Kui sotsiaalteadlased omal ajal hakkasid rääkima II Eestist, tekkis kohe ilkujaid, et õige pea avastatakse ka V, XIV & XXIII Eesti. Ning kahtlemata ongi kõik sellised Eestid olemas. Selles sissekandes ei huvitagi mind sotsiaalsete Eestide paljusus, küll aga kultuuriliste Eestide rohkus ning tahan mõnda kultuurilist Eestit järgnevalt võrrelda – eeskätt seda kultuurilist Eestit, mis mind häirib, nendega, mis mind sugugi ei häiri.

Mõtisklesin nimelt selle üle, et taas on käes sügis, minu lemmika-aeg. Meeldib II mulle õige mitmel põhjusel, mille hulgas aga sugugi väheoluline pole sügise barokne ülepakutus, äärmine külluslikkus, lajatamine kõikvõimalike eredate värvitoonega. Ning ses osas on tglt. kaunis olla Põhjalas, mille hulka ju ka Eesti käib, sest siinne sügis on värvelt kaugelt intensiivsem Kesk- & Lõuna-Euroopa sügisest. Eks ole ju vanameister Jaan Kross pannud 1 oma vist Hispaaniast naasnud tegelase suhu sõnad, mille kohaselt sellist värvi-intensiivsust, nagu Tlna sügises, tema lõuna pool ei leidnud.

Sellest mõtlesin edasi, et kuigi sügis on vaieldamatult loodusbaroki tipp meie 4 a-aja hulgas, leidub baroksust, suurejoonelisust, ülepakutust ka kõigis muis a-ajus. Võtame näiteks kevadise salatirohelise pealetungi & värvikireva õiterohkuse, kus 1l ajal on kuhjena igasugu kellukaid, tulpe, nurmenukke, roose & krt.-teab-mida-kõike-veel. Või suvise üldrohelisuse, mis oma monotoonsuses taandub küll vähemärgatavaks, aga asjasse lähemalt süüvides lausa jahmud sellest ülepakutusest. Siis veel kitšilikult hõbedakarva taotud talveilmad ning lumeküllasus ning postkaardilike lumemütsega puud, mis ilus vdta on, kel aega vdta on, kui ta just ise ei pea end kirudes-vandudes läbi lumehangede vedama või – veel hullem – seda lund labidaga taga ajama, et endale väljapääsuteed valmistada.

Nõnda leiab tõsiselt minimalistlikku lähenemist Eesti loodusest ainult hilissügisel, lumevaesel talvel & varakevadel. Ometigi jauratakse meil, kuidas Eesti inimene olla oma iseloomu- jm. jooned omandanud meie looduse tagasihoidlikkusest, maa 1taolisusest jms., kuni taolise pullikakani, et “eestlane on tasakaalukas, nagu tema maa”.

Siin oled kasvanud
Tasasel maal
Siin on su rahu ja tasakaal

Munamägi on pilve piir
Pilv on madal ja hall nagu hiir
Maailma pilet su kätte anti
Maailm on lahti mõndagi kanti
Nende seenemetsade sekka
Ikka kui tuled kui musulman Mekka

kirjutas kunagi Paul-Eerik Rummo oma äärmiselt iroonilises luuletuses (luuletuse iroonilisust on autor ise avalikult kinnitanud). Aga elu oma irooniaga trumpas poeedi iroonia siinkohal üle – inimesed hakkasid seda luuletust võtma sõnasõnalt, irooniat, allteksti, taustairvet sugugi nägemata. Ning pühkisid silmanurgast harduspisaraid & tänasid luuletajat kauni teksti eest – teksti eest, mis muigas või suisa irvitas ju ei kellegi muu, kui nende enda üle.

Nõnda et nagu Eestimaa loodus pole sugugi ainult see monotoonne soomaastik, mis Masingu järgi peaks meie mõtlemise kõrberahvaste omale sarnaseks tegema (muuseas pole ka kõrb sugugi ainult mõttetu lagedus, kõrbesse süüves avaneb sealt väga palju põnevat infot), nii pole ka eestlased ainult nende seenemetsade sekka õhkav, maaelu ülistav ning “väikest & nunnut” ihalev seltskond. Olen ise selle vea teinud, et oma kaasmaalasi ainult taolisiks pidanud ning sellele veale on mu tlp. ka juhit, mille eest juhtijaile aitäh.

