On mingeid rmtuid, mis tulevad & jäävadki. 1 selliseid on Max Frischi “Homo Faber“, mille avastasin umbes 14a-sena ning mida olen hiljem xuvalt & xuvalt üle lugenud ning kavatsen seda lähiajal jälle teha. Aga on rmtuid, mis I pauguga kohe kuidagi ei jää. Need kas ei jää üldse, või jäävad kunagi tunduvalt hiljem. Näiteks Martin Walseri jutukogu “Lennuk maja kohal” hakkas samuti mulle juba pubekapõlves meeldima. Sama autori “Luigemaja” võlust pole ma aga senini päriselt aru saanud. Ka Max Frischiga on sama lugu: tema “Stilleri” olen ma kunagi, 90-dail, läbi lugenud. Toona ei jätnud see mulle mingit muljet ning kui nüüd seda IIx lugema hakkasin, ei mäletanud ma eelmisest lugemisest mitte midagi. Aga tundub, et nüüd olen võtme selle rmtu juurde leidnud.

Nimelt tuleb seda avada võtmega, mida nii mõnegi II rmtu avamiseks tarvitanud olen. Irduda narratiivist, lugeda iga loogilist katkendit täiesti eraldi lühivormina, killuna, laastuna & alles hiljem panna tervikpilt kokku. Ning mitte samastuda 1gi tegelasega, mitte püüdagi vdta maailma & rmtu narratiivi tegelase pilgu järgi, vaid kui üldse otsida kellegi pilku, siis autori oma. Võib öelda ka IIpidi – asetada autor tegelaste hulka. Lugeda, mida on Max Frischil öelda Zürichi linna kohta, mida tema ise arvab elust sõjajärgse ajastu Šveitsis (ei saa öelda “sõjajärgses”, sest sõda ise Šveitsi ju’i puudutanudki). Tunda rõõmu tema sügavaist inimpsühholoogia analüüsest ning värvikaist mehhikokirjeldusist, elada kaasa tema filosoofilisele arutelule. Kuid eraldada see vähemalt esialgu narratiiviks, õieti kuulutada narratiiv anekdoodiks või siis mingiks mörditaoliseks täitematerjaliks, milleta romaani kirjutada lihtsalt ei saa (nagu tihti juhtub filosoofiliste romaanide juures, ehkki “Stilleril” on vähe pistmist klassikalise filosoofilise romaaniga.

Lugeda Stillerit loona, lugeda “nagu rmtuid ikka loetakse”, seda mina’i suuda, see käib mul üle jõu.

Lugu, justnimelt lugu, ise on ju ilmatuma põnev. Võetakse Zürichis kinni 1 mees, kes väidetakse olevat Stiller, aga kes ise väidab end olevat White. Heidetakse ta vanglasse tema süüd talle tutvustamata (ilmne Kafka mõju, tsitaat ilmselt mitte, sest postmodern polnud veel käes). Peamine mida temalt tahetakse, on ülestunnistus, et ta ikka tõesti on Stiller. Esialgu tundub tema ainus süü olevatki Stiller mitteolemine ning lunastuseks piisaks Stillerolemisest. Rohkem ei saagi ma teile midagi öelda, sest isegi pole veel teosega poole pealegi jõudnud ning nagu juba mainisin, ei mäleta ma varasemast lugemisest absol. mitte midagi.

I osa (mõlemad osad on eestikeelses tõlkes, ilmselt ka juba originaalis, ühiste kaante vahel nii et lugeja’i pea II osa eraldi otsima minema) motoks on Kierkegaardi ütlus inimese enesekstunnistamisest, enesevalikust ning seeläbi õndsakssaamisest, mis ilmselt ütleb sündmustiku arengu kohta rohkem ära, kui mina seda siin iganes teha saaksingi:) Aga üsna painajalik on see “minatus”, see et lugejat narritatakse, tema eest peidetakse pidevalt ära, kas Stiller on või kes ta on. Või kes üldse on “mina”, kas “mina” saab olla? Erinevaid alamnarratiive, loosiseseid lugusid on ärritavalt palju, iga neist annab 1 võimaluse olla Stiller, olla mina. Pilt hakkab silmis virvendama. Tugevad ilmselt loevad selle peale rmtut ikkagi edasi ühtse narratiivina, silmad põnevusest põlemas. Nõrgemaile ongi 2 teed: kas saavutada valgustus, jõuda nirvaanani või siis loobuda narratiivi tagaajamisest, tükeldada lugu oma tarbeks (mis on otsapidi ju nii Stilleri kui ka lugeja enda mina dekonstrueerimine, Frischi seat lõksust näikse olevat võimatu välja pääseda).

Naljakas, et Frisch on oma romaaniga USA zenbudistliku romaanikirjanduse kaasaegne ning zenbudistlik kirjandus pöörab mina-problemaatikale & “mina” dekonstrueerimisele suur tlp. Ei tea, kas Frisch zen-kirjandusest üldse midagi teadis – on ta ju saksakeelne kirjanik ning maailm oli tollal praegusest siiski oluliselt suurem, üleilmastumine, ka kultuuriline üleilmastumine, polnud veel praegusega võrreldavaid pööraseid mõõtmeid võtnud. Ehkki just samuse “Stilleri” paljud episoodid juhtuvad USA-s, millest võiks välja lugeda vihjet sealsele kirjandusele, ka zen-kirjeldusele. Aga sellise vihje kahtlustamine tundub mulle endale juba liiga kistuna, liiga paranoilisena, nii-et hülgan selle.

Kuid naerukoht minu jaoks on selles, et Frisch näikse zenbudistliku kirjanduse rebu hoopis paremini tabavat kui lombitagused näpu- (nimetissõrme, sedaxa, mitte keskmise:)) tõstjad ise. Tema teeb lugejale (vähemalt mulle) ülima veenvusega selgeks, kui konstrueerit “mina” siiski on. Nõnda konstrueerit, et selle kohta on lõppeks võimatu midagigi vähegi veenvat väita, määratlemisel laguneb see kohe koost, olles oma parimailgi hetkil ning suurima äratundmise momentel ikkagi häbiväärselt amorfne.

Eks näis, kas rmtu edenes õnnestub mul narratiiv taas tervikuks koondada & koos sellega ka Stilleri “mina”? Kas selgub “tõde” Stilleri, stillerolu, kohta? Või jääb vaid üldine pidetus?

Intrigeeriv igatahes.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s