Kunagi veebruaris alustasin ma kirjatööd mulle olulisist kohvikuist Põhjanaabrite Pealinnas, aga pärast I kirjutist jäi see tollal miskipärast soiku. Nüüd leian, et on õige aeg jätkata, tänu Maarjale, kellega vestlesin FB-messengeris ning kes seal leidis, et võiksin midagi kohviteemalist kirjutada.

Tol xal viibisime vaimus 1s väikses kohvimajas Kaartinkaupunkis. Nüüd liigume kõvasti lääne poole, Kaartinkaupunkist hoopis kaugele Munkkinieme rannale, kus asub oluliselt suurem kohvik nimega Café Torpanranta, millel on ka oma võrgulehekülg. Maailma odavaimate kohte hulka see’i kuulu, mille üle pole ka imestada, sest eks asu kohvik ju asumis, mille elanikke väikekodanluses küll kuidagi süüdistada’i saa:) (ehkki keskkond pole ka nüüd nii luksuslik, kui Helsingi kõige elitaarsemas asumis Eiras või ka Juha Vuorise taksojuhilugudest tuttavas Kulosaaris.

Ma’i mäletagi enam oma esmatutvust nimetet kohvikuga, kas avastasin selle 1i või mõnel avastusretkel koos Katiga. Igatahes olen & oleme nüüdseks ses kohvikus käinud igal a-ajal ning kavatsen & kavatseme edaspidigi käia. Isiklikke põhjusi selleks õige mitu:
*Minu arust on Munkkiniemenranta Helsingi kõige ilusam rand ning suviti ka kõige mõnusam supelrand (sellega ehk võiks konkureerida Arabianranta, aga pole sinna keset supelhooaega sattunud.
*Kohvikust avanevad igal a-ajal väga kaunid ning vastavalt a-ajale ka eripärased vaated.
*Kohvik on toreda ning isikupärase arhitektuuriga
*Ümbritsev asum ise on vtmist väärt (eellingit foto võib asumist anda tglt pisut väära ettekujutuse – eestlasile tuttavamaist paigust meenutab Munkkiniemi kõige rohkem Võsut, vähemalt tuli sellele võrdlusele Kati:))
*Ning muidugi see rahulik-rauge, keskklassist kõrgemale asetuva kodanluse pidevast kohalolekust tingit atmosfäär, mis pole kuidagi ennasttäis või tõusiklik, nagu pahatihti kahjuks iseloomulik Eestis samale klassipulgale asetuvale seltskonnale (no muidugi ei ole Eestis samal sotsiaalsel tasemel asuval seltskonnal ka üldse niipalju raha, kui nende “klassikaaslasil” “Vanas Euroopas” sh. Soomes, mistõttu võib sugeneda teatud alaväärsustunne ning sellest omaxa ennasttäis-tõusiklik-ülbav mentaliteet.

1moodi kaunis on ses kohvikus igatahes olnud nii südasuisel palaval keskpäeval, kui ka helevalgel kevadõhtul, kui päike kiiskavate jääväljade taha parasjagu asutas looja minema. Teenindus on pehmelt öeldes viisakas ning teenindajaist taas näha, et nad tõepoolest tahavad seda tööd teha, see meeldib neile, mitte pole “elu aseaine” nagu Eesti teenindajate puhul pahatihti. Toidud & ampsud väga maitsvad, ainult kohv paraku tüüpiline “soome lahja”, kuid kohvi jooma muidugi peab, sest kuidas sa kohvikus ikka ilma kohvita istud. Ehkki meil on Katiga kuri plaan, et IIx võtamegi hoopis valget veini ning vat just ajame ilma kohvita läbi:)

See on 1 väheseid kohti Helsingis, kus olen langenud kohalike elanike tähelepanu alla, jäänud nende huviorbiiti, kummalisel kombel see nähtus, mis mind muidu täiesti pöördesse ajab & põgenema sunnib, tol xal ei häirinudki. Nimelt istus meie lauda (olime taas Katiga koos Helsingis) 1 kohalik Munkkinieme härrasmees, kes omil sõnul oli parasjagu tulnud igaõhtuselt jalutuskäigult ning kes tahtis meid tingimata valgustada, et Viivi Luik on rääkimata hea kirjanik ning tema armastab väga Luige kirjutatut ning pole üldse ainus omataoline – et Luik ollagi teadlike soomlaste hulgas väga armastet nii proosaautori kui poetessina. Siis rääkis härrasmees veel ka oma spetsiifilisest füüsilisest puudest, mis talle igapäevaelus teatavaid vaevusi valmistab, millest ta aga vaimselt üle on ning elab oma elu ikkagi õnnelikult & täisvereliselt. Paraku olen täiesti unustanud, mis sorti puudega just tegu. Aga oli tore kohtumine – mis siin salata, eks mulle ikka meeldi küll, kui kuskil võõrsil mõnd minu kodukultuurkonda kuuluvat autorit kiidetakse:)

Igatahes minu soe soovitus kohvikusõbrule on, et kui te juba x Helsingis viibite, siis leidke aeg istuda nr. 4 trammi & sõita sellega läänepoolsesse lõpp-peatusse, mis ongi Munkkiniemi. Kõnealune kohvik jääb peatusest paari sammu kaugusele, ei paista küll peatusse otse ära, aga küll lahked kohalikud teile teed juhatavad. Kuid enne või pärast kohvikukülastust mõnustage ennast ka kauni jalutuskäiguga asumi vahele.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

5 responses »

  1. nodsu ütleb:

    Kultuuriantropoloogiline küsimus: millised on Soome või täpsemalt Helsingi jootrahakombed?

  2. ellom ütleb:

    Neetud, nüüd tuli küll tahtmine Helsinkisse kohvikuavastusretkele minna. Inspiratsioon missugune. (Ja andesta et teie sünnipäevale ei jõudnud ja ülbelt teatamatagi jätsin, et ei jõua. Sügis lajatas lagipähe ja nii tuju kui mõistus kadusid.)

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s