1 hale lugu inimlikust piiratusest & võimetusest midagi muuta ka parima tahtmise korral.

Olin just ostnud emusicust Sofia Jannoki plaadi & lugesin Katile ette saamikeelseid loopealkirju, et ta ära arvaks, mis need eesti keeles tähendada võiks, kui helises Kati telefon. Seal naabrinaine kõrvalkorterist rääkima, et naabermaja ees põõsas on rebasepoeg, ilmselt haige, et olgu me koeriga ettevaatlikud. Kati muidugi küsima, et kas on väikerebase asjus ka kuhugi teatet. Naaber selle peale, et Nigulasse sai helistet & kuhugi veel (ei mäleta enam kuhu), mõlemast soovitet kohe jahimehed kutsuda.

No selge, et marutaudis rebasepoiss (või -tüdruk) olla’i saa, sest marutaudi Eestis praegu lihtsalt ei ole (st. mõned 1kud juhtumid tglt on, aga need on niivõrd haruldased, et ega väga arvesse’i tule). Et tõenäoliselt on autolt löögi saanud vms.

Kati läks siis lähemalt kaema, oli tõesti väike rebane, oli veel mingil määral kontaktne, üritas isegi natuke eest ära minna, aga ei suutnud. Väga lähedalt ei julgenud vdta – vigastet looma vähenegi oskamatu liigutamine võib saatuslik olla – aga tagakäpp nägi tõesti kahtlaselt katkine välja.

Sai siis helistet loomaaeda, sealt vastus “täna puhkepäev & kedagi ei ole” (sedasorti vastused ajavad mind alati marru, 1kõik mis ametiasutuse vastus võiks siiski sisaldada ka mingit adekvaatset infokildu küsija jaoks, mitte olla meetod temast lihtsalt võimalikult kiiresti vabaneda). Järgmine kõne päästekorraldajale, kes oli vastupidiselt loomaaiale väga adekvaatne, selgitas, et jälgigu me potentsiaalselt vigastet looma veel natuke, et veenduda, et tema seisund tõesti tõsine on ning helistagu siis uuesti & nad kindlasti saadavad meeskonna välja. I väljakutse peale’i saada lihtsalt seepärast, et tihtipeale on päästjad kutsutud täiesti terve metslooma peale, kes linna vahel lihtsalt pisut väsinud on ning päästjate saabumiseks ammugi kadunud.

See oli juba optimistlikum, aga järgmine kõne läks Annelile , kes igasuguste loomadega seot õnnetusjuhtumite korral ennegi väga adekvaatset käitumist üles on näidanud. Anneli omaxa tegi veel mõned kõned ning peagi oli tal toru otsas metsloomade ravimisele spetsialiseerunud veterinaar, kes loomulikult oli nõus pisirebast ravile võtma. Et Annelil & tema kaasal on ka loome vedamiseks kohandet auto, alustasid nemad siis Tlnast teed Paldiski poole hädalist peale võtma.

Vahepeal käis Kati veel rebast vtmas. Leidis asja olevat väga kriitilise – loom oli pea kuklasse ajanud, mis reeglina tähendab, et kohe-kohe hakkab surema. Aga hingas veel, nii et lootust täielikult matta polnud mõtet.

Siis helistasid Anneli & tema kaasa ehk Aivo, et nemad nüüd Paldiski piiril & toogu me loomavedamise puur õue. No tõime. Siis heitsin ka mina Ix pilgu hädalisele loomale, aga elusat looma ma paraku enam ei näinud. Seda rebast polnud enam, elusolendist oli sujuvalt saanud raibe. Kati leidis siiski, et ootame abilised ära, et ehk siiski. Nõustusin, ehkki minu arust polnud siin oodata enam midagi.

No jõudsid siis Anneli & Aivo. Viimane vts looma üle – paraku jah, surnud mis surnud. “Aga teda poleks niikuinii päästa saanud” leidis Aivo: “Liiga kõva matakas oli, sooled on tugevasti üles paistetanud, selge, et sisemised verejooksud, tagumisel käpal lahtine luumurd, aga see teda ilmselt ei tapnud.”

Nonii, viisin puuri tuppa tagasi. Aga siis see, et naabermaja ühistu, kelle territooriumil loom oli, võiks nüüd laibaga midagi ette võtta, muidu on varsti pool Paldiskit raipehaisu täis. Olime üsna 1meelsed, et meie, kes me siiski elavat looma abistada tahtsime, olematu looma st. laibaga tegelema ei hakka. Naabermaja elanikega kõneldes selgus šokeerivaid tõiku – nemad teadsid jah, et haavat rebane nende maja ette öösel tuli & veel mõnda aega kõva häälega oma muret kurtis & abi järele kisendas. Kes on kuulnud mõnd koerlast tõelises, ikka väga tõsises, hädas karjumas, teab kui läbitungiv & südantlõhestav see on, praktiliselt võimatu seda ignoreerida. Aga naabermaja asukad polnud juhtunule suuremat tlp. pööranud. Ka suhtumine laipa oli võimalikult 1kõikne (nii et ma’i tea, vbl vedeleb see laip seal veel praegugi, varsti pea ööpäev pärast loomakese surma).

