Oudekki soovitas mul kirjutada “vastuse sellele”. Aga ma’i viitsi “sellele” vastust kirjutada, ma isegi ei lingi “seda”, sest pole nagu tahtmist oponeeruda, ei binaarselt ega ka kuidagi muidu. Opositsioonide suhtelisuse tajumine pidada olema vaimse kultuuri & täiskasvamise tunnus, näh, järelikult hakkan ka mina täiskasvanuks saama:) Niisiis jäävad opositsioonid “linn-maa”, “pullerits-mittepullerits” siinkohal ära ning ma arendan lihtsalt oma mõtteid, et miks siis ikkagi on täitsa hea mõte puhata linnas.

Ise veedan ma suurema osa puhkusest enamasti kodus, muide lihtsalt vabust päevist niisamuti. Ehk siis – ma veedan kodus enamiku oma vabast ajast üldse. See näitab, et ma pole oma kodu valikul eksinud: kodu on tore koht & siin on meeldiv olla. Siin olen ma suutnud end ümbritseda kõige sellega, millega olen tahtnud end ümbritseda. Ning puhkus või niisama vabad päevad on täpselt see aeg, millal ma saan kodus teha kõiki neid asju, mida ma tõeliselt teha tahan. Siis mul on selleks aega. See on väga tänuväärne.

Sellest justkui järelduks, et mulle meeldib üle kõige puhkus väikelinnas:), sest ma ju elan väikelinnas ning kuivõrd ma enamiku puhkuse kodus veedan, siis veedan ma ju ka enamiku puhkuse väikelinnas. Üldiselt pole mul ka puhkuse vastu väikelinnas tõepoolest midagi – kui seal midagi teha on ning oma kodulinnas on alati midagi teha, sest oma kodus on alati midagi teha:)

Kodulinnaga on mul ju see paljuräägit õnn, et ma’i tunne siin eriti kedagi, mul on suuresti õnnestunud kogukonda mitte lõimuda ehk siis tglt elan ma siin nii, nagu ma suurlinnaski elaks. Ma’i veeda oma aega kaaslinlasiga kakeldes, nendega võideldes-sõideldes, ma’i tunne neid:) Seega on mul piisavalt aega arukamaiks tegevusiks, kui väikelinlaste põhitegevused: vastastikune intrigeerimine ning sõjaliitude moodustamine, pooltevahetused, ärapanemine, ristiretked & ristilöömised, klatš, naabrite porgandipeenarde mahatallamine & koera mürgitamine, naabrilaste mõnitamine nende vanemate kujuteldavate & tegelike “pattude” pärast, igasuguse “peavoolust” erineva mõtlemise ning originaalsusilmingute halastamatu mahatampimine jms.

Seesama kehtiks ka mistahes väikelinna kohta, kuhu ma lähen turistina – keegi ju’i tunne mind seal, seega pole mind võimalik kuidagi kaasata kohalikku vaenutegevusse, võimuvõitlusse ning muisse põlisväikelinlaste põlisharrastusisse. Ma jään seal võõraks, mind ümbritseb “splendid isolation”. Eriti on see nii peamiselt turismist elatuvate väikelinne puhul – näiteks Pärnus. Pärnu on minu jaoks Tlna järel sümpaatsuselt II linn – ehkki kohalikud & ka Pärnu juurtega mujalelavad inimesed (näit. Ramloff) on mulle piisavalt rääkinud, kui kohutav on sealne kohalik elu oma põlisharrastusiga. Aga võõras seda’i taju, õigupoolest on seal võõraid, turiste, koguni nii palju, et ega’i saa arugi, kes on võõras, kes kohalik. See on väga meeldiv.

Kuid jah, olen algsest teemast, et miks siis ikkagi veeta puhkus linnas, juba väga kaugele hälbinud. Jäin esialgu väikelinna vooruste juurde, Paldiski näitel.

