Leidsin Rattuse eeskujul, et täitsa hea mõte on septembris jõululaule kuulata. Nüüd on mul kõlareis Camilli String Quartet, kes esitab kenasti & siirupiselt Adeste Fidelest. Akna taga on kaunimast kaunim sügisöö, möödunud päeva hommikul oli nii sulnis Schnelli pargis hapukurke ampsata & termosest teed kõrvale rüübata. Minu praegune majandusseis ei võimalda mul mitte käia kohvikus hommikukohvi joomas, aga ennäe – hakkan isegi kohvikutraditsioonist pisut võõrduma. Ilusa ilmaga on tõesti tore pargis einetada & inimesi vaadelda. Lippavaid koolilapsi näiteks, kelle nägudelt peegeldub sügav põlgus kehalise kasvatuse tunni & piin kohustusliku jooksu vastu. Mõistan neid, sest samu tundeid tekitas kehka minuski omal ajal. Nii et elu on hetkel krüsanteem ning ei peaks järgnevat sünget teemat üldse lahkamagi. Paraku’i saa ma seda siinkohal ka lahkamata jätta, nii et lahkan siis pigem kohe ära.

Eks ma ole seda teemat siin vahelduva eduga varemgi käsitlenud, aga miskipärast juhtub ikka & jälle tekkima tarve seda uuesti käsitella. Ikka & jälle tuleb see teema üles. Ühtlasi on see sissekanne ka minu I katse vastata Agulirebaanetsi esitet küs-le, et kuidas ma ikkagi kristlusest wiccani jõudsin.

Põhjusi, miks ma kristlusest lahkusin, on õige mitmed ning nende põhjuste vahel leidub keerukaid seoseid, seega on see kõik kokku 1 komplitseerit värk. Aga põhjus, millest ma täna kõnelen, on kristluse 1 kõige olulisemaid tunnuseid – pattude andeksandmine ning sellest tulenev kohustus kõigile kristlasile: andestada ülekohtutegijaile. Ma’i suutnud sellega hakkama saada, sellega elada. See tundus mulle nii ülekohtune kui ka ohtlik.

Kes kristlust natukenegi nuusutanud on, see peaks teadma seda loogikat, mille kohaselt me kõik oleme osalised Kristuse ristilöömisel. Pärispatust pole mõtet rääkima hakatagi. Aga kuivõrd me oma pideva patustamise kaudu oleme osalised Kristuse ristilöömisel, siis sellest tulenevalt peaksime me andestama ka neile, kes meile ülekohut teevad. Kristus on meile ju andnud andeks määratult suurema patu, kui ligimene meie vastu iial teha suudab. Niisiis peaksime me seepärast, et Kristus meile on andestanud, andestama ka näit. Adolf Hitlerile või Jossif Stalinile, sest ehkki inimlikust mõõtmest tundub meie tegevus võrreldamatu, oleme Jumala ees ometigi kõik võrdsed – kõik on pattu teinud & Jumala aust ilma. Mulle see loogika’i istunud.

Kõigepealt ei suutnud ma tglt uskuda ristimise sakramendis saadud kõigi seniste pattude & eksimuste andekssaamisse. Ei suutnud uskuda, et need on nüüd unustet, kustutet, et siin on ette keerat uus lk. ning kõik halb, mis ma varem ligimesile teinud olin, on nüüd tühistet. Ei, kõik minu enda eksimused, sigadused jms. piinasid mind edasi, piinavad siiamaani.

Ning loomulikult ei andestanud ma neile, kes minu vastu ülekohtused olid. Ei andestanud tollal, ei andestanud hiljem, ei andesta praegu, ei hakka ka tulevikus andestama. Andestamine pole minu teema.

Ka selleks, miks minu järgmiseks religiooniks (pärast religioonivaba järelemõtlemis- & otsimisaega) sai just wicca, on mitu põhjust, ka see on komplitseerit. Aga 1 põhjus, miks mulle hakkasid sümpaatsena tunduma nii wicca, maausk, kui ka IId paganlikud religioonid, on see, et need ei tunnista andestust. Mitte ainult ei tunnista, vaid ka rõhutavad seda. Kinnitavad, et erinevalt kristlusest pole neis ei halastust ega armu ning iga1 peab oma tegude eest vastutama, keegi ei saa oma tegude tagajärgede eest põgeneda, need saavad ta kätte. Et kes murrab hiies oksa (teadlikult, mitte kogemata), see ei jää ka vastulöögist ilma. Et igaühele mõõdetakse täpselt sama mõõduga, millega ta muile mõõtnud on, ning keegi ei saa mingit allahindlust. Ning et eetiline pole mitte andeks anda, vaid tagasitegemine – kuidas küla kutsile nõnda kuts külale. & see mõtteviis tundub mulle nii õige kui ka õiglane.