Aga see “väike nunnu rustikaalne Seenemetsa-Eesti”, see “Parsil passiv kultuur” on endiselt miski, mis üritab end enesesestmõistetavana kehtestada ainuvõimalikuna, kuulutada kõik muu (näit. kodumaised linnakultuuri ilmingud) hälbeks, süsteemihäireks. Seenemetsa-Eesti on kultuurilises mõttes see I Eesti, mis üritab kõiki muid kultuurilisi Eestisid tasalülitada, olematuks kuulutada. Nii edukalt, et kohati jääbki mulje, nagu muid Eestisid ei oleks – oleleks 1nes Tasane Maa & siis hulk vigu & möödalaskmisi, millest Jumala abiga küllap lahti saab. Loomulikult on too Tasase Maa Eesti ehk Ainuõige-Ainumõeldav Eesti ka üdini konservatiivne (tagurlike kristlaste & passeistide suureks meelehärmiks sealjuures sugugi mitte eriti kristlik ega tglt. mitte ka passeistlik, küll aga kristlike tagurlaste & passeistide seisukohti mitmes kohas vaikimis toetav, mida viimased muidugi meeleldi ära kasutavad), patriarhaalne, homofoobne jne. See tasalülitamistarve teeb Seenemetsa-Eesti enda muidugi barokseks – seda ülivõimast domineerimissoovi, püüdu kõik ülejäänu tasalülitada, olematuks kuulutada lihtsalt ei saa IIti nimetada. Taoline barokk mulle miskipärast aga’i meeldi.

Ometigi on tolle Rahu & Tasakaalu kõrval terve trobikond muid Eestisid, mis ei küsi isegi, kas neid toetav taustsüsteem siinkandis olemas on, vaid olelevad sellest sõltumatult. Jah, meil pole suurlinnu, aga on suurlinlikult mõtlevaid ning suurlinna mentaliteeti kandvaid eestlasi – Tasane Maa aga üritab need olematuks kuulutada. On dünaamilise, euroopaliku kultuuri kandjaid, mis oma euroopalikkuses pole aga sugugi kadaklik vaid on Eesti kultuur samavõrd viiskude, Toomas Anni, Tuulevaikse Öö ning hülgevuntsega talumehega, kes külapubis pilsnerit kulistab. Rahu & Tasakaal aga kuulutaks selle kultuuri koos kandjaiga olematuks. Erand tehakse vaid neile, keda enam kuidagi eirata’i saa, nagu näiteks Pärdile & tundub siingi, et nii mitugi on selle erandi teinud üsna pikke hambaiga.

Siinkohal pole mõtet vaielda, et “enamik kultuuriinimesi & pea terve kunstiküla seda mentaliteeti ei esinda”, et “mentaliteet võitleb pigem kunstiküla vastu & süüdistab kultuuriinimesi reeturlikkuses, Tasase Maa reetmises”. Jah, nii see on. Aga justnimelt nende rünnakute rohkus, Seenemetsa Sekka ihkajate rünnakute ägedus igasuguste muude väljendusviise vastu näitab, kui käest ära asjad tglt ikka on, kui nõrguke on see meie pluralism, kus kõik muud eestlased peavad seenemetslaste kõrval paratamatult taanduma, kui mitte hävima. Meie maal elavate muude rahvaste esindajaist rääkimata.

Niisiis ei häiri mind kultuurilise Eesti puhul sugugi mitte Eesti ise – see on mitmekülgne, vaid ikka teatud alalhoidliku seltskonna kramplik püüd kehtestada oma, parim epiteet oleks vast “runnellik”, Eesti normatiivsena, ainumõeldavana. Eesti peavooluvaimsuse sallimatus kõigi muude siitkandi kultuuri avaldumisvorme suhtes. Meie kohaliku Blut und Bodeni totalitaristlik tankimentaliteet.

Olen aga avastanud, et peavoolu vaimsest Eestist saab lihtsalt mööda vdta ning viibida mõnes neist Eestidest, mis endale kohasem & rohkem mokkamööda. On täiesti võimalik elada Eestis & ometigi mitte elada Tasasel Maal, Seenemetsade Seas. See on võimalik, ehkki seenemetslased üritavad meile selgeks teha selle võimatust. Ning elu võimalikkus isiklikus Eestis, väljaspool suure algustähega Seenemetsi muudab isegi mittevajalikuks emigreerumise, põgenemisplaanid. Sest pageda tahaks ikkagi Seenemetsade, õieti seenemetslaste Eestis. Muude Eestide hulgas on ju elamisväärseidki paiku. Ning mis parata – sünnist saati harjumupärase keelega keskkonnas on ikkagi kergem elada kui mõnes muus. Nõnda siis elangi Eestis, linlikus, dünaamilises , euroopalikus, sallivas jne. See Eesti on olemas, on siinsamas mättatükil kus ülejäänudki Eesti. Ning ma’i lahku siit, kui selleks pole mõjuvaid sotsiaalmajanduslikke põhjusi. Lihtsalt – mul pole asja teie Seenemetsiga (päris seenemetsa on mul ikka asja – meeldiv jalutuskeskkond, eriti sügiseti, aga oma rustikaalpatriarhaalse suuretähelise Seenemetsa võite koos kuuseriisikaiga sisse soolata).