Vot väikelinna voorused, mida tajun Paldiskis elades & mida tajusin selgesti ka Tlnas, Nõmmel. on need, et väikelinn on miskitpidi linna & maa sümbioos. Ning eriti on vedanud, kui linna’i ümbritse mitte põldude- & heinamaaderohke kultuurmaastik, vaid miski muu, näiteks mets või soo või tühermaa. Paldiskis on see voorus, et umbes 10 minuti kaugusel kodust olen ma juba hingematvalt kauni looduse keskel, kas paekallast imetlemas, või siis loopealsel vms. Aga alati kui tahtmine tekkib, saan end ringi pöörata ning kiiresti naasta oma kõigi linnalike mugavuste: soe vesi, elekter, internet jne. juurde. See mulle meeldib, sest mistahes asketism & eneseületamine pole minu jaoks. Elu peab olema mugav, seega’i mingeid telgismagamisi, lõkkel söögitegemist jm. “romantikat”. Mis ei tähenda, et ma sellisis tingimusis hakkama’i saaks või virisema hakkaks. Saan küll – olen maganud paljal laudpõrandal, magamiskotiga metsas ilma telgita jms. See isegi ei ärrita mind. Mind ärritab, kui mind sunnitakse tegema füüsilist tööd, eriti maatööd, aga kui sund on põhjendet ning sundijaiks isikud, kellega ma tahan sooje suhteid säilitada, siis surun oma ärrituse maha & teen neid neetud tegevusi. Aga loomulikult, hoolimata oma toimetulekuoskusest ka ebamugavais tingimusis, eelistan ma siiski mugavaid tingimusi. Väikelinn seda pakub: võimalust ühendada kerge vaevaga ürgloodus linlike mugavusiga.

Mulle meeldib ürgloodus, meeldib naturaalne, juhuslikult tekkinud otstarbetu esteetika või ka evolutsiooniliselt otstarbekas esteetika. Meeldib looduse mõttetu & eesmärgitu ilu. Ilu, mis teadmata & seletamata põhjusil on tekkinud vtja st. inimese silmis. Aga veel enam meeldib mulle inimeste loodud kultuur, nende kontseptuaalsed linnamaastikud, kontrollit, “tsiviliseerit” keskkond. Ning seda kõike pakub muidugi suurlinn.

Kui keegi näeb suurlinna ainult asfaldi & betooni džunglina, siis on viga vtja silmis. Suurlinn on eeskätt siiski inimkultuuri kontsentratsiooni paik. Seda võib olla ka väikelinn – siin kommes on tihti toodud näiteks Tartut, kus inimkultuuri kontsentratsioon 1 pindalaühiku kohta on haruldaselt kõrge. Samas on ka mainit, kuidas see on justnimelt haruldaselt kõrge. Enamasti saavutatakse samasugune kultuurikontsentratsioon siiski suurlinnus.

Mis saaks olla parem puhkusest, kus mul on valida mitmete kontsertide, ooperite, teatrietenduste, rmtkgde, näituste jms. vahel? Ning ma võin teha oma valikuid võimalikult vabalt, sõltudes ainult rahakotist, ma’i pea neid ühitama tööasjuga, ei pea muretsema, et “kas mul pärast seda kontserti jääb piisavalt aega, et järgnevaiks tihedaiks tööpäeviks välja magada? jms. Ma olen kultuurilemb, mulle meeldivad eeskätt kultuuriga seotud harrastused ning muidugi on ideaalne puhkus see, mis mulle neid võimalikult palju pakub. Ning suurlinn pakub neid kahtlemata rohkem mistahes ürgorust. Viimasel on muidugi oma voorused, millest eespool ju ka kõnelesin, aga minu jaoks isiklikult kaalub suurlinna kultuurikontsentraat need üle.

Suurlinnal on ka see voorus, et kui rahakott on õhukeseks kulunud ning näit. teatripileteid enam ei võimalda, on ses asulas enamasti ka piisavalt ilusat arhitektuuri, mida täiesti tasuta tänavail jalutades imetleda ning sellega oma kultuuri- & esteetikavajadused ikkagi rahuldet saada. Samuti on seal enamasti ka ajaloolisi vtmisväärsusi, kuhu kah tasuta ligi saab. Ning suurlinne ühistransport kaldub pigem olema odav. Mure, kuhu oma auto parkida, on vaid hardline-autosõltlasil, kelle hulka ma õnneks ei kuulu:)

Samuti mõjuba musse ojavulina või vihmasabinaga võrdselt rahustavalt mitmekeelne sõnamulin, mida suurlinna tänavail & kohvikuis kindlapeale kuuleb. Ning suure hulga oma asju ajavate võõraste inimeste vtmine mõjub mulle sama rahustavalt kui sügisese kure- või haneparve jälgimine või rebase vtlemine looduses.

