See on arm, see on arm, see on armastus – sügav psühholoogiline vapustus” laulis 90date alul väliseestlane, kes kangesti kodueesti muusikaturul läbi tahtnuks lüüa, aga miskipärast ei löönud, ehkki ainest oleks ju nagu olnud. Ei mäleta, mis ta eesnimi oli, aga nime kandja on igatahes tuntud kupletisti Olaf Kopvillemi poeg. See kõik on muidugi ainult sissejuhatus sissekandele, kus hakkan hirmasti Agulirebaanetsile vastama, kes lahkesti palus mul armastusest kirjutada:)

Hirmus palju on kirut, vannut & ropendet, et kui palju on ikka muis keelis sõnu kõige selle kohta, mida eesti keeles ainsa sõnaga armastuseks nimetatakse. Et vot, eesti keel vaeseke peab siis siin 1 sõnaga läbi ajama, miska’i saa midagi öeldud & kõik jääb segaseks & jama kui palju.

Ma’i usu, et eesti keel kuidagi parem või halvem oleks mistahes II keelest. Üldse’i usu ma, et keelil mingit kvalitatiivset vahet oleks. Eks jah, keel teeb mõtlemise & mõtlemine teeb kultuuri jne. ning nõnda need erinevad rahvad & kultuurid on (siinkohal peab küll täpsustama, et rahvaid & kultuure on keelist hoopis enam, nii et mitte alati pole keel see, mis kultuuri teeb; või vähemalt pole ainsana), aga ega rahvail & kultuurel kah kvalitatiivset vahet pole. Need lihtsalt erinevad, aga inimene, kes väidab 1 kultuuri, keele või rahva mõnest IIst parema või halvema olevat, on mu silmis äärmuslane. Pole siin mingit paremust, need on nagu need on – erinevad, aga võrdsed. Võrdsed, kuid erinevad.

Seega, kui eesti keeles väga erinevaid asju 1 sõnaga tähistatakse, siis pole asi meie keele mingis erilises vaesuses & viletsuses muude keeliga võrreldes, vaid siin peab mingi kultuuriline põhjus olema. Kuidagi on selle 1 sõnaga hakkama saadud ning pole miski veel ütlemata jäänud ega 1ki armastus avaldamata.

Ei usu ma ka, et eesti rahvas muiga võrreldes mingi eriliselt tuim & tundetu oleks. Selline nagu “Eesti matuses” näha. Tuimi, protestanliku taustaga töörügajaid on siia maatükile küll natuke liiga palju mahtunud, kängunud tundeeluga & meeltega inimesi jagub epideemiliselt rohkesti, aga see’i ütle siiski midagi kõigi kohta. Tean isegi nii mõndagi eestlast, kellel temperamenti & kirge rohkem kui 3 keskmisel itaallasel kokku:) Ning eks nõnda ole alati olnud. Asume geograafiliselt küll puuriida taga ning sel tõigal on meie olemisele neg. mõju, aga pos. poole pealt tuleb mainida, et me oleme meeldivalt segat verega rahvas – pea kõik Euroopa & paljud Aasiagi rahvad siitkandist läbi käinud ning oma geene siia külvanud. Seega’i saa õnneks rääkida puhtaverelisest eestlasest, mis on väga hea, sest igasugune “puhtaverelisus” & selle ihalemine ajab mulle hirmu peale:)

Niisiis, olgu tegu elukaaslase, isamaa, vabaduse, jäätise, teisipäeva vms. eestlane ütleb ikka “armastan”, kui tal mingi teatav pos. tunne nende vastu on. Ning II inimese kohta varieerub “armastus” puhtast kiimast teatavat sorti leppeni, mis 2 (miks mitte ka enama, tõepoolest, ma ise polüamooriat ei harrasta, aga seda ka absol. ei välista ning hädaldajaile, kes halavad, et “seadustatakse homoabielu, hakatakse varsti ka mitmikabielu nõudma” on mul öelda vaid, et “antagu minna & ruttu”:)) inimese vahel tihti a10eid püsinud ning jääb püsima kauaks veel. “Platoonilisest armastusest” ma siinkohal parem ei kõnelegi, sest pahatihti olen selle märganud olevat lihtsalt sublimeerit, miinusmärgiga kiima, masturbatiivse õhkamise, ei muud midagi.

