Esmalt vabandused Teedu ees – praegusel hetkel Pariisis tehtavast kunstist pole mul ähmasematki ideed. No’i ole sealsed tegemised lihtsalt minu huviorbiiti sattunud, mis parata. Ka sealset varasemat modernismi & kunstiklassikat pole ma oma silmaga näinud, sest kogu oma elust olen ma Pariisis veetnud siiski vähem kui ööpäeva. Sellest piisas ainult arusaamiseks, et sinna linna tuleb võimalusel naasta, aga muuks suurt mitte:). Et mul Pariisis esitatava kunstiga isiklik kokkupuude puudub, siis soovitan sealsete klassikaliste kogude kohta vdta mujalt interneti pealt, leidub üsna adekvaatseid ülevaateid. Aga ise hakkan tegelema Fideelia välja pakut teemaga, ehk mis siis on nüüdisaegse kunsti probleem. Olen sel teemal siin muidugi varemgi hädaldanud:), aga ega küll selleski suhtes küllale liiga’i tee, nii et annan aga jälle minna.

Aga miks siis nüüdiskunst inimesi ei paelu?
1) Neid inimesi, keda kunst üldse huvitaks, on vähe. Kunstiklassikast huvitujaid küll tunduvalt rohkem kui nüüdiskunsti huvilisi, kuid pole neid “vana kunsti” huvilisi ka tglt. teab mis palju inimeste hulgas. Ning neistki paljude kunstihuvi on tingit tglt sellest, et neile on selgeks tehtud, et “nii peab”. Et näit. Pariisis Louvre’i külastamine käib teatava väljakujunenud konventsiooni juurde. Ehk siis kunstiga on nii, nagu Kaplinski kunagi ütles religiooni kohta – see on saterkuub, mis pidulikel juhtel hädaga selga veetakse, aga millist ebamugavat rõiviseset argipäeviti küll keegi kanda’i taha. Nüüdiskunst aga langeb muidugi kunstiklassika huviliste orbiidilt välja, sest nüüdiskunsti ei saa kuidagi saterkuuena pruukida (tglt. natuke juba saab, nagu need Hansapanga omaaegsed näitused jms.). Miks inimesi, keda kirjandus & muusika ning kasvõi teater ikkagi enamasti huvitavad, kunst, ka kunstiklassika, üldse’i koti, on juba omaette küs. Aga igatahes on küs.asetus “Kunstiklassika vs. nüüdiskunst” mu meelest pisut vildakas ning pigem võime rääkida üldisest kunstiignorantsist.
2)Sellestsamast kunstiignorantsist tuleneb ilmselt ka, et kunsti tajutakse suuremalt jaolt ikka ainult esteetiliste vajaduste rahuldajana. Samas kui nüüdiskunstis võivad isegi olla olulised esteetilised probleemid, kunst võib tegeleda selliste probleemide esitajana või kirjeldada, aga nüüdiskunsti enam enamasti ei huvita esteetiline mõjuvus. See valdkond on jäetud puhtalt kitši kanda, või enamgi veel, esteetilise mõjuvuse taotlemist peetakse koguni 1 kitši tunnuseks, kitši kunstist eristajaks. Et kunst võiks olla see mis ta on – probleemipüstitaja, viitaja, kaasa mõtlema kutsuja – see ei mahu enam kunstiignorantse inimese pähe. Temale paku kunsti, mis annaks kiiresti orgasmilaadse rahulduse ning seda tingimata esteetilise mõjuvuse läbi.
3)Kohati on kunst ise tõepoolest takerdunud vandlitorni, nagu kõige hullemal akademismi ajajärgul. Olen siin kunstiteemal kirjutades varemgi öelnud, et suurt osa nüüdiskunstist vaevavad kõik need hädad, mis omaaegset akademismi: kapseldumine “omade” seltskonda, usk ainuõige kunstitõe valdamisse, mingite (kontseptualistlike) meetodite ainuõigsussse jne.
4)Elu on keeruline. Elu on väga keeruline. Elu’i ole kunagi lihtne, lihtne elu on võimatu, saab eksisteerida ainult müütes. Aga elu on läinud nii keeruliseks, et inimesis on tekkinud tarve “lihtsa elu” järele ning nad võtavad hurraaga vastu kõike, mis seda tarvet võiks rahuldada või kasvõi vastavat illusiooni luua. Sellest näit. kõva käe ihalus 1 & kommuunipõgenemise ihalus IIlt poolt ning ka osade eurooplaste islamisse pöördumine on samast ooperist (Kätlin Mrabte rmtust kumab ju niiiiiiiii selgesti läbi igatsus lihtsate & selgete lahenduste, lihtsa & selge elu järele) Samas on nüüdiskunst väga aus, ta’i püüa elu kujutada lihtsa & selgena, ta’i ole ka ise lihtne & selge, ta on sama keeruline kui elu ise. See’i paku lõõgastust muidugi ega sinnapoolegi. Nüüdiskunsti mõistmiseks peab olema teatav teoreetiline baas, aga ilmselt kooli kunstiõpetuse tundidest õpetatust jääb väheks. Oodatakse, et “kunst kõneleks ise enda eest” unustades, et mitte miski muu ise enda eest ei kõnele, ega muult seda oodatagi. Et meil on piisav kultuurikiht näit. kirjandusteoste mõistmiseks tundub loomulikuna, kunsti puhul miskipärast mitte. Ehk siis küs. kunsti liigset “teoreetilisusest”, kus mina’i näe probleemi mitte kunsti komplitseerituses & teooriate tundmise vajaduses, vaid just “lihtsa elu” ihaluses. Kunsti tahetakse 1pidi unustustpakkuva somana, IIpidi mingi teatava eetilise orienteerijana – seda nüüdiskunst muide ju isegi on, eetilised probleemid ning nende üle mõtlemine on nüüdiskunstis väga tähtsal kohal. Paraku asetatakse probleemid vaataja ootusest erinevalt ning lahendusi ei pakuta üldse ning vaene vtja’i saagi jälle teada “kuidas asjad siis ikkagi on”, lahkub pettununa ega tule tagasi.