Puhkus on minu jaoks tingimata ka aeg, kus ma’i pea nägema vaeva. Vaevanägematus käib puhkuse juurde. Ning võõras suurlinnas on selleks eriti head võimalused. Hotellis tehakse sulle voodi ära & vahetatakse vajadusel voodipesu & rätikuid. Kui hommikul ärkad, on sinu jaoks hommikulaud hotellirestoranis juba kaetud ning näitsik või noormees tormab kohvikannuga, et ergutavat jooki võimalikult kiiresti su tassikesse valada:) Päeval on mõõduka tasu eest sinu jaoks olemas küllaldane valik erinevaid kohvikuid & restorane või võid ka turult osta maitsva saiapätsi ning mõne talumoosi & liitri piima ning nautida neid merekaldal graniidirahnu otsas või ka kaldapealse pargipingil. Sa’i pea ise millegi pärast muretsema – ning mis saaks veel olla parem puhkus, kui teadmine, et millegi pärast ei pea muretsema, et kõik on juba valmis:)

Suurlinnu olen ma siin ikka kiitnud & kiidan edaspidigi. Paljut, mida mul öelda, olen varem juba öelnud. Sestap võib tänane sissekanne mõjuda pisut kistult. Kuid urbanofiiliateema jätkub siin kindlasti, selle peale võin võtta mõnd kõrgetasemelist & heamaitselist mürki, kasvõi calvadost;), seega ma tänase mitte kõige tugevama sissekande pärast ei põe. Küllap saate mõnda tõsist urbanopoeetilist sissekannet lugeda taas siis, kui just mõnest suurlinnast naasen, täis naudingut & värskeid elamusi. Ning urbanofiilia on terviklik kontekst & sedagi sissekannet tasub vdlda just osana tervikust:)

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

17 responses »

  1. Oudekki ütleb:

    Oijah, isegi sina tundud eelistavat maal puhata – väikelinna lähedal maal küll😀

    • Punane Hanrahan ütleb:

      Ei eelista. Ütlen ju mõlemad olevat enda jaoks 1väärsed. Eks see oleneb tujust & milleks veel inimene ilmas elab, kui mitte et oma tujusid rahuldada:)

    • Jaak Vackermann ütleb:

      Mina eelistan puhata küll valdavalt linnas. Enamasti sellepärast, et need puhkamisvormid, mida harrastan, on reeglina linnades. Kontserdid, näitused, lavastused, konverentsid, loengud, teater, kino, raamatupoed, tänavad koos inimestega ja kohvikud, restoranid ning muuseumid, töötoad jne.jne. on logistilise asendi tõttu enamasti linnades. Vastandid-kontrastid toovadki esile selle täiendava poole: elad kolkas, puhkad “polises” ja vastupidi. Loodus on omaette teema. Kultuur, kui selline jälle omaette.

  2. gaal ütleb:

    Kõik on kena seni, kuni sa hakkad tundma kuidas suurlinn sind energiast tühjaks tõmbab, see omakorda toob kaasa kroonilised tervisehädad. Ja siis hakkad vaikselt uurima, kus on võimalik energiat tagasi saada ja oma tervist taastada. Multikultuurne, kosmopoliitne, 24h tundi vibreeriv urbanistlik ühiskond, kus poliitikute poolt ülesköetud rahvusnatsionalism puudub, on juba väheke teine teema.

  3. analyytik ütleb:

    Linnainimene puhkabki linnast väljas, elementaarne ju.😉

    A erinevus siis tõepoolest selles, et linnainimene sõidab puhkepäeval linnast välja, näiteks rongiga, kuhugi mereranda päevitama või metsa matkama või piknikule vms.
    Saate aru, milles point. Linnainimene sõidab linnast välja PUHKAMA.

    Aga mida teeb mingil põhjusel linna kolinud maainimene? Ta võib sõita kuhugi maale või linnalähedale suvilasse või läheb lihtsalt oma individuaalelamu aeda. Ja mida ta seal teeb? NIIDAB-ROHIB-KAEVAB-SAEB. Vot selles ongi erinevus. Ja paljud estlased on geneetiliselt kündjad tegelt. Palju te näete eestlasi puhkepäeval parkides jalutamas. Või supelrandades. OK, neid on ka, aga pargis-rannas domineerib sageli siiski vene keel. Kuna venelased on palju rohkem linnainimesed tegalt.