Aga ega see, et armastatakse või “armastatakse” mitmesuguseid asju pole ainult eestlaste häda. Ingliskeelseski maailmas love’takse kõige pöörasemaid asju, mis üldse pähe võivad tulla. Jäätis neist ehk veel kõige süütum:) Tean ingliskeelseid, kes nimetavad eestlasi like-people’ks, sest nemad muudkui ütlevad I like seal kus inglise keelt emakeelena kõneleja kas “armastab” või siis juba hoopis mingit muud fraasi kasutab.

Aga kui me küsime armastuse järele, et mis see armastus siis õigupoolest on, siis me enamasti küsime armastuse kohta 2 inimese vahel. Hoopis harvem küsime me inimkonna-, isamaa-, kõrgete aadete jms. armastuse kohta. & eriti vähe küsime me jäätisearmastuse kohta:) Ju siis see 2 inimese vaheline asi meie hingele ikka kõige lähedasem on:) No pole ka ime, eks sellega kaasne ka nõnda palju head: hommikune kohv, varnast võtta vestluskaaslane, majanduslik & sotsiaalne liit, seks, võimalus pealetükkiva igavuse vastu 1koos midagi ette võtta jms. Ning mis peamine – kõik need asjad koos & xaga (eks neid saa kõiki ju 1haaval eraldi võtta, aga tervikpaketil on mitmeid eeliseid:))

Jään tänaseks vait, aga edaspidi jätkan arutamist, et kuidas & mispidi see armastus siis on mu meelest:)

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

2 responses »

  1. Oudekki ütleb:

    Teisest küljest, Eestis peaks jälle olema murdeid, kus sõna “armastus” hoopiski puudub…

  2. V.A. ütleb:

    Armastuse ja keelega seoses. Näiteks hollandi keeles on küll armastuse tähenduses olemas tore sõna liefde (ja on nipet-näpet veel võimalusi, nt kurtuaasse armastuse tarvis), aga pole õigupoolest vastavat samatüvelist verbi. See klassikaline lause “ma armastan sind” on ikka lihtsalt “ik hou(d) van jou” (hääldub muidugi ilma d-ta), s.o sõna-sõnalt “ma pean sinust”. Ja sellele võib vastuarmasuse korral vastata näiteks: “Ik ook van jou” (st “ja mina sinust ka” ehk eesti variandis “mina sind ka”). Ega muud head varianti selle väljendamiseks neil pole (kui ei taha just eriti arhailiselt, barokselt mõjuda).

    Aga ülimalt narr oleks selle põhjal nüüd väita, et hollandlased ei armasta või armastusest midagi ei tea.

    Üldse, sõnadele omistatakse liiga suurt tähtsust ja loendatakse neid liiga palju.

    Armastusega keeleseoses meeldib mulle aga isiklikult selle mõiste lähedus eestlaste peades ja südametes armu mõistega. Ühest kännust nad meil igatahes on (ja šlaagrites tihti lühendataksegi armastus armuks – kas vana arm ka roostetab? — või räägitakse armuelust ja armurõõmudest, meil on ka armukesed jne), ja ju siis pole muud võtta olnud, ju need on tundunud kõige täpsemad. Ja võib-olla nad ongi. Ja see on ju väga huvitav.

    P.S. Too muusik, kellelt sa rida tsiteerid, on Peeter Kopvillem. Kuldaksin selle inimese üle, kes saadaks mulle tema kunagise hiti “Kuku sa kägu” mp3. Lapsena see lugu mulle väga istus.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s