Lugejad (või vähemalt lugeja:)) ootavad (või vähemalt ootab:)) minul kirjeldusi ajastuvahetuse dünaamilisest boheemlaselust Tlnas, aga mina takerdun Olustverre nagu kärbes liimilindile. Algselt oli mul plaanis kirjutada sellest seltskonnast Olustveres, kes teataval viisil tingisid minu jõudmise Moskva ette. Aga ennäe, ei jõua ma veel sinnamaale, sest iseenda pärast tahan kirjutada veel 1 olulisest isikust, kel on oma osa kahtlemata ka selles, et ma Tlna boheemlasringkonnisse üldse jõudsin – võimalik lihtsalt, et ta on 1 neist, tänu kellele ma praegu üldse veel elus olen.

Olin juba III-t a-d Olustveres, ühtlasi IIx II kursusel ning seega vahetanud veel enam-vähem talutava klassikollektiivi täieliku õuduse vastu. Naljakas on küll see, et just sellelt kursuselt leidsin ma endale pinginaabri ning 1 lähima sõbra Olustveres. Mitte kõige lähema, tuleb tunnistada, sest ka tema maailmavaade oli minu jaoks paljus võõrastavalt jõhker, mis tekitas kohatist tõrjereaktsiooni. Mul tekkis lähemaid sõpru – paradoksaalsel kombel võisin ma nendega isegi ajaliselt vähem suhelda, aga nad olid mulle tglt. vaimselt lähemad kui pinginaaber Tõnu. Ehkki, siiski olime ka Tõnuga parajad vaimsed kaksikud ning meie läheduse mõõtu on takkajärgi raske hinnata. Igatahes lahkus Tõnu 1988.a. kevadel elust enesetapu läbi. Sel kevadel, mil minu lahkumine Olustverest oli ka niikuinii juba tõigaks saanud, ainult et mina lahkusin sealt siiski mõneti optimistlikumal viisil, julgen väita.

Aga Tõnu on pigem järgmise sissekande tegelane, tuleme hajusalt ekskursilt tagasi tänase teema juurde.

Nimelt sel sügisel avastasin esmakursuslaste hulgas Tlna tüdrukuid. Mul oli I & ka muist kursusist hea ülevaade, sest olin vabatahtlikuna läinud sööklatoimkonda (tolleks hetkeks oli Olustvere mulle juba õpetanud, et mistahes töö on parem kui maatöö), kus veetsin muidugi kogu oma sügisese välipraktika (mis muude jaoks tähendas kartulikoristust ning muidu nüristavaid välitöid). Siinpool letti olles oli muidugi üsna selgesti näha, kes on IIlpool & sai nimed nägudega kokku viia. Hoolimata isegi sellest, et just aeg, mil kõik õpilased oma lõunasööki saama tulid, oli köögitöölise jaoks pingelisim. Mida tähendab tõeliselt pingeline töö, seda tajusin Ixselt just seal, Olustvere sööklas, kui tuli kiiresti pesta umbes 100 inimese sööginõud, et neilt võiks oma eine kätte saada järgmised 100. Ning hoidku jumal, kui vahepeal veel hiiglaslik kartulinõu keema läks ning sealsed kartulid kurnata tulid.

Polnud raske teada saada, et neiu nimi on Kertti Zimmer. Vbl ka Kerti, ei ole takkajärgi kindel, palju tal neid t-e eesnimes täpselt olla võis. Olustveret ta kas ei lõpetanud, või siis abiellus veel õpilane olles, sest vilistlaste nimekirjast ma tema nime’i leia.

Tore blond tüdruk, 80daile üldomase “plahvatusliku” soenguga ning hiiglaslike plastist kõrvarõngaiga. Sooje, suhteliselt lopsakate näojooniga. Mitte väljavenitatult kontkõhn, nagu juba pikemat aega moest tänapäeval, aga üldse mitte paks, mitte mingite kriteeriumite järgi. Jäi sügisel silma & oligi kõik. Ei jõudnud mina esmakursuslasi meeles pidada, mul oli piisavalt palju tegemist omaenda ebameeldiva eluga.