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

6 responses »

  1. agulirebaanets ütleb:

    Sügis on hea aastaaeg sellepärast, et siis pole:
    a) enam tapvalt kuum;
    b) veel tapvalt külm;
    c) ja mis teda eristab kevadest – et pole just tulnud tüdinud pikast pimedast külmast august ja ei pea ootama kohustuslikku ülistatud kuuma suve.
    Tõsi, ees on taas pikk pime külm augu periood, aga see ei tundu sugugi morjendav, sest kuumast suvest on villand.

    Sügisel on hea lõhn. Mulle meeldib koltumise ja kopitamise hais. Ja need värvid ka muidugi. Ja et pimedaks läheb ja ei ole öö läbi valge ja ei ole päeva läbi pime.
    Sügis on täitsa viisakas tegelane.

    Riisikaid, nad muideks soolavadki. Sisse. Mina käisin seenel lihtsalt loodusenautlemise pärast ja et mul on lapsepõlvenostalgia. Mulle psühhedeel-maniakaalne korilus ei istu.

  2. analyytik ütleb:

    PH: _teatud alalhoidliku seltskonna kramplik püüd kehtestada oma, parim epiteet oleks vast “runnellik”, Eesti normatiivsena, ainumõeldavana. Eesti peavooluvaimsuse sallimatus kõigi muude siitkandi kultuuri avaldumisvorme suhtes_

    Nnn…jah.
    Kui suur see “teatud seltskond” ka tgelt on?
    Vot kohati…
    Kohati on muidugi … vähemalt teeb kõva häält, ma ütleks. Ja mõnikord jätabki sellega Suure Peavooluvaimsuse mulje.

    Aga siis tuleb ette situatsioone, noh linnas vähemalt, kus justkui tundub, et seda “teatud seltskonda” ei olegi õieti. Ja muidugi on situatsioone, kus “teatud seltksond” kõvahäälselt õiendab, aga tegelt – tegelt ongi see üks inimene ainult. Või kaks. Aga teised siis lihtsalt on vait. Alluvad. Kuuletuvad. Ei taha “tüli tekitada”.

    MIKS?

  3. notsu ütleb:

    See tasalülitamistarve teeb Seenemetsa-Eesti enda muidugi barokseks – seda ülivõimast domineerimissoovi, püüdu kõik ülejäänu tasalülitada, olematuks kuulutada lihtsalt ei saa IIti nimetada – kuule, see kõiki nukke ja krobelisi kohti tasalülitav domineerivus, see on ju puhas klassitsism, mis barokk. Vrd Prantsuse akadeemia, kes otsustas, et normist hälbivad keelendid tuleb ära keelata, mille tulemusel (ei mäleta, kes rääkis) jäi pr keel igatsugu sufiksitest palju vaesemaks kui teised romaani keeled.

  4. martinluiga ütleb:

    See on kena lepitav artikkel. Seletab kuidagi ära, kuidas on nii, et ma vihkan enamikku selle koha ilmingutest südamest, kuid samas ei taha iial lahkuda ja siin on mu parimad inimesed.

  5. tqnis ütleb:

    Ähh.
    Aru ma su murest ei saa, aga huvitav on lugeda igatahes.😉

    See selleks. Ühes teises kajamis või õigemini selle kommentaariumis riivas vestlus korra läti kirjandust ja seepeale sattusin veidi internetti mööda ringi siblades sellise tegelase peale, nagu seda on Aleksandrs Čaks. Väidetavalt Läti esimene urbanofiilne poeet. Riia mu arm, ühesõnaga.
    Eesti keelde tema poeese vist tõlgitud pole, aga humanitaarina oskad äkki midagi tema kohta pajatada?

    • Punane Hanrahan ütleb:

      Paraku’i tea ma temast muud, kui et ta tõesti legendaarne tegelane on, kelle nimega Läti kultuurikülas tihti kokku tuleb puutuda. Kohe häbi oma harimatuse pärast:( Aga hea, et sa meie lõunanaabreid meelde tuletasid, sain siit inspiratsiooni oma järgmise sissekande jaoks:)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s