  4. ellom ütleb:

    Mind hetkel imab väikelinn energiast tühjaks, raviks on välja kirjutatud suurlinn. Kosutav lugemine. Arni, nagu ikka urbanofiilsete teemade puhul, korda ennast aga rahulikult ja kirjuta kas või iga päev neist suurlinnust.

  5. analyytik ütleb:

    Üks pilt ühest Eesti linnast. Võib-olla ühest kõige linnalikumast tänavast üldse siin maal.

    Ja kui nüüd meelde tuletada, igasugust juttu, mida ma kuulnud olen…
    Kas pole mitte nii, et selles mitte kuigi suures linnas on (või on olnud – vähemalt üsna hiljuti) üsnagi selline linnainimese laad puhkepäevi veeta. Ehk siis nii, et linnainimesed lähevad kaunil suvepäeval massiliselt supelranda.
    Ja mitte kuhugi suvilasse kündma ja muruniitjaga runnima.🙂

    • nodsu ütleb:

      Tartu Rüütli näeb ilusa ilmaga enam-vähem samasugune välja.

      Kõige rohkem suvilakündjaid on vist paraku Tallinnas, sest sinna oli omal ajal kõige suurem tõmme, kui maal enam tööd ei olnud. Paras traagika, kui inimesed on sunnitud elama keskkkonnas, kus nad end halvasti tunnevad. Vbla on see asi ka Tallinna valglinnastumise taga, sest tegelikult ei ole ta ju rahvaarvult üldse nii suur linn, et oleks hädasti tarvis valglinnastuda. Geograafiline asend nagu sunniks teda välja venima jah, aga samas peaks see pool miljonikest ikkagi ka n.ö päris-Tallinna piiresse ära mahtuma.

      Aga minu arust on vahe olemas ka hobiaiandusel, mida tehakse lõbu pärast, ja suvilakündmisel, mida tehakse “sellepärast, et nii käib”, isegi kui selle järele vajadust ei ole (huvitavate köögiviljade defitsiiti näiteks, mis sunnib gurmaani endale ise kabatšokki kasvatama). Hobiaednik ei vaata hapu näoga, kui naaber jätab muru niitmata, vaid nokitseb heameelega oma lillepeenras või kompostihunnikus edasi, endalgi hea olla, mis seal ikka naabreid vahtida.

      • kt ütleb:

        Oot, nodsu, aga kust sa võtad, et inimesed end linnakeskkonnas halvasti tunnevad? See, et suvilas käiakse, on ju lihtsalt vaheldus. Ja puhkuse juures ongi tavapärasest eemaldumine just see kõige tähtsam mu meelest.

        • nodsu ütleb:

          Noh, see vahelduse asi käib minu loogikas hobiaedniku alla, kes teebki asja lõbu ja vahelduse pärast, aga “sellepärast, et nii käib” on rohkem eluviisi küsimus.

          Ja valglinnastumine on küll väga selge sümptom, et end linnas halvasti tuntakse. Umbes et tahaks elada nagu külas, aga midagi pole teha, töökoht on linnas.

          • nodsu ütleb:

            Kui ma nüüd veel rohkem järele mõtlesin, jõudsin järeldusele, et “sellepärast, et nii käib” ei ole isegi eluviisi küsimus, vaid lihtsalt neuroos, mis teeb elust hädaoru, elukohast olenemata.

  6. analyytik ütleb:

    PH: seega ma tänase mitte kõige tugevama sissekande pärast ei põe…

    ? Huvitav? Mulle tundus … et justkui pigem selline keskmisest tugevam sissekanne …?

    Hüva. Ma saan aru küll, et minu vihjed/ettepanekud kuuluvad järjekindlalt ignoreerimisele, aga…
    Vot tegelt saaks ju sellistest linnajuttudest ütleme et lausa raamatukese kombineerida. Veidi pildimaterjali ja siukesed jutukesed juurde. Päris huvitav oleks. No minu meelest vähemalt.