Sest mida teeb mölakas, mida teeb sigatseja, kui talle andestatakse – loomulikult sigatseb edasi. Andestamine viib selleni, et varsti on kogu maail ülekohtutegijate kätes, need valitsevad kõigi üle. “Leebe jääb kannatajaks, jõhker saab edasi” nagu Jessenin ütleb. Mis selle vastu aitab? Ainult see, kui ka leebed end kaitsevad. Kasutades tagasitegemise, kättemaksu jms. õiglasi ning õilsaid relvi. Midagi ei tohi unustada, midagi ei tohi andestada. Midagi ei tohi unustada enne, kui ülekohus on vastulöögi saanud. Ning 1ki pahategu’i aegu. Ainus adekvaatne viis pahateole reageerida on seda karistada, kõik muu on liig & ohtlik.

Täpsustan selle kõik toimivat muidugi puhtalt isikute tasandil. Ma’i poolda abs. selliseid kontseptsioone nagu “kollektiivne süü” jms. Vanemate patte laste kätte nuhelda on mu meelest äärmiselt ebaõiglane & selline toimimisviis nõuab pigem ise tagasimõõtmist. Samuti ei saa 1ki rahvust süüdistada mõne tema esindaja käitumises jms. Aga iga 1isik peab saama täie rauaga selle eest, mis ta kunagi teinud on, ning IImoodi lihtsalt ei või. See on mu meelest ainumõeldav ning sellest ma’i tagane ega saagi taganeda.

Advertisements

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

25 responses »

  1. Liis ütles:

    Aga miks Sa üldse uue religiooni valisid? Kas religioonivabalt ei saa?

    • Punane Hanrahan ütles:

      Ei saa hästi jah. Ma olen tugevalt sümbolistliku mõtlemisega ning loomupärase sümbolisti jaoks on elu religioonita puhta post & piin. Eks ma pärast kristlust proovinud ka natuke, välja’i tulnud midagi:) Aga wicca on väga sümbolirohke religioon, samas irdumata liiga kaugele sellest, mida enamik meie agnostilisest rahvast “tegelikkuseks” peab.

  2. Ramloff ütles:

    Noh, kui aga lugeda inimeste arvamusavaldusi, siis praktikas on tihti kõige suuremad hukkamõistjad ikka ka kristlased (vähemalt siin meie maal ja meie kultuuris), seega oskavad suur osa usklikest sellest andestamise käsust ilusti mööda hiilida.

    Minu enda jaoks on tegelikult sellest andestamise teemast palju olulisem üks sinu poolt kirjutatule mõnevõrra sarnane teema: nimelt see, et kristluses sõltub lõpuks kõik Jumala armust (see aspekt on muidugi eriti tugev just luterluses). Oma praegust rada käies ma tean, et just nii kaugele kui ma oma jõust suudan minna, ma ka jõuan ja see sobib mulle. Ma ei taha manguda ega paluda edusamme mingilt kõrgemalt olendilt (minu religioossusele on üldse omane see, et ma ei palu, sest midagi paluda on alandav), vaid loon oma tuleviku ise. Ses suhtes on vist wicca sarnane, et ehkki seal on ju ka jumalused, on nende seos inimestega pigem selline vastastiku kasulik partnerlus kui isanda-orja suhe, nagu see on teokraatlikes religioonides.

    Ei ole ju sugugi juhus, et kristluses on vaat et suurim patt uhkus ja kõrkus, ent mina pean uhkust läbinisti positiivseks omaduseks ning ma ei tea, et miski oleks jälgim kui orjameelsus ja alandlikkus.

  3. Oudekki ütles:

    Aga kas kristluses ei ole mitte pigem seda mõtet, et kättemaks tuleb jätta jumala hooleks? S.t see pole sinu asi kätte maksta, aga ikkagi kõigile tasutakse tema tegude eest…

    Mõnes mõttes on ju ilmalik printsiip sarnane – inimene peab kartma ainult seadust, mitte omakohut, rääkimat sellest, et pigem kriminaalteraapia kui veritasu või kuidas see oligi?

