Piisab inimese kujutamisest kirjandusteoses või näit. filmis mingil teataval viisil, et meil tekkib temast ettekujutus kui perverdist. Teatav käitumine, teatavad teod tunduvad meile perverssena. Sageli on meie taju põhjendet st. selles peitub tugev & põhjendet enesekaitseline alge. IIx aga kaldume pidama perversseks täiesti ohutut käitumist ning pervertideks inimesi, kes meile kuidagi ohtlikud ei saa olla. Aga miks ometi? Miks panevad meid ligimesse halvasti suhtuma tema teatud väikesed ohutud veidrused? Miks kujundavad need eelhoiaku, koguni stigma? Järgnevalt 3 stseeni, mille tegelased tegelevad täiesti ohutute tegevusiga – aga olen üsna kindel, et enamik lugejaid tunneb nende inimeste suhtes Ilt vähemalt tugevat vastikustunnet, isegi kui otse perverdiks pidama’i hakka.

I – Valduri keha leemendas higist, isegi juuksed olid kleepuvast vedelikust juba läbi imbunud. Mõne aja eest tekkisid ta särgile tumedad higilaigud, need laienesid üha ning nüüd oli särk ühtlaselt higimärg & lirtsus. Vaba nädal oli alanud.
Valdurile meeldis tema argine & lõhnastet olek. Tal ei olnud midagi kontori & ülikonna vastu, kodanlikkuse & kohvilõhna vastu. See oli osa tema maailmast ning kurb olnuks ta, kui see kõik temalt võetuks. Kuid vabal ajal tahtis ta olla midagi risti vastupidist. Nüüd oli tema II mina x valitseda.
Vabul päevil, kui polnud just oodata külalisi vms., rõivastus ta lõhkisse t-särki & sama lõhkisisse teksasisse ning otsis endale rasket füüsilist tööd. Ses eraldet metsatalus, mis tal üllatavalt odava hinnaga otse pealinna külje alla õnnestus osta, oli õnneks palju lagunenud kõrvalhooneid, nii et tööst puudust ei tulnud. Seda enam, et töö’i pidanud olema tavatähenduses mõttekas. Tööl oli ainult 1 eesmärk – teda higiseks ajada, mida higisemaks seda parem.
Lõhkised riided ning pidev higi – need olid õnneliku, kvaliteetse vaba aja tingimatud osised. Kohe kui vabad päevad algasid, tuli end higiseks ajada ning enamik ajast edaspidigi veeta mingeid higistama ajavaid töid tehes. Ning muidugi – loobuda pesemisest, vähimastki. Higist läbi imbunud riided & higihais, ilma nendeta polnud puhkust, ilma nendeta’i saanud maandada tööstressi, ilma nendeta oli kõik halvasti. Ning muutus halvaks kohe, kui mõni sündmus neist loobuma sundis. Neil päevil, kui õues sadas tugevat vihma, Valdur nina sinna ei pistnud, vaid paigutas majas ümber rasket mööblit. Nii suur oli hirm, et vihm võib higi natukenegi maha pesta.
Ka hambaid ei tohtinud vabul päevil pesta ning niisugune nurjatus kui habemeajamine ei tulnud üldse kõne alla.
Kui just mingi häda’i sundinud, ei võtnud Valdur oma higiseid rõivaid vabade päeve lõpuni ära. Ööseks vajus ta madratsita puitvoodile, pea all tehiskiust padi, mis pärast vaba aja lõppu muidugi pesumasinasse rändas. Nagu ka lõhkised rõivad – järgmisi häid päevi, järgmist paradiisiaega ootama. I tööpäeva hommikul käis Valdur põhjalikult duši all, küüris pead & hambaid, lõhnastas ennast üle keskmise kalli lõhnaveega, ajas ülikonna selga & sõitis kontorisse kodanlikku elu elama. Hingega.
II – Joonas kraapis varbavaheist sinna sadestunud ollust ning nuusutas seda. Lõhn oli väga meeldiv, segu sinihallitusjuustust & veel millestki seletamatust. Taolist lõhna võis saavutada vaid siis, kui jalad pikalt pesemata hoida ning sokke mitte vahetada. Juba I päeva õhtuks hakkas midagi kujunema, kunagi see isegi rahuldas Joonast, aga need ajad olid möödas. Nüüd nõudis tema nõudlik meel hoopis rohkem. Kuid II päeva õhtuks, jah, siis oli küll õige tulemus käes. Siis kui jalgu oli pea 48 tundi vahetpidamata sokkes hoitud. Siis oli varbavaheisse kogunenud piisavalt meeldivat ollust.
Ega lõhn olnud siin ainus meeldiv element. Ka kratsimise protseduur ise oli mõnus ning nautimisväärne. Tea, kas muidu olekski kõik nii hea, nii perfektne olnud, aga õnneks oli Joonal jalaseen. Talle tundus, et just see andis õige nüansi nii sügamisvajadusse, sügamisprotsessi endasse, kraabitava olluse konsistentsi & lõhna. Varbavahesadet mõnda aega sõrmi vahel hõõrunud & nuusutanud, viskas Joonas selle ära ning asus uuesti varbavahesid kratsima. Ta’i lõpetanud enne, kui oli kõik need verele saanud. Alles veritsevad varbavahed andsid tagatise, et maksimaalse õnnetunde saavutamiseks kulutet aeg tõesti täie ette on läinud.
III – Viktor seisis pesumasina kõrval & nuusutas oma aluspükse. See oli tema vaikne rituaal alati, kui ta pesu pesema hakkas. Juba jalast võttes oli aluspükstel mingi seletamatu, salapärane, suurepärane lõhn ning seistes muutus see aina paremaks. Viktori meelest polnud see väljaheidete hais, vähemalt mitte sitahais. Ei, inimese tagaküljest väljuvate heiteiga polnud sel mingit pistmist. Pigem vastupidi, sitahais oli häiriv, ebameeldiv ning varjutas seda meeldivat lõhna, mis kõige tugevam polnud mitte pükste taga- ega ka Iküljel, vaid just täpselt nende vahel. Ses ehtsas jalgevahekohas. Kindlasti pidi see kuidagi tulema inimese ihumahlust, ent Viktor ei osanud arvatagi, kuidas just. Igatahes sisaldas see lõhn küüslauku, juustu ning veel mitmeid-mitmeid komponente, mis muutsid selle eripäraseks, täpselt selleks lõhnaks, mida pole võimalik tunda kusagil mujal, vaid ikka ainult nuusutaden mõned päevad mustapesukorvis seisnud alukaid täpselt kahe jala vahelt. Need hetked tõid vaikset õnne Viktori päevisse, viisid ta korraks maitsma taevariiki. Kui elul ka polnudki mingit muud mõtet, siis nende hetkede pärast tasus elada.