    ***
    PH: “Mind ärritab, kui mind sunnitakse tegema füüsilist tööd, eriti maatööd, aga kui sund on põhjendet ning sundijaiks isikud, kellega ma tahan sooje suhteid säilitada, siis surun oma ärrituse maha & teen neid neetud tegevusi.”

    Vot selle asjaga tundub sul mingi kamm olevat. Et selline psühholooogiline fiksatsioon või umbes nii. See asi ei kõla vähemalt sugugi tegeliku põhjuse moodi.

  7. analyytik ütleb:

    nodsu | 20. aug 2010, 2:29 p.l.: Aga minu arust on vahe olemas ka hobiaiandusel, mida tehakse lõbu pärast, ja suvilakündmisel, mida tehakse “sellepärast, et nii käib”…

    “sellepärast, et nii käib” – minu meelest on selles fraasis miskitmoodi ära tabatud kogu probleemi olemus tegelikult. Tuleb olla kündja, igavesest ajast igavesti, sest see lihtsalt käib nii…😉

    Ja kutid peavad autudega edasi tagasi kärutama ja maailma asjadest pole ühel eesti inimesel vaja suurt midagi teada ja kunstnikud on purkisittujad tegelt jne jne…😦

    • nodsu ütleb:

      A ma arvan, et “sellepärast, et nii käib” tehakse ka muid asju ja elatakse ka muid eluviise. Küllap on ka neid, kes elavad Manhattanil, sest see on peen, mitte sellepärast, et meeldiks.

    • nodsu ütleb:

      Üks selle urbaanne näide on Linnateatri publik. Ma ise olen suht teatrivõõras, aga teatrisõbrast tuttavad on ahastusega rääkinud, kuidas seal käib rahvast, kes justkui tuleks endale ainult linnukest kirja saama, et “Linnateatri etendusel käidud”.

  8. analyytik ütleb:

    Üks lõik Trubetski intervjuust tänases Päevalehes, mis haakub üsna hästi siinse linnateemaga:
    http://www.epl.ee/artikkel/582102

    Küsimus: Lähme Euroopa tasemelt linna juurde. Noore punkarina käisite ilmselt rohkem linna peal ringi, tänavaelus olite aktiivsem. Aga kuidas teile nüüd tundub, mis mulje Tallinn ja tema linnapilt jätavad?

    Trubetsky: “Kui kõndida mööda vanalinna tänavaid ja vaadata, mis kõrtsid ja poed seal on, siis selles kajastub eestlaste maitse. Kajastub see, et väga palju inimesi on maalt linna tulnud ning Eesti maainimese maitse ka kaasa toonud. Sellega, mida nad tarbivad, mõjutavad nad ka linna välisilmet. Kui võrrelda kas või Läti pealinnaga, siis mulle meeldib Riia palju rohkem, sest klubid, poed ja söögikohad, mis seal tegutsevad, on üksteisest väga erinevad. On pirukakoht, mingi „pelmennaja”, siis on 1960. aastate stiilis tantsukoht, on 1970. aastate stiilis tantsukoht, on mingi pungiklubi – leidub igale maitsele. Tallinn on aga rohkem ühtlustunud, on peamiselt pubid, ütleme, Molly Malone, Vana Villem, Karja Kelder, Kõver Kõrts ja nii edasi. Maainimese kaasatoodud pubi-ihalus on kandunud ka Tallinna. Kui Nõukogude ajal oli Tallinn rohkem selline kohvikute linn, mis mulle väga meeldis, siis praegu on ta pigem pubide linn, mis meeldib mulle vähem.”

  9. kganna ütleb:

    Ma olen kah krooniline linnaspuhkaja, minu ‘maavanatädi’ elas Pärnus. Aga kõik need kultuurse ajaviitmise vormid jätavad mind ysna kylmax & mõjuvad pigem professionaalse kohustuse, mitte lõõgastusena. See-eest põle midagi paremat kui paari õllekese või viinakesega vedeleda kuskil surnuaial või tyhirannal või vanalinna tagasopis, vahtida vareseid & pilvi, kuulata laineid & tuult, tajuda maad jalgade & tagumiku all . . . võib-olla lugeda, võib-olla kellegagi juttu rääkida, võib-olla vahepeal veidi ringi kulgeda . . . kodanikud, kes väidavad, et linnas toimub pidevalt yx suur sebimine, põle ilmselt eluski nina kaubanduskeskusest välja pistnud;)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s