Täna tuleb juttu minu viimasest suuremast hirmuelamusest üldse, sealjuures sellisest, mis aitas mul lahti saada 1 lapsepõlvest peale püsinud hirmust – kõrgusekartusest.

Olen kõrgust kartnud nõndakaua, kui ma mäletan. Näiteks III korrusest kõrgemal asuvaile rõdudele astumine nõudis minult juba arvestatav pingutust ning rõdupiirdeni ei julgenud ma kunagi välja astuda. Teletorni praeguseks suletud kohvikus ei julgenud ma kunagi istuda akna alla, ehkki tegu oli kauneima vaatega söögikohaga Tlnas, vbl terves Eestis, ning just akna all oleks seda vaadet ju eriti nautida saanud. Alguses oli mul tohutu hirm ka lennukeis, kui need madalal lendasid (kui vaade juba maakaardiks muutus, kadus hirm, ilmselt ei osanud minu teadvuse hirmumehhanismid sellist vaadet enam kõrgusena käsitella). Kõrgusekartusega kaasnes vastupidine tung – ilmtingimata mõnest kõrgest kohast alla karata. Hüpata mäetipult, katuselt, rõdult, kaljuservalt. See oli segu tahtest meeletult riskida, end proovile panna ning mingist täiesti ebaratsionaalsest tundest, et kui ma kõvasti pingutan, ei kuku ma mitte alla vaid tõusen hoopis lendu. Kogu minu teadvuse ratsionaalne osa vaidles sellele vastu, aga miski üritas siiski pidevalt selgeks teha, et “lenda, lenda” ning selle miski hääl oli väga tugev.

Kõige selle kadumiseks piisas aga ainult 1st sündmusest, millest tglt. olen oma eelmises kajamis kirjutanud, aga kesse seda vana asja ikka enam mäletab, eksju:) Olgu siis see siinkohal II sõnuga & II kontekstis uuesti ära toodud.

1l 2008. a. tulipalaval augustipäeval (Eestis oli august üle mõistuse külm, aga kõnealuses kandis on kogu suvi tulipalav ning ega muud a-ajad suurt jahedamad ole:)) saabusin USA transpordilennukiga Bagdadi lennuväljale. Sealt tuli edasi lennata kopteriga. Kopterisõit polnud mulle tundmatu – Kosovos oli seda juba ette tulnud. Ehkki sealsed kopterielamused polnud just meeldivad, sest prantslasest piloodil oli vaja klassi näidata, miska mu süda hullupööra pahaks läks:) – kõrgust ma kopteris ei kartnud. Vist seepärast, et kindla metallkesta sees tundsin end turvaliselt.

Nõnda võtsin ka teate peatsest edasisõidust üsna rahulikult vastu. Tuli aga välja, et kopterisõit Kosovos ning Iraagis on 2 ise asja. Kui mind oli kõikepidi kõvasti kopteriistme külge kinni köidet, selgus, et Iraagis kasutatavail koptereil pole uksi! Mis seal’s ikka – mina olin kõvasti kinni köidet, aga et ma uste puudumisega arvestada’i osanud ning viimase lendutõusueelse hetkeni ootasin, et keegi need (olematud) uksed nüüd kinni lükkab, siis oli mu käsipagas ju suht vabas vormis mul süles. Sealhulgas sülearvuti, mis on mulle hädavajalik, täiesti vältimatu, töövahend ning mille eest ränka pappi välja olin käinud. Lükkasin siis seljakoti jalge vahel, kaisutusse aga haarasin rüperaali ning täiesti kangestusin selle külge oma kätega.

Hull on veel see, et võimaliku miinipildujatule vältimiseks peavad need usteta kopterid mitmesuguseid haake & sõlmi tegema (päris surmasõlme õnneks küll mitte:)). Nõnda pakkus lennureis mulle palju õudsaid hetki & jubedaid fantaasiaid sellest, kuidas mu kallis läpakas paarisaja meetri kõuguselt vastu Iraagi maapinda tuhandeks killuks plartsatab. Aga kõrgusekartusele polnud selle kõige juures enam üldse aega mõelda.