& siit jääb see vastik kripeldav küs., et kui oleks jõudnud jaole õigemal ajal, näiteks siis, kui loom appi karjus, ehk oleks siis õnnestunud noore rebase elu päästa? Või kui ka mitte, siis ta vähemalt väärikal viisil tema vaevust vabastada ning mitte pikiks tundeks piinlema jätta? Süüme kripeldab & jääbki kripeldama selle koha pealt, veel 1 ebameeldiv, süütunnet tekitav mälestus, mis ikka, jälle & alati tulema jääb ning elu lõpuni rahu’i anna, ma tean juba (Ramloff siin küsis paar teemat tagasi, et kui ma muile’i andesta, kas ma siis eeldan, et mullegi ei andestata – see on komplitseerit küs., aga siinkohal ütlen ma 1t endale’i andesta ma mitte kunagi mitte midagi – kõiges, milles ma end süüdistada saan, jään ma end süüdistama, kuni elan, sestap püüan hoiduda uute süütegude korjamisest enda pealaele, aga nagu käesolevastki juhtumist näha, see’i õnnestu). Aga paraku, hetkel kui olnuks veel võimalikud IIsugused lahendused, magasime meie õndsat und ning polnud meil aimugi hargnevast kurbloost, ei saanudki olla.

Selle tagajärjel pidi loom kannatama pikki tunde jubedaid piinu ning me’i suutnud seda säästa. Ning selline olux tekitab mus alati hirmu – et kui tema pidi, kui teda’i säästnud keegi, miks ei võiks siis samamoodi minna minuga? Kes tagab, et ma’i lõpeta oma elu rängis valuis kuskil vedeledes, sisemiste vigastusiga & murtud luiga? Ilma lootuseta elule, aga ilma ka vabastavast surmast? Kohutav, kuid kahjuks jubetumalt realistlik väljavaade.

Ma tean küll, et metsloomi ikka sureb vanaduseni jõudmata, et sureb neid ka õige noores eas ning et need surmad ei pruugi sugugi kõige ilusamad & valutumad olla. Tean. Tean sedagi, et sestap sünnibki metsloomi teatava varuga, nii et mõne isendi hukk ei vii veel populatsiooni väljasuremiseni. Tean sedagi, et kui kõik rebase jms. -kutsikad ellu jääksid, tooks see kaasa ülepopulatsiooni (liigrahvastuse vaste loomil), mille tagajärjed oleksid hirmsad & tooksid kaasa palju rohkem jubedaid ning piinarikkaid surmi, kui taolised õnnetused.

Olen sellest mõelnud ning olen mõelnud ka sellest, et inimene’i pea tõesti mängima Jumalat. Samas – IIpidi on inimene inimene, enda liigiomaste tunnustega, millest ta’i saa lahti öelda, või kui ütleb, tundub see võikana. Mul on minu inimlikud jooned, mis mind inimesena määratlevad, ma’i või käituda vastupidiselt neile. Seega olengi otsustanud, et muidugi ei hakka ma patja nutma iga hukkunud rebasepoja vms. pärast kuskil looduse rüpes, aga kui mingi tragöödia hargneb mu enda silme all, siis ma sekkun & sekkun muidugi inimlikul viisil. Teostan oma inimlikku potentsiaali, käitun vastavalt sisemisele eetikale, mis on mul minu inimeseksolu tõttu.

& sellest vtpunktist vdtuna on see rebasepoja (või -tüdruku) surm siiski inimlik tragöödia, isiklik kaotus & ka süü. Heastamatu süü.

Vähemalt ei saa meie enda koeriga midagi taolist juhtuda. Või ma vähemalt loodan, et ei saa. Ehk ei saa.

