Kas te teate seda “paha sea” tunnet? Seda, kus elul polegi nagu viga, kõik on justkui hästi, aga need “nagud” & “justkuid”. Sisemuses on mingi ebamäärane rahulolematus. Kõige hullem ongi võimatus kindlaks teha, millega ma neil hetkil õieti rahul pole. Aga – 1ki kajandamisteema’i tundu olevat õige, 1ki internetist leitud maalirepro ega kunstivideo pole õige, 1ki rmt pole õige, 1ki plaadimängijasse asetet plaat pole õige. Ehk siis – meeleolu, mida Ramloff kirjeldab “see pole see pole see” meeleoluna.

Tööasjuga on lihtne – mis ära teha tuleb, see tuleb. Aga kõiges ülejäänus valitseb täielik otsustusvõimetus ning mitte lihtsalt otsustusvõimetus, vaid rahulolematu otsustusvõimalus: valida on hulga võimaluste vahel, ainult et pirisev sisehääl sisemuses ütleb, et kõik need võimalused on valed. Et millegagi ei saa rahul olla, sest mitte miski pole ikka “päriselt see, mis tänasesse päeva sobiks”.

Kuid ma’i kirjutaks sellest hingeseisundist, kui see poleks põnev. Oma ambivalentsuses see just põnev ongi, püstitades hulgi küs-i. Ning küs-d on alati head.

Nimelt, kui mulle tundub, et “see pole see” või “see on vale, pole päriselt õige”, siis milline oleks õige? Kuidas seda õiget defineerida? Ning kas õiget üldse on olemas? Mõnix, “paha sea” päevil tuleb see õige ootamatult ise. Täringumängu meetodil, et kui erinevate “ebaõigete” variantidega piisavalt jätkata mingis valdkonnas – näiteks jätkata plaadivahetust mängijas visalt senikaua, kuni mõni plaat lõpuks siiski õige tundub – läheb kõik paika. 1 “õige” toob kaasa ka kõik ülejäänud “õiged”.

II küs. on see, et millest taoline rahulolematus kindlasti mitte päris pisiasjuga, aga eluterviku seisukohast parasjagu kõrvaliste asjuga õieti tuleb? Mis on see, mis ei tekita mitte halba meeleolu kui sellist, vaid mingi viriseva alatooni üldiselt tüüne & rahuloleva meeleolu kõrvale? Sest “paha sea” tunne on just hea meeleolu viril kõrvalnoot, see’i ole tervikuna halb meeleolu, taoline on juba midagi muud.

Kas on selle aluseks mingid ebameeldivad pisisündmused? Neid leiaks – olin hilise ööni üleval, sest raadiouudised avastasid eile suhteliselt hilja, et nad tahavad minult hommikuks lugu, mistõttu sain seda alles pärast tööpäeva Paldiskisse jõudnult kirjutama hakata (rong saabub Paldiskisse mingi 22.50). Seega olen täna suhteliselt uimane ja väsinud, nagu laulab 1 laulja & luuletaja, keda on praegu moes sõimata, sest ta juhtumisi julges oma meelsust väljendada & 1 poliitilise partei asemel II kuuluma hakata:) Siis pidin nägema vaeva & piina, lõpetades eile alustet lehelugu praktiliselt poolteist kuud vana materjali põhjal. See on neetult vaevaline, sest on ainult märkmed, aga muljed, emotsioonid, kontekstid, kõik sarnane on vahepealse ajaga suurepäraselt ununeda jõudnud. Sain selle kirjatöö lõpuks tehtud & nuhtluse kaelast ära, aga lõpptulemusega ma ise rahule’i jäänud, kuid nii tuhmunud mäluga on raske ka midagi paremat kirjutada. Ning lõpuks olin tige jälle mõningate kunagiste mp3tagijate peale. Nimelt on mul päris palju plaate, millel olevat muusikat pole ma ise taginud ning sealsed tagid on tihtipeale täiesti mööda. Muidu poleks ju hädagi, aga et ma üritan kogu kuulatava muusika korralikult ära scrobblida, siis läheb seal statistika täiesti puu taha, mis muidugi ärritab.

Aga see viimane ei pruugi olla enam “paha sea meeleolu” tekitav pisisündmus, vaid pigem selle meeleolu sümptom. Või 1aegu mõlemat, olles juba varasema virila kõrvaltooni tagajärg & samas selle taastootja.

Aga äkki on “paha sea meelelolu” põhjustaja hoopis mingi aine puudumine organismis, ilmamuutus, vms. väline tegur?

Igatahes on sellise meeleolu heaks küljeks, et mõtlemisainet annab taoline meeleolu tõsiselt palju. Tänuväärne:)

Lõpetuseks olgu öeldud, et ka selle tänase sissekande tingis “paha sea seik” et 1ki sissekandeteema ei tundunud olevat õige. Nõnda valisin siis selle, et vähemalt asjakohane:)

Kirjutamine, mis pidavat tglt. olema depressant, on siinkohal aga teraapiliselt mõjunud – plaadimasinas mängiv Moby tundub ootamatult täitsa õige olevat, järelikult läheb ülejäänugi peagi paika.

Kuid homme tahaksin kirjutada kunstist. Andke teada, mis teile sellest valdkonnast rohkem huvi võiks pakkuda:)

Advertisements

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

3 responses »

  1. Teet Korsten ütles:

    kirjuta pariisi ekspositsioonidest. olen teel sinna poole.

  2. Fideelia ütles:

    Mis sa arvad, mis on kaasaegse kunsti probleem või kas sel üldse on mingit probleemi või on kõik OK? Vihjan sellele, et rahvas ei saa kunstist aru. Mis võiksid olla sellise segaduse põhjused? 😉

  3. kganna ütles:

    Jabural kombel olin ka mina eila ‘selle õige’ otsinguil. Tõsi, minu avastusretk kõvakettal päädis pika & leinalise DDT Prapavshii bez vestii repeat1ga. Sealt edasi tulid juba töötegemine & muud vajalikud asjad . . .

    Kunstist: rohkem arhitektuuri!!!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s