Seepeale meenub tõik ajast, mil Humanitaarinstituut teoloogiat üritas õpetada. Tahtnud 1 noormees siis teaduskonda astuda ning vastuvõtukomisjon küsis, et millest siis härrasmehe teoloogiahuvi. “Teoloogia on tänuväärt teadus” vastas küsiteldav:”Teoloogia paneb kõik paika.” Seepeale komisjon otsustas, et ehk vaadeldav isik jääb siiski teaduskonna ukse taha.

Aga sedasama “paneb kõik paika” ootab elu & maailma keerulisusest kurnat ning “lihtsat elu” ihalev seltskond järjest enam absoluutselt kõigilt ühisk.elu väljendusilt, sealh. kultuurilt ning kunstilt siis muidugi ka. Ehk siis – antagu rahvale käsulaudu ning sentimentaal-rustikaalset kitši & kõik on rahul. Kui aga’i anta, siis tuleb pettuda. Niisugused lood siinpool sood.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

One response »

  1. Fideelia ütleb:

    Täitsa asjakohased punktid. Õige, et massid ootavad kunstilt esteetilist mõju. Kunst peaks nagu aitama igapäevamured unustada. Herbert Marcuse, Frankfurdi koolkonna liige ja 60te Pariisi rev-i ajal aktiivne mõtleja, jõudis järeldusele, et sellisena pole kunsti üldse vaja vaid on hoopis vaja tänavatel võidelda. Kunst hoiab tagasi, ei lase tegutseda, paralüseerib.

    Teine asi, mida ma pean inimestele sageli seletama, on kunstniku roll tänapäeva ühiskonnas. Kapitalistlik ühiskond ei oska oma kunstnikega midagi peale hakata. Kui ma lihtsalt ei soovi tellimustöid teha ja ei soovi ka muul erialal kui kunst leiba teenida, siis see tähendab, et ma ei ole riigi arvates mitte keegi. Ma ei õpi ega tööta, ei ole ka ametlikult töötu, invaliid ma pole ja pensionär ka mitte, lapsevanem ammugi mitte, hullupabereid mul pole ja sõjaväes ma ka ei viibi. Kapitalil põhinev suhe riigiga mul puudub.🙂 Ja kui uuritakse, kas olen maalikunstnik või mingi muu kunstnik, siis ma jälle seletan, et olen laiemas mõttes kunstnik (interdistsiplinaarne on liiga keerukas sõna). Valin meediumi vastavalt vajadusele. Nii töötavad mitmed kaasaegsed kunstnikud. Elu ON keeruline!

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s