    • Punane Hanrahan ütles:

      Paraku, nii kurb kui see ka’i ole, eksisteerib kristluses siiski see mu meelest nii rõve & jõle otsese andestuse nõue. Näiteks 1 (mu meelest) äärmiselt jälk, otse okseleajav kirjakoht:

      “Siis ütles Peetrus tema juurde astudes: “Issand, kui mitu korda minu vend võib minu vastu patustada ja mul tuleb talle andeks anda? Kas aitab seitsmest korrast?”
      Jeesus ütles talle: “Ma ei ütle sulle seitse korda, vaid
      kas või seitsekümmend seitse korda.”
      (Mt.18:21-22)

      Pos. on see, et vähemalt pärast 77dat xa võib selle neetud andestamise lõpetada. Aga üldiselt kaldutakse sellest kirjakohast siiski aru saama nii, et andeksand peab olema igikestev.

  4. Punane Hanrahan ütles:

    Ning muidugi see eraxselt rõlge lõik Mäejutlusest. Niivõrd rõlge, et selle lugemisest võib südameinfarkti saada:

    “Kuid ma ütlen teile, kes kuulete: Armastage oma vaenlasi, tehke head neile, kes teid vihkavad,
    8õnnistage neid, kes teid neavad, palvetage nende eest, kes teid halvustavad! Kes sind lööb põse pihta, sellele paku ka teine, ja kes sinult võtab kuue, sellele ära keela ka särki! Anna igaühele, kes sinult palub, ja sellelt, kes võtab sinu oma, ära küsi tagasi!Ja nii, nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile! Ja kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis lahkust te selle eest ootate? Isegi patused armastavad neid, kes neid armastavad. Ja kui te teete head neile, kes teile head teevad, mis tänu
    te selle eest ootate? Isegi patused teevad sedasama.
    Ja kui te laenate neile, kellelt te loodate tagasi saada,mis tänu te selle eest ootate? Ka patused laenavad patustele, et nad samavõrra tagasi saaksid.
    Aga armastage oma vaenlasi ning tehke head ning laenake ilma midagi tagasi lootmata, ja teie palk on suur ja te olete Kõigekõrgema lapsed, sest tema on helde tänamatute ja kurjade vastu! Olge armulised, nagu teie Isa on armuline! Ärge mõistke kohut, ja ka teie üle ei mõisteta kohut! Ärge mõistke hukka, ja ka teid ei mõisteta hukka! Andke andeks, ja teile antakse andeks!”
    (Lk.6:27-37)

    Ma tean, et tsiteerit lõigus väljendet ideed on suuresti “süüdi” praeguse ilmaliku, humanistliku mõtteviisi tekkes. Et nendeta poleks seda maailma, milles ma elada tahan. Et iseenesest on just see kirjakoht väga tugevasti mõjutanud sallivusparadigma tekkimist. Aga siiski sisaldab see ka ikka väga koledaid, inimlikku õiglustunnet täiesti räigelt riivavaid ideid. Neid saab põhjendada ainult kristliku patumõiste kontekstis ning mittekristlasele ei saa need olla muud kui ainult & ainult täiesti vastuvõetamatud.

  5. Oudekki ütles:

    Nojah, minu arvates kättemaksuga olla ettevaatlik. Üks asi on “andestage oma vaenlasele”, aga teine asi on “ignoreerige oma vaenlast”. Selles mõttes, et kui pühendada kogu elu iga kriipsu eest tasumisele, siis iseenda tegevused jäävad tegemata. Ja siis, kokkuvõttes, on ikkagi su vaenlased saanud selle, mida nad tahtsid, ainult sinu enda käte läbi. Ja seda ei ole tarvis.

    Samas, mõnikord on tarvis ka… Ma ei julge teha üldist reeglit.

    • V.A. ütles:

      Mõtlesin, et ma ei tahagi sel teemal midagi öelda. Kuidagi ei taha selle andestuse üle vaielda. Aga ma mõtlen, et see, mis Oudekki ütleb ignoreerimise kohta, võiks ju olla tõesti (vähemalt sageli) jõukohane. Ja siis mulle meenus see lõik, mille kunagi ühest Dietrich Bonhoefferi raamatust tõlkisin. Bonhoeffer, kes andestamise teemaga väga palju tegeles ja oli selle nõudmises äärmiselt radikaalne, räägib seal muu hulgas ka “andestusesõna rüvetamise” ohust (just nimelt tema!) ja tuletab meelde juhist “pühkida maha tolm oma jalgadelt seal, kus rahusõna ei kuulata”.

      http://tsitronkollane.wordpress.com/2008/01/10/dietrich-bonhoeffer-sona-ja-idee/

  6. notsu ütles:

    Kuna nii, nagu mina loen, on ka ülaltoodud kirjakohtadel sügavalt individualistlik sisu, siis haakuvad need mul veidi Oudekki viimase kommentaariga – ma ei loe “andestamist” seal kui poliitilist akti, vaid individuaalset, noh, et endal oleks kergem ja ei peaks ketrama ja rahmeldama ja muretsema. See, kui ma võtan midagi ette, et kurja teinu kellelegi teisele kurja ei teeks, on hoopis midagi muud ja andestamine ei välista seda sugugi, ei, andestamine on ikka puhtalt minu enda mõnuks ja hüvanguks.