1 õndsamaid hetki minu elus oli, kui lennumasin viimaks ometi Camp Libertys maandus ning minu kergendusohe kõlas vist küll üle kogu Paabeli:) Peopesad olid selle reisi jooksul täiesti higist tilkuvaks muutunud. Hirmu- mitte ilmahigist. Tglt. lennu ajal need higistavad peopesad suurendasid mu hirmu muidugi veelgi, sest andsin endale ju aru traagilisest tõigast, et higist libedate pihkude vahelt võib kallihinnaline masin veelgi kergemini ära libiseda ning Iraagi maapinna embusse langeda.

Edaspidi oskasin usteta koptereiga arvestada ning oma pagasi mitmesuguste vahendite abil enda külge kinnitada, miska end palju julgemini & enesekindlamalt tunda sain. Kõrgusekartus oli aga kadunud ning pole seniajani tagasi tulnud. Või noh, mingil määral eksisteerib seda ilmselt siiani – 2 9xse maja vahele asetet planku mööda ma siiski ei kõnniks:) Aga 7xse maja rõdurinnatisele nõjatuda ning ümbrust vahtida pole igatahes enam üldse mingi teema.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

5 responses »

  1. kt ütleb:

    “Kõrgusekartusega kaasnes vastupidine tung – ilmtingimata mõnest kõrgest kohast alla karata. Hüpata mäetipult, katuselt, rõdult, kaljuservalt.”

    Sama siin😀

    “Kontrafoobia”? (termin, mille pakkus välja psühhoanalüütik Otto Fenichel. Alateadvuses eksisteeriv hirm paneb inimest tegema just seda, mida ta tegelikult kõige enam kardab. A la kardetud objektil peab silma peal hoidma.)

  2. varjuneid ütleb:

    Mul ka täpselt samasugune asi. Vähemalt lapsena oli – kõrgusekartus pluss täiesti ebaloogiline iha alla hüpata. Kui ma nüüd õigesti mäletan, oli see sedapidi, et tundsin suurt tõmmet alla hüppamiseks ja kuna ma kartsin, et teengi seda, siis ei julgenud kõrgetesse kohtadesse minna. Mäletan, kuidas käisime sugulastega Munamäe tornis…viimasest trepist ronisin siiski põlvedel üles ja siis istusin platvormile maha ja hoidsin kogu jõust küüntega seinast kinni. Alla tagasi tuli mind kanda. Noh, ma olin siis u 5 aastane…Hiljem on see kõrgusekartus ka endast märku andnud, aga järjest vähem.

  3. Andres ütleb:

    Hmm,Arni,millegipärast ei tule mul küll meelde,et Sa oleks kõrgust väga peljanud.Mälu järgi sündis ka meie esimene kohtumine Sinuga mitmed meetrid maa(ups-mere)pinnast kõrgemal-ehk siis Virtsu-Kuivastu praamil.Ja mitte reisijatesalongis,vaid miskil väliplatvormil.Kui ma eksin,siis värskenda mu mälu,palun:)

    • Punane Hanrahan ütleb:

      No nii hullusti ma kõrgust tõesti ei kartnud, et ma laeva välitekil, reelingust piisavalt kaugel ei söandanuks viibida. See oleks juba sama hull, kui et kõrgusekartuse pärast ei julge trepist IIle korrusele minna või üldse maapinnast kõrgemale ronida:D

      Aga järele mõeldes seda ka, et neid Saarte parvlaevu ma kuidagi ei tajunud kõrgeina. Üldse mitte. Soome parvlaevu küll, kohe I reisist peale, aga Saarte omi mitte. Ju need siis ikka niipalju väiksemad olid:)

  4. Annemuri ütleb:

    veider. ka minul on olnud seesugune irratsionaalne kartus mitte kõrguse kui sellise ees – kõrgusest avanev vaade pigem meeldib -, vaid millegi seletamatu ees, mis ehk äkki tuleb ja tõmbab mind kaasa või tõukab alla. sama tunnen ka sügava augu servas või järsul kaldal. kardan serva ligi minna, ei usalda oma tasakaalumeelt. ja eks ta mul kehvake ongi. kui on vähegi kusagilt kinni hoida, kasvõi nöörijupist, siis seda kartust pole (ka lennukis ei ole, või siis, kui on võimalik mingist piirdest kinni hoida – siis ei saa see miski mind niisama lihtsalt kätte, ma hoian kinni.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s