Lõppsõnaks: Kuni me suhtume eelarvamuslikult & halvasti eelkirjeldet isikuisse, seni ei saa tõsiselt avatud ning sallivast ühisk-st juttugi olla. Nii kurb, kui see ka’i oleks.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

16 responses »

  1. Fideelia ütleb:

    Õudne, mis su blogikujundusega on juhtunud, ise tegid või on arvuti omapäi kõik pekki keeranud? :0

  2. Punane Hanrahan ütleb:

    Selle õudusega said minu enda pisikesed käed täiesti hakkama:)

  3. Punane Hanrahan ütleb:

    Suure ekraaniga on kujundus mde jumalast normaalne, ma’i tea, äkki väikesega näeb kuidagi IImoodi ja õudsem välja.

  4. Fideelia ütleb:

    Mul on suur kuvar, reso on 1280 x 1024 px. Sinu blogi on mul nüüd loetamatu.:(Kogu värk on üle mu kuvari valgunud, ääred väljas, ning see, mis on näha, sulab taustaga nii ühte, et lugeda ei saa. Tab’id on segi nagu puder ja kapsad.
    Kahjuks pole mõtet seda blogi edasi jälgida. Olen liiga visuaalse mõtlemisega!:S

  5. Punane Hanrahan ütleb:

    No vaadake, kas nüüd sai parem?

  6. Fideelia ütleb:

    Aitüma, et kujunduse taas lihtsaks ja loetavaks tegid!🙂 Tekst on nüüd ilusasti ekraanil, kuskilt midagi üle ei jookse ega kinni ei kata. Vahva! Ja kuidas sa ikka jaksad nii tihti siia kirjutada? Uskumatu!:)

  7. Fideelia ütleb:

    Kas need rõvedike tekstid mõtlesid ise välja?😀 Ma pole piisavalt tolerantne, sest mul tekkis kerge vastikustunne ja ma pean minema nurka oma sallimatust häbenema.