    • notsu ütles:

      (ja individualistlik vaim ei ole mul päris laest võetud, sealsamas evangeeliumides leiab selle kohta näiteid küllaga, kõik see “hingamispäev on inimese jaoks” jutt näiteks. Kui hingamispäev on inimese jaoks, mitte riiklik kohustus, siis oleks nagu loogiline, et andestamisega on sama lugu.)

    • Punane Hanrahan ütles:

      Just siis individualistlikult ei võigi ma mitte mingil viisil andestada. Andestamine kõlaks nii, nagu oleks ma mingi eriti tuim jalamatt, mille otsas kõik trampida võivad & mis sellest ei iitsatagi. Et aeg-ajalt pestakse pesumasinas puhtaks & siis võivad kõik rahumeeli edasi trampida.

      Ei, minu hing pole koht, kuhu võiks sittuda või sülitada & kui seda tehakse, siis tuleb seda igatahes meeles pidada, et sobival hetkel revanšši nõuda. Seda parem, kui II osapool oma sigadused tolleks hetkeks ise unustanud on, seda magusam saab mu kättemaks olema.

      • notsu ütles:

        heh, ma olen alati arvanud, et andestamine tähendab, et ma olen asjast üle, tähendab, vaindlane pole saanud mulle kahju teha ja mina võin peenikest naeru pidada.

        Üks konkreetne keiss tuli meelde – üks mees, kellele mõeldes ma olen talle vaimusilmas, õigemini vaimurusikaga muudkui virutanud enne, kui tähelegi jõuan panna. Aga ega mul sellepärast hea olla ei ole, vastupidi, närvidele käib see neetud kummituste peksmine, nagu mingit rasket tööd teeks. Ja ma unistan ajast, mil ma oleks sellest kõigest nii üle, et ma ei peaks temaga oma peas enam tegelema. Seni, kuni ma teda mõttes peksan, on ta mulle tähtis ja mul ei ole hea olla, kui mingi ebameeldiva mälestuse tekitanud kuju mulle tähtis on.

  7. kt ütles:

    Mhmm, minu meelest on lihtsam unustada, kui andestada. Unustamine on vajalik, et oma eluga edasi minna. Kättemaksule pühendet aeg on vaenlasele pühendet aeg.

    Samas on mu meelest ka nii, et tähtis pole mitte niivõrd sama tagasi teha, kui panna teine osapool mõistma seda ülekohut, mida ta on sulle teinud… Seda siis olenevalt inimesest erinevate võtetega. Et tema oma süütegu saaks talle moraalseks, minapilti lõhkuvaks/muutvaks koormaks.

    • notsu ütles:

      Seda teisele osapoolele selgeks tegemise varianti olen ka ise kaalunud, ning jah, see võiks vahest töötadagi. Aga mulle va individualistile on see mõttekas ikkagi ainult siis, kui see minu jaoks midagi lahendab. Kui minul sellest suhtlemisest ja selgeksrääkimisest parem hakkab.

    • Ramloff ütles:

      Ma kahtlen kas on võimalik teisele osapoolele seda üldse selgeks teha.

      Esiteks: inimeste käitumise taustad on piisavalt erinevad.
      Teiseks: inimesed näevad maailma erinevalt
      Kolmandaks: inimesed räägivad eri keelt, sest sana sõna seostub eri inimestel sootuks teistsuguste assotsiatsioonidega (näiteks kasvõi seesama andestamine on siin ju eri inimeste jaoks eri tähendusega).

      Tõenäoliselt on selle selgekstegemise tulem see, et üks räägib oma “keeles” asja ära ja teine saab sellest ikka aru nii nagu tema sisemine keel tal võimaldab sellest aru saada.

      • keit ütles:

        Kuulge, kes siin rääkis mingist selgituskõnest? 😉

        • Ramloff ütles:

          Kätega selgekstegemine on veel hullem 😉

          Aga minu point on pigem see, et see, kes saab aru, saab aru isegi ning see kes ei mõista seda ülekohut, mida ta on teinud, see ei hakkagi mõistma ja tal jääb eneseõigustusi veel ülegi.

