Minu II meeldejäänud hirmukogemus on muidugi hoopis IIlaadiline Iga võrreldes ning te võite nüüd öelda, et polnud seal hirmsat midagi. Vbl tgl ei olnudki, aga kui hirm parasjagu käes, siis ei küsi hirmu tundja ju sellest, kas hirmuks on põhjust või ei ole koguni mitte. Temal on hirm. Ning minu tookordne hirm oli piisavalt suur väärimaks siin kirjutamist.

Lõppeva 10ndi I a-il, kui me veel Hiiul elasime, oli meil Katiga kombeks teha pikki retki alale, mida enda jaoks kutsusime “territooriumiks”. See oli (ilmselt on praegugi) ulatuslik tühermaa, mis piirneb Pääskülaga, Hiiuga, Mustamäega, Astanguga & Väike-Õismäega ning ulatub välja Paldiski mntni EMHI hoone juures. Tühermaal on palju tsaariaegseid maa-aluseid sõjaväeehitisi (mille puhul lisab närvikõdi, et iial ju’i tea, millal need suvatsevad otse jalge alt varisema hakata, aga veel muudki huvitavat tühermaasõbrule, “Stalkeri” filmist tuttavate maastike armastajaile – mahajäetud raudtee- ning Natsi-Saksamaa okupatsiooni ajal ehitet betoonteejuppe, ootamatult põõsaist kerkivaid gaasimaskihunnikuid jne. jne. jne. Sageli kõike seda iroonilise aktsendina varjutamas Leiburi leivatehasest tõusev värskeltküpsetet rukkileiva lõhn. Nojah – “territooriumi” lummast olen ma siin palju varem kirjutanud ning püsilugejaile tuleb see kõik kahtlemata tuttav ette.

Olime niisiis 1l järjexsel uurimisretkel “territooriumi” sügavusisse ning jõudnud juba otsaga välja selle Paldiski mnt. äärde jäävaile alule. Sattusime mingile hüljat alleele – kruusatee ning selle kohal kokkukasvanud lehestik, koridor täis metafüüsilise maali kombel mõjuvat rohelist valgust. Ning selle koridori lõpus ootas meid – võitluskoer.

Kui seda looma mõne aja pärast juba rahunenult vdta sain, siis selgus tegu olevat juba õige vana isendiga. Halli habemega rotveileriga, kellel hambad ilmselt juba nõrgad & kes saagi tõenäoliselt surnuks lutsutab:) Seda aga polnud mul aega vdta, kui olevus lõrinaga meile kallale tormas. Ilmselgelt sellise lõrinaga, millest 1selt järeldus, et me viibime keset tema territooriumi & tema seda asja niisama jätta’i kavatse.

Kurje koeriga oli mul & ka Katil tegemist olnud varemgi – ringirändajad inimesed nagu me oleme. Teada on, et nähku elukas välja kui hirmuäratav tahes, targim on rahulikuks jääda & pöörata elajaloomale võimalikult vähe tlp. Seista paigal oodates, millal lõugaja tüdineb ning oma asju läheb ajama või heal juhul isegi sammhaaval edasi liikuda. Või kui on tegu väljaõppinud valvekoeraga, kes oma territooriumile laseb, aga välja enam mitte, siis oodatagi ära, millal tuleb mõni talle ustav inimene seda jama lõpetama.

Niisiis – enamasti ei suutnud 1kõik kui kuri koer minus erilist hirmu tekitada, see loom aga miskipärast küll. Ikka samuse jäise, halvava hirmu. Ei teinud muud kui tardusin paigale, pilk ainiti elajale suunat. Koer ei julgenud otse rünnata, tema haukumine aga muutus järjest energilisemaks ning iga korraga nihkus ta mulle natuke lähemale, nii et lõpuks tema hambad juba peaaegu minu pükse puudutasid (ehkki ta endiselt ei hammustanud ega üritanud isegi rõivaist haarata).

“Astu samm tagasi” ütles Kati äkki kõrvalt. Ma kõhklesin selles soovituses, teades et kui koer aru saab vastast teda kartvat, siis ründab ta tingimata. Eriti ründab põgenejaid – neil pole lootustki terve nahaga pääseda. Pärast mõnehetkelist kõhklust ma siiski astusin selle sammu – astusin selg ees sammu tagasi, hoides pilku endiselt ainiti koeral.

Juhtus midagi imelaadset – seni üliagressiivne koer leebus momentaalselt ning läks oma teed oma asju ajama, pööramata meile enam vähimatki tlp., ehkki me ju endistviisi tema territooriumil viibisime. Eufooriline kergendus võttis I pauguga suisa nõrgaks. Et koer enam mingeid agressiivsuseilminguid meie vastu’i ilmutanud, jätkasime teekonda varem valitud suunas. Mõne aja pärast jõudsimegi kruusateele (Paldiski mnt. kõrvaltee), kuhu allee omadega välja jõudis. Kruusateelt mahapööramise kohal oli ka mingi silt. See teatas “Eramaa. Kuri koer.” Nojah, aga sealpool, kust meie tulime, mingit silti ju polnud.

Päriselt lahtus hirmujärgne eufooria alles mingis Väike-Õismäe suvalises kohvikus ehmatuskohvi juues.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

One response »

  1. Kaie Koppel ütleb:

    Sellised nad on, need rotweilerid! Natuke poolearulised!🙂

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s