Ma tglt. ju’i tea, mis massi Myrt silmas pidas, kas 1 kg tina massi, haljasmassi, plastmassi või mingit muud massi:) Aga kui siin on mõeldud massi inimhulge tähenduses, ehk siis ikka kas selts- või koguni vana suurt ühiskonda ennast, siis annab see mulle küll kõnelemata suure võimaluse siin jaurata just neil teemail, mida tahangi ette võtta. Ühtlasi saan samal hoobil natuke täita ka Ramloffi soovi wiccaühisk-st kirjutamise kohta (Ka Wildika ettepanek kirjutada koerasuurusist hobuse eellasist & nende ajast on mul veel täiesti soolas, ärgu kohe keegi üldse mõelgugi, et ma selle teemapakkumisega oma hambad murdsin:))

Parajasti on mul lugemislaual pooleli just S.Vititski (tglt. siis Boriss Strugatski:)) “Selle ilma väetid”. Ning kohtan siin, nagu Strugatskeil sageli, rohkem või vähem varjat viiteid sellele, et ajaloo käik võib olla predestineerit, et sündmused saavad areneda ainult mingit teatavat, vääramatut, rada pidi. Mitte lihtsalt nii, et varasemad sündmused paratamatult piiravad ajaloo voolusängi, välistades teatavad hilisemad sündmused & tingides mingeid IIi, vaid koguni nii, et ajalugu kulgeb teatavate kindlate reeglite kohaselt, mistõttu mingid sündmused või arengud on pidevalt välistet & IId pidevalt tingit.

Selgusetuks jääb, kes on tingimuste seadja, predestinaator? Jumal? Ajalugu on ju abstraktsioon ning abstraktsioon ei saa endale ise tingimusi seada. OK, nüüd on minuga lihtne norida, et ajalugu on abstraktsioonina kujundet siiski reaalselt toimunud sündmuste põhjal; ajalugu on lihtsalt inimeste ettekujutus asje käigust & loogikast. Aga ka see käik ise’i saa endale seadusi kehtestada. Kahtlemata allub ajalugu loodusseadusile, kuid nimetet romaani avaleheküljil Strugatski (või ehk ka kellegi II – ehk on tegelase suhu pandud autori aus viide olemasolevale teooriale, millega ma lihtsalt kursis pole?) pakutud teooria, et “ajalugu väldib entroopia kuhjumist & valib alati kõige vähem entroopilise tee” tundub küll pigem jumaliku predestinatsioonina. Kui see peaks olema loodusseadus, siis tekkib mul vähemalt 100 küs-t, mis võib koondada üldküsimuse “aga kuidas just selline loodusseadus?” alla.

Inimkonnaga on natuke II lugu – inimkond koosneb siiski teadvuse, otsustusvõime jne. 1ikindiviidest. Neil on võimalus oma saatust ise (muidugi ainult teatavais piires) suunata, sellele reegleid kehtestada. Ning koos tegutsedes tekkib teatav sünergia (see’i pruugi üldse näha välja selline, nagu kestahes selles osaleja tahtnud oleks:)), miska saab inimkond või osa sellest määrata ka inimkonna kui terviku saatust & arengut. Inimkonnal või ühiskonnal on võimalus autopredestinatsiooniks.

Seepärast polegi ma nõus kriitikaga Hegeli (& tema kiiluvees Marxi) kohta, et “kuidas ta küll võib kaootiliselt tegutseva inimkonna uskuda alluvat mingeile kindlaile arengureegleile, mis annavad ennustatava tulemuse; kuidas küll võib kaootiliste masside käitumist sajandeid ette ennustada”. Võib küll, sest inimene on elusolend & intellektuaalne olend pealegi. Selles seisneb tema vabadus, kuid seisnevad ka tema piirangud – tema kontrollile püüdlev mõistus muudab ta ettearvatavaks. Ning ettearvatav inimene koguneb ettearvatavaisse rühmisse. Ettearvatavaist rühmist muidugi koosneb ühisk., seetõttu samuti ettearvatav, kui viitsida analüüsiga vaeva näha. Hegel & Marx viitsisid.