  8. soileen ütles:

    Üks magedamaid variante on minna selgitama, teine aga ei võta seda absoluutselt omaks, eitab kõike. Oodatud lahenduse asemel lahkud hoopis lollikstehtu ja alandatuna, ise pealegi süüdi, nagu selgeks tehti 😛

    Tundub, et mingeid asju on võimatu andestada. Kas peabki? Kas teadlikku, sihilikku vägivalda, olgu siis vaimset või füüsilist, peaks andestama?

  9. Annemuri ütles:

    no vaat, ei ole ühtegi religiooni ilmselt sisse programmeeritud seda, et osadel inimestel on õigus reegleid järjepidevalt eirata. kristlus ei määra ju rolle nii, et ühed olgu need põse ettekeerajad ja andestajad, teised jällegi need pidevad sitakeerajad, solvajad ja liigategijad. ma muidugi mõistan seda sama mõõduga mõõtmise soovi, aga kellele on antud nii täpset kaalu, et mõõta ja doseerida ülekohut, mida tal tuleb tagasi teha, et ei teeks kröömikestki rohkem ega vähem. sest ebaõige on ju ka karistada vähem kui karistatav väärt. ülekohtu mõõt on ju alati subjektiivne ja tegu, mis on ühele kui ülekohus, võib sama hästi tema naabrile olla õnnistus. kui oksa murdmise eest metsavaimu kättemaksu tuleb karta, siis on see kättemaks ikkagi kellegi poolt tulemas, kes teab karistuse täpset mõõtu. aga kuna meie, inimesed, ei saa mõõta valu, mida teine inimene ülekohtu ees tunneb, siis meie üksteist ka karistada ei võiks, kuna need karistused ei oleks iial õiglased. ikka kas liiga suured või liiga väikesed, ja põhimõte ei saaks peetud.

  10. udupea ütles:

    ilma religioonita on vist lihtsam: pole vaja teist põske ette keerata, pole vaja kättemaksmisega end kulutada

  11. Ramloff ütles:

    Üks lisaaspekt antud teemale. Ma muidugi räägin siin seda jälle endakohaselt, aga mul on vähemalt selline tunne, et aus oleks sama printsiipi, mida ma rakendan välismaailmale, rakendada ka endale.

    Siit minu küsimus: kui pole andeksandmist teistele, siis sa peaks ju ka eeldama, et keegi sulle endale ei andesta? Kas see ei tee elu mõnevõrra keeruliseks?

  12. notsu ütles:

    Mulle tuli üks teine lisaaspekt pähe: kui uskuda, et igal teol on kosmiline kohtumõistja, kes varem või hiljem sobiliku karistuse või tasu määrab, siis tekib oht, et igasugustele õnnetustele hakatakse sedasorti põhjuseid otsima – ega ikka heale inimesele ilmaasjata tellis pähe ei kuku, küllap ta oli selle kuidagi ära teeninud. Ma ei tea, kuidas nende asjadega wiccas on, aga sellist suhtumisega uuspaganaid olen neti pealt leidnud küll. märksõna “kosmiline tasakaal”.

  13. Annemuri ütles:

    Ei tea… need andestuse asjad on muidugi keerulised ja individuaalsed. Ma arutlen siin iseenda seisukohast. Andestamata halba kannaksin ma endas, tundes üha sellest lekkivaid negatiivseid emotsioone, mis mind vaevavad. Andestamine võib vabalt olla üksnes sisemine akt, mille läbi saad vabaks sulle tehtud kurja koormast. Andeksand ei tähenda ilmtingimata unustamist, on asju, mida on võimatu unustada ja on asju, mida on targem meeles pidada, et mitte komberdada korduvalt ühe ja sama reha otsa – ometigi ei välista ei üks ega teine andestamist. Andestamine kui sisemine akt eeldab vaimujõudu ja üleolekut väiklasest kättemaksusoovist, ent samas vabastab su vaimsest taagast, mis vastasel korral üha sunniks sind sorima osakslangenud halvas ja planeerima omapoolset halba. Andeksand ei pea tähendama oma vaenajale kaelalangemist, mis iseendast ei pruugi veel mingit sisulist andeksandmist või andekssaamist märkida, seda enam, et iseendale andeksand saabki toimuda üksnes su enda sees – vastasel korral muutub ta koomiliseks etteasteks.

    Paljud otsivadki põhjusi väljastpoolt. Mitte üksnes igasugu uuspaganad, mu arust kuulub sinna suur enamik erinevaid nähtusi, skinheadlus näiteks, ka natsionaalsotsialism. Väliseid põhjusi tunnustada on ju lihtne ja kerge, nendega kaasneb enamasti tõdemus, et “mis mina teha saan” ja ega seljuhul saagi, süüdi on teised ja karistama peab neid.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s