Tutvusime Kertiga alles järgmise st. 1987. a. jaanuaris, kui Olustveres oli parasjagu käimas sess. Oli tohutu külm talv. Olin eelmisel õhtul saabunud oma erakasse Võhmas ning püüdsin nüüd sealt kuidagi Olustverre edasi pääseda. Aga ronge liikus paar tükki päevas ning bussid ei käinud. Ootasime bussijaama kõrval einelauas, kas lõpuks ometigi tuleb mõni bussike, mis meid Olustverre viiks. Aga ei. Keset einelat oli suur raudahi, selle vastu toetudes üritasime sooja saada: mina, Kertti & tema sõbranna, samuti Olustveres õppiv Tlna tüdruk, kelle nime olen kahjuks unustanud. Lõpuks ometi tuli 1 buss, aga see tuli hoopis Viljandi poolt ning sihtmärgiks oli sellele Tln. 1meelselt saatsime Olustvere & seal parasjagu käivad eksamid krdile ning hüppasime bussi põrutamaks joonelt kodulinna. Bussis üles soojenedes hakkasime muidugi isekeskis jutlema. Jutt sujus. Vägagi.

Hiljem sattusin Kerttiga mõnix Olustvere vahel rääkima, sagedamini aga juhtusime taas samas bussis Tlna poole sõitma. Enamasti loengute ajal – tundub, et tema suhtumine õppetöösse polnud minu omast just austusväärsem:) Kuid omavaheline vestlus klappis meil alati hästi.

Kertti oli tüdruk, kellega sai rääkida. Tema oli minu usaldusisik, pihiema, mida iganes. Ning see polnud nii, et tema kuulas & mina ainult rääkisin, ega ka mitte nii, et tema andis tarku, naiselikke, nõuandeid. Me rääkisime nagu võrdne-võrdsega, 2 inimest, kes tajusid omavahelist 1ekuuluvust.

Ei teagi, millest see 1ekuuluvus võis tulla. 1 põhjus kindlasti meie ühine Tlna päritolu, mis tegid mingite asje mõistmise & seletamise lihtsamaks jms. Aga Olustveres õppis õige mitu tlnlast, kellest paljuiga oli meie maailmanägemus vt. et laupkokkupõrkeliselt vastandlik. Igatahes – mind & Kerttit miski sidus. Tehnikumi paariat, väljatõugatut, tõrjutut ning ilusat & üsnagi populaarset neiut.

Me olime justnimelt sõbrad – mul ei tulnud kunagi pähe Kerttile külge lüüa. Mingeid arglikke suhtekatseid ma Olustveres isegi tegin, ent alati valisin selleks tüdruku, kes ise oli miskipärast seltskonnast välja tõugatud, kes oli IIe hulgas halvas kirjas. Olin veendunud, et tõrjutut suudab mõista ainult II tõrjutu (see veendumus osutus ekslikuks) ning et ma polegi kedagi muud väärt (ka see veendumus lükati hiljem xuvalt ümber ning kummuli see jäigi:)). Loomulikult olin ma Kerttisse tglt armunud, jah, aga oma veendumuse tõttu, et “sellest ei saa niikuinii midagi tulla” ei näidanud ma seda kunagi välja.

Seda enam, et Kertti oli populaarne tüdruk ning ma’i tahtnud jääda tema kujunevate suhete teele, olles ju kindel, et “mina pole teda väärt” või et “mind ta niikuinii ei vali”. Ning mine sa tea, ehk poleks tõepoolest valinudki, kui ma oleks mingi sellesuunalise avaldusega esinenud. Seega – oma armumist mitte välja näidates tegutsesin ma enesekaitseliselt, enesealalhoidlikult. Ma’i ohverdanud mulle nii vajalikku sõprust võimaliku “korvi” vastu armusuhte loomisel, mis paratamatult oleks ka sõprusele kriipsu peale tõmmanud.

Meie intensiivne suhtlus kestis umbes a. Hiljem me kuidagi eemaldusime II-IIst. Mina hakkasin järjest enam irduma Olustverest üldse, aga sealoldud aja jooksul said oluliseks need inimesed, kellest järgmises selleteemalises sissekandes kavatsen kõnelda. Mis sai õieti Kerttist, seda ma isegi ei tea. Mida ma’i suuda praegu oma tollasele minale andestada. Neid, kes x on olnud nii vajalikud & olulised sõbrad, ei tohiks sellisel viisil käest lasta. Ehkki ka Kertti ise meie sõpruse vaibumist ilmselt ei põdenud. Noor inimene, tegemist & võimalusi palju, elu keeb.

Igatahes ma loodan, et seda sissekannet loeb mõni Kerttit tundev inimene ning vahendab nüüd, üle 20 a. hiljem, temani minu tänusõnad. Ilma Kerttita ‘i oleks ma siin, kus ma olen praegu ning tõesti ma’i tea, kas mind üldse oleks.

Advertisements

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s