  8. Punane Hanrahan ütleb:

    Täiesti minu oma fantaasia viljad, pole ma neid kusagilt mujalt laenanud:)

  9. tqnis ütleb:

    Ma tunneksin end kaunis ebamugavalt, kui keegi isiklikult mulle endast selliseid lugusid räägiks. Aga ausalt öeldes ei meeldi mulle eriti ka see, kui keegi oma kuitahes normaalset või “normaalset” seksuaalelu üksikasjaliselt kirjeldab. Muidu… minu jaoks peaksid ilmselt mõne vastikuma loo välja mõtlema. Muidugi jah, mina lähenen aina enam ja enam nähtusele, mis on tuntud kui “dirty old man”;)

  10. Gerly Meister ütleb:

    Juhtusin teksti lugedes einestama😀 Siinkohal läksid mu füüsiline mina ja vaimne mina täiesti lahku. Keha tahtis toitu kohe peale neelamist sama teed pidi väljutada kuid mõistus ütles: meil kõigil on küljes väikesed perverssused ja kui kõik oleks sunnitud neid avaldama siis tunduks aa elanikkond haigete rõvedike kogumikuna😀 Mina leian endas piisavalt tolerantsust, et kirjeldatud iniemsi mõista…niikaua kuni nad seda minu nina all ei tee:D

  11. Gerly Meister ütleb:

    “Maa” elanikkond siis jah.

  12. kganna ütleb:

    IV Martal oli oma saladus. Marta ootas alati rõõmuga päevi, noid punaseid, sest siis sai otsatult käia WC-s Alwaysi vahetamas. Kasutatud Alwaysi tõstis ta nina alla nagu narkar kummiliimikoti & ahmis sisse joovastavat aroomi. Rebis siis end sellest lahti & lakkus keelega, ennastunustavalt, pikalt, ajapikku õppinud nautima isegi ‘imava materjali’ maitset. Selle aja peale oli aluminegi ots valmis, ta ei pyhkinud paberiga, vaid tõmbas käega jalge vahelt läbi & lakkus puhtax, veelkord, veelkord, kuni sõrmenukkidele ei jäänud pisimatki verepiiska. Marta olex näpuga urgitsenud, aga tal olid pikad teravad kyyned.

    Nyyd aga on Martal menopaus & ta on juba välja selgitanud, et köögis näppu lõikamine pole see. Marta on õnnex bisexuaalne & jahib viimasel ajal nimelt menstrueerivaid naisi.

    Yxki Su kirjeldatud kolmest tondist pole pervert . . . keegi neist EI SURU OMA KIIXU TEISTELE PEALE. & um . . . higised mehed on erootilised mehed . . .;)

  13. notsu ütleb:

    Mu arust pole tnp inimese vastikustunde tekitamiseks vaja tingimata I, II ja III (ja IV) tegelase naudisklemist, piisaks, kui sama põhjalikult ja detailirikkalt kirjeldada täiesti tusast või hajameelset Alwaysi-vahetamist, jalaseene avastamist või oma särgi nuusutamist (et kas panna pessu või vara veel). St vahet pole, mis oma higi ja verega teha, peamine, et keegi teada ei saa. Siit terendab muidugi üks minu lemmikidee, nimelt et hästi tsiviliseeritud ühiskonnas ei tohiks inimestel jusku kehasid olla, aga kuna paratamatult on, siis tuleb vähemalt teeselda, et ei ole. Kusjuures kunst on vaata et üks väheseid valdkondi, kus tohib selliseid asju legitiimselt mainida.

  14. tqnis ütleb:

    Kui Asimovi ja tema Maa ja välismaailmade lugude peale mõelda…

    Kas siin ei või olla teataval määral tegu asustustihedusega? Et kuna linnas (urbanisti kajamis on ju enam-vähem vaikimisi mõistetav, et mis tsivilisatsioonist saab maal üldse rääkida) on asustustihedus kõrge ja füüsiline privaatsus (kilomeetrite kaupa pole läheduses ühtegi inimolendit) on saavutamatu, siis asuvad asemele sotsiaalsed reeglid, mõningaid asju ei nähta ja igaüks proovib teistele selle mittenägemise ka lihtsamaks teha. Kõik teevad näo, et kellelgi pole keha (ja ammugi mitte kehaeritisi).

  15. nodsu ütleb:

    Ma usun, et asustustihedus on üks tegur, aga mitte ainuke. Kui mõelda näiteks keskaja linnaolu kirjeldustele, mis on ka tnp maainimese jaoks talutavuse piiril kehalised.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s