Vahemärkusena: hämmastav on see, et just konservatiivid kritiseerivad tihti hegeliaane & marksiste, et “kuidas te üritate ühiskonna arengu mingeile kindlaile reegleile allutada, ühisk. on ettearvamatu, me’i või teada, mis 1ikuil inimesil & ühisk-l tervikuna homme pähe kargab või kuhu suunda sündmused arenevad”. Selle kriitikaga võib nõustuda või mitte, aga minu arust on tegu loomult liberaalse kriitikaga . Minu arust võiks just sellelesamale argumendile tuginedes lasta lahti kristlikust vms. absoluutsusele pretendeerivast moraalist, religioonist jms. Sest kuidas me saame rääkida moraali absoluutsusest, olles ise just hetk tagasi deklareerinud, et “me’i saa teada, mida inimkond homme teeb või kuhu liigub”? Hämmastav vastuolu.

Seega igasugused küsimused “milline võiks olla ühisk., kui seal valitseks praeguse asemel ideoloogia või ideoloogiate summa x?” taanduvad suuresti sellele, kas ühisk. areng on predestineerit, determineerit, või on pigem puhtjuhuslik & kui suur just on juhuse osakaal.

Oletame, et mingid sündmused & arengud inimkonna ajaloos olid paratamatud, kuid nende juhtumiseks polnud tingimata vaja arenguteed antiik-kristlus-modernism-postmodernism. Sel juhul võib tänap. ühisk. üsna suure tõenäosusega ikkagi näha välja üldiselt selline, millisena seda näemegi, ainult ideoloogiate sildid on IId.

Kui aga paratamatuid juhtumeid & arenguid polnud või pole, alles siis saame öelda, et 1 ideoloogia annab IIst sootuks erineva arengutee. Või täpsemalt – võiduvõimalus pole ainult teatud tingimusi pakkuvail ideoloogiail, vaid ka muil. II variant muidugi on, et determineeritus, paratamatult eesootavad sündmused, alles viivad meid selle IIsuguse ühisk poole, ning me võime sellest tulevikku vaadates unistada.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

3 responses »

  1. kt ütleb:

    “Parajasti on mul lugemislaual pooleli just S.Vititski (tglt. siis Boriss Strugatski:)) “Selle ilma väetid””

    Parajasti on mu lugemislaual ikka veel ootel S. Vititski. Ei tea millal ma selle raamatu kaane vaatlemisest ka sisu vaatlemiseni jõuaks😛
    On too vähemalt hea?

  2. Oudekki ütleb:

    Kustkohast sa Hegelilt analüüsi leidsid? Mina pole seni küll veel avastanud, et see mees peale kuulutamise midagi teinud oleks… Aga tegelikult Marx juba kenasti on kogu toda mõttelaadi kritiseerinud, nii et ma seda kordama ei hakka😀 [Ma lihtsalt lähen natuke kupla kui Marx ja Hegel ühte patta pannakse]

    Aga kui liberaalide juurde tagasi tulla, siis nad ei pea inimühiskonna täiesti kaootiliseks, sotsioloogia olemasolu täiesti tunnistatakse – mingid grupid võivad sarnaselt käituda. See, millegi liberaalidel on raskusi, on ajalugu ning areng ise: inimesed, inimühiskond on liberaalide jaoks kogu aeg ühesugused nad lihtsalt teevad mitmesuguseid valikuid. Ja sellepärast ei taha liberaalid kasutada mõistet “arengumaad”, sest arengut ei ole.

    Liberaalid kipuvad nimelt eeldama (tihti vaikivalt), et kõigil inimestel on pidevalt kõik valikud, suvalisel ajahetkel suvalises ühiskonnas – ning et kõik valikud suvalises ajahetkes suvalises ühiskonnas on ka sama moraalse väärtusega (ja just seepärast saab kõnelda moraali absoluutsusest). Inimkond kui niisugune ei liigugi kuhugi, see, mis muutub on elukorraldus, aga inimesed ise on koguaeg samasugused – seepärast argument “me ei tea kuhu liigub” ei ole liberaalses teoorias oluline.

    Aga selle ajalookäigu predestineerituse suhtes on Asumi-seeria ikka tegelikult parem ning selgem ilukirjanduslik näide kui Strugatskid🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s