahedat nostalgiat, taaskohtumisrõõmu!:) Üldse olin ma rahul sellega, mis tolles majas tehtud oli, see postmodernistlik-uusjuugendlik sisekujundus imponeeris mulle kohe väga.

Aga jah. Tollest lapsena arstilkäigust alates hakkasin maju vtma. Need ei olnud enam mingi suvaline tapeet, taust, mille sees elu käib. Just tol päeval muutusid ehitised mu jaoks väärtuseks iseeneses. Sealt algas minu sammsammuline liikumine arhitektuurigurmaanlusse. Selle mälestuse valgel pole vast ka imestada, miks just juugend senini minu nii absoluutseks lemmikuks jäänud on:)

Umbes samast eluperioodist mäletan ka oma Itutvust Estonia teatriga. Laps vist jäädvustab detaile terviku asemel – sest sellest Ikohtumisest on mul peamiselt meeles need fuajee sambad. Tohutu suurina on need mu mällu jäädvustunud.

Mu vanemad polnud ega ole siiani ooperisõbrad. Nõnda’i sattunudki ma Estoniasse tagasi enne kui juba varapuberteedis – vanemaiga operetti vtma. Miskipärast tuli neil sähendne operetituhin tol a-l:)

Mäletan, kuidas Estonia interjöör mulle pettumuse valmistas. Ei, kõik oli muidu ilus, suisa suurepärane – aga nii väike. Väiksema lapsena olin ju meelde jätnud, et see peab olema suur.

Tollest hetkest alates olen märkama hakanud, kuidas Eesti ongi täis arhitektuuri, mis tihti on hea & vaimult väga suur, aga mõõtudelt väike. Selle I estoniakogemuse peale on mul aga tung suuremõõtmelise arhitektuuri järele. Õnneks ma seda aeg-ajalt siiski saan, ehkki ausalt öeldes – ega seda tõsiselt suurt arhitektuuri maailmas nii väga palju olegi. NY pilvelõhkujad suutsid mind siiski rahuldada ses osa & Pariisi Defence ka. Aga maailma suurim lava on siinsamas Tlns – laululava nimelt. Ning eks ole seda ju kaunis vdta, muuhulgas just selle mõõtmete tõttu:) Nagu on kaunis ka kõrvalasuv Maarjamäe memoriaal, millel aga kättemaksuhimuliste eelarvamuste (ahhaa, 1 n-asi! Las laguneb, rsk!!) tõttu lastakse järjest enam rääma vajuda, ehkki tegu on tõesti maailmamastaabiski tugeva & suurejoonelise projektiga:(

Ka suurlinnad on peamiselt täis suhteliselt väiksemõõdulist arhitektuuri, aga see-eest on seda seal vähemalt palju:) Veel 1 aspekt, mis mulle suurlinne puhul meeldib & alati sinna tagasi tõmbab – seal on arhitektuuri, seal on linna, see’i saa kohe otsa, niikuii jalutama hakkad.

Advertisements

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s