“/…/nimetavad nad ise seda, mis mulle närvidele käib, mõõdukuseks; üldse on nende käsutuses terve rida sõnu, mille abil nad püüavad üle saada asjaolust, et neil puudub igasugune suursugusus.

Ma ei tea, kas on hea, et nad sellega lepivad. Kui loobumine riskantsest ettevõtmisest muutub harjumuseks, siis tähendab see alati vaimset surma, kuigi leebet ning tähelepandmatut, ent ikkagi peatumatut surma, ja ma leian tõepoolest /…/, et šveitsi atmosfäär on tänapäeval kuidagi elutu, vaimuvaene nagu inimene, kes ei unista enam täiusest. Nende ilmne kirg materiaalse täiuslikkuse järele, mis avaldub nii tänapäeva arhitektuuris kui ka mujal, on minu arvates ebateadlik aseaine; nad vajavad seda materiaalsest täiuslikkust, sest nende ideed pole kunagi puhtad ega välista iialgi kompromisse. Et minu mõistmisel vältida jämedat viga: ohtlik pole mitte poliitiline kompromiss, mis kujutab endast demokraatiat, vaid asjaolu, et enamik šveitslasi pole üldse võimelised vaimseks kompromissiks. Nad aitavad end sellega, et keelavad karistuse ähvardusel ära vajaduse olla suursugune. Kas aga pole nii, et harjumuslik ning seetõttu õiglane loobumine kõigest, mis on suursugune (terviklikust, täiuslikust, radikaalsest), viib lõpuks isegi fantaasia impotentsuseni? Võimetus vaimustuda ja üldine norutunne, mis meid sellel maal vastu võtab, näitavad vist küllaltki selgelt, kui lähedal nad sellele impotentsusele juba on.
/…/
Järgneb kõnelus sellest, mida nad nimetavad vanalinnaks. Idee säilitada esivanemate linna, hooldada seda kui reministsentsi, on minu arvates suurejooneline. Ja samal ajal, paraja distantsiga, ehitatagu meie aja lina! Niivõrd kui aga mina näha suudan, ei tee nad tegelikult ei üht ega teist, vaid laveerivad igasuguste otsuste vahelt läbi. Nagu ma hiljuti nägin, ehitavad arhitektid ärihooneid suure talendi ning kodumaa-armastusega umbes kuueteistkümnenda või seitsmeteistkümnenda või kaheksateistkümnenda sajandi tasemele. Keeruline ettevõtmine! Muidugi, raudbetooni on võimalik (nagu oleks see mingi häbiasi) liivakiviplaatide, tugikaarte ja ehtsate, keskaegsete ärklitega varjata, kuid ilmselt ei saa pieteeti ning kasumit täielikult siiski ühendada, kusjuures tulemuseks on see, et ükski puhkusel olev neegersõdur ei pea midagi seesugust Vanaks Euroopaks. Kuid kas siis nemad seda teevad? Nende arhust oleks hullumeelsus ja luasa kuritegu oma esivanemate kitsastest tänavatest koosnevat linna lihtsalt maha lõhkuda, et teha ruumi tänapäeva linnale, sellest tuleks paberitesse uppuv pahameeletorm. Tegelikult aga teevad nad midagi veel hullemat – rikuvad oma esivanemate linna ära, ehitamata sealjuures uut, tänapäevast, nii-öelda oma linna. Millest on tingitud asjaolu, et niisugune nõdrameelsus, mis võõrale otsekohe silma torkab, kohalikke inimesi nähtavasti üldse ei ehmata?
/…/
Minu poolt on inimlik jällegi see, et ma ei tunne huvi ühe või teise isiku, vaid riigi üldise vaimse seisundi vastu, kusjuures on tegemist riigiga, mille vang ma praegu olen. /…/Seepärast, kui räägime arhitektuurist, huvitab mind vaid küsimus, kuivõrd šveitsi linnaehitajal üldse ongi võimalik julge olla, elada tulevikuni välja rahva hulgas, kes õieti – nagu mulle paistab – ei püri tuleviku, vaid mineviku poole. On siis Šveitsil /…/ mõni tulevikku ulatuv eesmärk? Säilitada seda, mis on või mis oli olemas – see on muidugi vajalik ülesanne, kuid sellest ei piisa: elama jäämiseks vajatakse ka tulevikueesmärki. Missugune aga on see eesmärk, see saavutamatu eesmärk, mis teeb Šveitsi julgeks ja hingestatuks, see tulevikuväljavaade, mis iseloomustab ka olevikku? Missuguseks nad oma maa tahavad kujundada? Mis peab minevikust välja kasvama? Missugused nende plaanid on? On neil mingisuguseid loomingulisi väljavaateid? Nende viimaseks suureks ja tõeliselt elusaks ajastuks /…/ oli üheksateistkümnenda sajandi keskpaik, niinimetatud neljakümne kaheksandad aastad. Tookord olid neil plaanid. Tookord tahtsid nad midagi enneolematut ja tundsid homsest ning ülehomsest päevast rõõmu. Tookord oli Šveitsil ajalooline olevik. Kas ka tänapäeval? Koduigatsus üleeilse järele, mis siin maal iseloomustab enamikku inimesi, on lausa ängistav. (minu paksendus – P.H.) See ilmneb /…/ kirjanduses: enamik jutustusi – küllap paremik – viib lugeja külaelu idülli: elu maal näib sisemise siiruse viimase kantsina; enamik luuletusi väldib igasuguseid metafoore, mis võiksid pärineda linnainimeste endi kogemuste maailmast, ja kui ei künta enam hobustega, siis ei anna leib ka enam ainet luuleks; teatud nukrameelsus, mis on tingitud sellest, et üheksateistkümnes sajand jääb järjest kaugemale, paistab olevat šveitsi kirjanduse olulisemaks väljendusvormiks. Ja täpselt sama kehtib ka ametliku arhitektuuri osas: kuivõrd kõhklevalt ning tujutult muudavad nad oma kasvavate linnade mõõdustikku, kuivõrd nukralt, vastumeelselt ning pooleldi trotslikult!”
(Max Frisch, “Stiller”)

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s