Minult on päris palju palutud, et kirjutaksin, milline oli elu & justnimelt noorboheemide elu 80/90date vahetusel – kaasaegne, nagu ma olen. Mul on natuke hirm sellest kirjutada – Mihkel Raua “Musta pori näkku” on ammugi väljas ning mind võidakse hakata pidama Raua copycatiks. Seda enam, et taolist on juhtunud. Pealegi, kui Raud oli tolla tõesti iidolistaatuses kitarrist, siis mina olin tavaline boheemlasnoor. Aga mis siis ikka – ma kirjutan. Kuid hoidku siis kallid lugejad meeles, et ma’i kirjuta üldsegi mitte seepärast, et tuntumad põlvkonnakaaslased oma mälestusi kaante vahele on paigutama hakanud. Ma kirjutan, sest tundub, on inimesi, kellele just minu pilk tollele unikaalsele ajastule oluline näikse olevat.

Pean algama kaugemalt, nimelt pungist. Sellest kuulsin juba õige pisikese tatikana, kellel muidugi polnud ähmast aimugi, mis taoline olla võiks. Ei saanudki olla. 10ea.ne pole vast kindlasti see, kes kultuurile & subkultuurele adekvaatselt pihta saaks. Kindlasti pole selline veel paar a-t vanemgi. Aga kuidagi nii 79/80 a.vahetuse paiku meie hirmsasse väiksesse koolimajja Rahumäe mändide all see teadmine nirises, et kuskil maailmas, Eestiski juba, olla miskine punk & see olla lahe.

“Pungi laheduse” sildi all läksid järgmisedki põhikoolia-d. Arusaamist polnud ikka veel kopka eestki. Peamiselt seisnes pungi lahedus selles, et koolivormipintsak tuli paksult haaknõelu täis torkida, kui õpetaja need ära käskis võtta, siis võeti, et õige pea kõik jälle tagasi ajada. Ning samas vaimus edasi.

Samas vähemalt meie koolis puudus terav vastandamine pungi & mittepungi vahel. Eks sai üürat ikka, et “disco pole oluline, punk on põhiline” & nii mõeldud ka, aga pungi kõrvale kuulasid koolilapsed ikka ka uut lainet (millest suuremat osa peeti tollal Eestis miskipärast ekslikult discoks, see uue laine väändumine “disco” sildi alla on 1 salapärasemaid nähtusi Eesti popkultuuris mu jaoks, saan aru, et kuidagi raudsest eesriidest selline üsna oluline subkultuurisegadus pidi tulema, aga kuidas see just tuli, seda’i taipa) & rockabillyt jne. Rockabillylainega soeng ning haaknõelad pintsakus polnud tollal just haruldane kombinatsioon.

Miskipärast kiskus koolitäie rahva üldine maitse kuidagi väga alternatiivseks kätte ära – ei saagi aru, kuidas just, üsna rumalas eas lapsed ju veel, nagu põhikoolis ikka ollakse, aga nii oli. Uue lainega ongi peale selle massiliseks discokspidamise veel 1 probleem – Läänes oli tegu alt. muusikastiiliga, innovatiivse & mässulisega, “peavoolurahvas” seda niiväga’i kuulanudki – Eestis muutus uus laine kuidagi kõige levinumaks popmuusikastiiliks, mida kuulati praktiliselt kõigis noorte & veidi vanemategi sotsiaalseis kihistusis ning mille peale elitaarintelligentsem seltskond pigem kippus nina kirtsutama. Oligi vaja, et ajastuvahetusel tekkiks juba päris arvestatav hulk “postpunkareid”, et seda – minu arust maailma 1 suurepäraseimat – muusikastiili oma lugematute allhoovustega ka “kultuurikõrgusi” taga ajava seltskonna hulgas rehabiliteerida.

Nõnda siis lahkusingi ma põhikoolist Olustverre ebamäärase kuid kindla teadmisega pungi lahedusest:) Eriti oluline enda subkultuurne määratlemine mulle suures Olustverre astumise õhinas muidugi ei olnud. Ehkki – puberteet oli juba käes & koos sellega muidugi ka tõsisem süvenemine asjusse, eriti kultuuriga seonduvasse. Ehkki minu soov põllumeheks õppida oli romantiliselt tõsimeelne, ütles siiski mingi & üldse mitte vaikne hääleke minus pidevalt “kultuuri, kultuuri, rohkem kultuuri”.

Millised olid Olustvere olud, olen siin xuvalt juba märku andnud. Sestap pole imestada, et sellest, mis enne oli lihtsalt 1 asi, midagi naljakat & mitte päriselt tõsiseltvõetavat, miski, mis oli jäänud oma “laste asja” staadiumisse ning polnud sealt kuhugi arenenud – sellest sai Olustveres mu jaoks teadliku vastupanu sümbol. See oli minu resistance, mis aitas mul seal ellu jääda (ehkki jah – hoopis lihtsam olnuks ju sealt krdi koolist ära tulla, aga nagu näha võib lihtne olla ka nii geniaalne, et selle peale lihtsalt ei tule.)

I a. oli kõige julmem, II kursust üldse’i kotit enam nii jubedalt, pealegi pääsesin erakasse elama & ei näidanud selle koolia. jooksul Olustverre suurt nägugi. Peamiselt sõitsin bussiga mööda Eestit ringi & avastasin enda jaoks uusi paiku. Mille tagajärg oli see, et kevadel mind ilusti-kenasti kursust xama jäeti. Aga ennäe – ka sellest ei piisanud mõistuse kojutulekuks, ka selle peale’i võtnud ma dokumente välja ning ei kadunud Tln I ÕKK poole (ehkki sellist soovitust ma kelleltki juba isegi kuulsin), vaid jäin masohhistliku kangekaelsusega Olustverre edasi.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s