Pidin täna kirjutama kirjandusest, aga unustasin eile teie käest küsida, et mida te tahate mind kirjandusest õigupoolest kirjutavat. Eks ma siis ürita kirjutada, kuidas ma sellise salapärase loomaga, mida kirjanduseks kutsutakse, üldse kokku puutusin. Ühtlasi on see ka õpetlik lugu lapsevanemaile, kuidas kutsuda oma lapses esile kultuurielitismi algeid;)

Mäletan koolieelsest east, et lugemaõppimine läks mul väga ladusalt. Alguses sain muidugi hakkama sellise sigadusega, nagu paljud hea mäluga lapsed – nimelt kulusid mulle tekstid, mille järgi lugemist õpetati, õige pea pähe & siis ma simuleerisin lugemist. Aga vanemad teavad rääkida, et lugemisoskuse omandamine tuligi mul väga sujuvalt. 1l päeval ma lihtsalt lugesin sorinal, nii et nad arvanud, et ma olen jälle teksti pähe jätnud. Aga kui mulle siis anti tekste, mida ma varem kohanud polnud ning ma neid sama soravalt lugesin, no siis oli selge, et pole parata midagi – lugemine on poisil selge.

Ei mäleta, millal just tingimata “täiskasvanute rmtuid” lugema hakkasin. Igatahes pidi see toimuma suhteliselt vara, sest veel enne puberteeti neelasin juba ulmet jms. Kõik neelatu oli pärit vanemate rmturiiuleist, mis olid minu lugemisjanule ammendamatu varaait. Ning just rmtuisse ma põgenesin, koolikiusamise & igasuguse muu nõmeduse eest. Ainus, mille sageli lugemata jätsin, oli kooli kohustuslik kirjandus – loomulikult ajendil, mida praegugi tihti tunnen, et “kuidas te rsad julgete mind millekski kohustada, ma olen vaba inimene, aru’i saanud vä”:). Minu eriliseks harrastuseks sai minna ilmtingimata vastama mõnda sellist kohustusliku kirjanduse rmtut, mida ma ei olnud lugenud ning keerutada juhuslikult meeldejäänud informatsiooni, isikliku fabuleerimisoskuse ning konjunktuuri tabamise abil välja. Ning see mitte lihtsalt ei õnnestunud mul, vaid see õnnestus mul suurepäraselt!:) Ma sain pidevalt 4 & 5 rmtute eest, mida ma iialgi lugenud polnud. Vahele’i jäänud ma xagi. Ise ka imestan takkajärgi, kuidas see ikkagi võimalik oli, aga ennäe oli.

Mingil hetkel pubekapõlves (mis peaks küll ju kõige hullem trotsiajastu olema) läks mul selline trotsivajadus siiski üle ning siis ma lugesin kohustuslikust kirjandusest selle osa läbi, mis sealt tõesti lugemist väärt oli.

Aga pidevalt oli mul nälg & janu “suurte inimeste” rmtute järgi, nende järgi “mille lugemiseks oled sa veel liiga noor” jms. Vbl paljude jaoks olingi – aga mingi eelmaitse sain suhu, need rmtud muutusid mu jaoks miskitpidi köitvaks ning hiljem oli nende juurde juba kergem tagasi tulla, tabamaks neid mõtteid, millele laps veel pihta’i võinud saadagi. Juhtus siiski ka vastupidist. Sellist, et mõni rmt omandas minu jaoks “möla” tiitli ning märk jäi külge pikaks ajaks – IIx olen alles a10eid hiljem avastanud, et tegu on tglt ropult hea rmtuga, mis elukogemuseta & piisavate teadmisiga inimesele lugemiseks tõesti liiga raske.

Eriti meeldisid mulle rmtud, mille kohta vanemad leidsid, et “see on ju täielik möga”. Miskipärast käis see lause sageli just moodsa kirjanduse klassika kohta:) See ajendas otsima sarnaseid rmtuid, mis võiksid samasugune “möga” olla. Nii kujunes mu maitse juba lapsepõlves kaunikesti elitaarseks – ehkki läksid peale ka krimkad & ka üsna lihtsakoelised ulmekad & muu selline tavakraam.

Et meil käis kodus regulaarselt “Sirp ja Vasar”, hakkasin peagi aru saama, et on teatav seltskond, kes teeb vahet “väärt-” & muu kirjanduse vahel. Ning et just see, mida sirbiskirjutajad väärtkirjanduseks peavad, on sageli see, mis minu vanemate arust on “möga”. Nii sai minu vanemate maitsest minu jaoks omapidi lakmuspaber – kui neile ikka’i meeldi, siis järelikult on hea rmt:) Sirbi põhjal järeldasid mu lapseajud muidugi, et väärtkirjanduse autorid, selle ümber kiibitsejad & lugejad on kuidagi kõrgemad & õilsamad inimesed, kui “nood IId”, et see “annab feimi” kui nüüdisslängi kasutada.

Nõnda siis hakkasid õige pea majas toimuma dramaatilised stseenid. Et kui vanemad tulid vtma, kas ma 1x juba õppimist ära’i lõpeta (aga ma’i lõpetanud, sest:
a) tuli õppida midagi väga nõmedat, näiteks matemaatikat & ma tglt ei viitsinud.
b) kui ma oleks ruttu ära õppinud, pidanuks ma tegema koduseid töid, mis olid nõmedad & mida ma’i tahtnud)
& avastasid mu matemaatikaõpiku alt näit. mõne Bölli või Steinbecki ning käratasid: “Jälle loed õppimise asemel jutukat”, siis üürgasin mina vastuseks võimalikult ahhetades & emotsionaalselt: “See ei ole jutukas, see on moodsa kirjanduse klassika!!!”. Vürtsitasin oma avaldust jutuga sellest, kuidas ma olen niivõrd kultuurne inimene, et midagi nii labast & pööbelliku nagu näiteks matemaatika polegi mulle vaja. Noh, oligi jälle tüli majas:)

Edasi läks lugemisvalik suuresti sedapidi, et minu loetavad rmtud oleksid “kõrgemad” kui klassikaaslaste omad jne. Siis tuli mingil hetkel juba postolustvere, tulid kohvik Moskva & Pika Jala seltskonnad ning järjest olulisemaks muutusid sõpre & tuttavate soovitused. Enamasti kas tõsise väärtkirjanduse või siis alternatiivkirjanduse valdkonnast. Pool tutvuskonda olid ju ise ka kirjaniku- või luuletajahakatised või isegi edasijõudnud. See aga on juba järgmine teema, ega kuulu enam tänase juurde:)

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

5 responses »

  1. Marta ütleb:

    kirjuta headest raamatutest…
    kirjuta halbadest raamatutest…
    lemmikutest…
    olulistest…
    kirjuta sellest, mida sa loed – jooksvalt…
    sa oled kirjutanud häid raamatuarvustusi… või arutlusi…

    kirjuta sellest, kuidas sa loed…

    mind alati huvitab, mida teised inimesed loevad – ju-be-das-ti…
    peaaegu veidruseni🙂 …

  2. Oop ütleb:

    See huvi on veider jah. Mind näiteks huvitab, mida ma ise loen.🙂

    • Marta ütleb:

      😀
      Oop, üldsegi mitte – mind ka huvitab, mida sa loed… ja ma loen, mida sa loed…
      st… head lugemise aastat kõigile…

  3. Oop ütleb:

    Miskipärast kahtlustan siiski, et sindki huvitab, mida sa ise loed. Muidu sa seda ju ei loeks, eks?

  4. Marta ütleb:

    😀
    seda muidugi…

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s