Advertisements

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

7 responses »

  1. Fideelia ütles:

    Kui koeri üldiselt mõtled, siis nendega saab juhtuda väga palju: http://www.parnupostimees.ee/?id=299400
    😦

  2. maarja ütles:

    :/
    selle nukra looga seoses meenus, et just hiljuti juhtus sõbraga tema juurde kõndides tänaval ette purjakil meesterahvas, kes tänavaveeres kükitas ja paaniliselt jooksu panna üritavat koera käpast kinni hoidis… riidest tehtud rihm oli lahti läinud ja koer plehku pannud ja nüüd siis uuesti käes…. onu oli nii vindine, et ei määranud rihma kuidagi koerale kaela panna ja selle asemel püüdis käppa väänates rabelevat koera paigal hoida. aitasime siis uuesti rihmajupi kaela tagasi panna, aga mehele vist ikka meeldis mõte, et koer ka väheke karistatud saab, oli tarvis veel käpast väänata. õnneks noomimise peale jättis järele. alkohol ja lemmikloomad… oeh.
    lihtsalt kurb see su räägitud lugu…

  3. udupea ütles:

    kuidas nad ütlevadki?

    et muuda asju mida sa saad ja lepi sellega mida sa muuta ei saa..

    aga rebasele kaevaks ma kuskil muuli mägedes haua.

    kunagi oli SEB-i maja kõrval, kaubamaja poolses otsas, kus nüüd kullapood on, siis kui seda madalat maja veel ehitati, ehitust varjava plangu ääres üks kass ära surnud. eks ta auto alla jäänud oli. see korjus vedeles seal terve aasta, kuni plank lammutati. sügisel ta surma sai, see vist päästis hullemast raipehaisust ja eks sool ka mumifitseeris või midagi, igatahes poole aasta pärast oli plangu kõrval teel nahaga kaetud luukere alles, vedeles, inimesed käisid sealt IGA PÄEV mööda, igasugused inimesed. minagi käisin ja samuti ei teinud midagi. õnneks see mind ei vaeva sest mis kassil sellest mis tema korjusega pärast surma juhtub.

  4. Fideelia ütles:

    Ma käisin 1. klassi sügisel koolihoovis kassi korjusest mööda. Kass oli must, keel oli natuke suust väljas, käpad sirgu. Lõpuks tuli talv ja lumi kattis kõik kinni.

  5. keit ütles:

    Shit 😦

    Inimesel on teadupärast komme vastutust teise kaela lükata. Küllap need teise maja elanikud mõtlesid, et “ah, las keegi teine läheb ja aitab, ma parem magan edasi”.
    Isegi kui inimene väljas öösel appi karjub, ei taheta appi minna. Seepärast soovitataksegi kuriteo ohvril rünnaku puhul pigem karjuda “Tulekahju! Tuli lahti!”

  6. martinluiga ütles:

    😦

    Mul oli suve algul ka lugu. Loomade ja nende aitamisega. Nahkelajad olid katuseprofiili alla pesa teinud, ja siis nende poegadel tuli see aeg kätte, kus nad veel ei lenda, küll aga loiverdavad katuse vahel aktiivselt ringi, ja niimoodi tuleb ka ette, et mõni neist loiverdab valesse kohta ja kukub korstnajala vahelt pööningule. Ja tagasi ei saa ja piuksub niimoodi.
    Ja siis – ta on selline õige väike, nahkne, kõrvadega loomake, kes liigub esipidi niisama hästi kui tagapidi – siis me helistasime mingisse looduskaitsepunkt-asjandusse. See soovitas meil nahkhiire poeg põõsa alla poetada. Kuna see ei ole teps mitte nende looduslik habitat, siis me niimoodi teema ei hakanud, kuna see tähendaks talle kindlat surma. Sai ta siis redeliga katuseprofiilist üles aidatud, sealtsamast, kust vanad välja lendavad. Tundus hetkel hea mõte olema. Vanad ju loiverdavad samuti seal profiili all oma jala peal ringi, mitte ei lenda. Aga hommikuks oli ta sealt alla kukkunud ja kronksus ja kange. Matsime ta veikse karbi sees maha.

    Paari päeva pärast kukkus teine pööningule, kes oli suurem, kurjem ja hakkajam. Too sai vanade dressipükste vahendusel tagasi seinale aidatud, nii et ta sai korstnajalapraost tagasi õigesse kohta ronida. Tundub, et temaga läks õnneks, sealt ülevalt kostus natue erutatud idinat mõne aja pärast, kui ta tagasi sai. Neil elukatel on üldiselt iga poeg üsna tähtis, sest nad saavad aasta peale ainult ühe. Teise päästmine parandas mõneti tuju.

    Saatsin veel Matti Masingule kirja, et kas peaks kasti ehitama, et neil parem oleks, aga tuli välja, et kui neid juba katusetäis on, siis nad kasti ei mahu. Ja hiljem tuli välja, et kõrvalhoone katus on ka loomi täis.

    See oli siis selline lugu.

  7. agulirebaanets ütles:

    Rebastel on vist sitt tähtede seis praegu.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s