1 lause, mis mind teravalt puudutas ning seniajani ebameeldivalt meeles püsib, oli juba kunagi 90date IIs pooles mingis eestikeelses pedagoogikaartiktlis (ma’i tea, kas eesti keeles pedagoogikaajakirju ilmubki, igatahes neid ma loe). Kõlas see nii: “Me ei pea hoiduma ainult sellest, et lapsed omandavad ropu ja ebatsensuurse sõnavara, tuleb jälgida, et lastel ei tekkiks neid seisundeid ja hoiakuid (minu paksendus – P.H.), mida nad väljendavad vandumise või ropendamise sarnase tegevusega, isegi kui nende sõnavara sealjuures on tsensuurne. Lastele tuleb üheselt selgeks teha, et nad ei tohi endale lubada sattuda seisundisse, mida tahaks väljendada mõne kõvema sõnaga.. Järgnes pikk jutt, kuidas taunitav on justnimelt selline seisund ise ning kas selles viibides ka ebatsensuurseid sõnu tarvitatakse, on juba IIejärguline.

Põhjendused olid (minu mäletamist möödas – eks sellest lugemisest ole ju ka aega juba) umbes sellised, et taoline, ropendamist või vandumist nõudev hingeseisund on ise juba ülbuse avaldus, esineb ülbeil või kõrgel inimesil ning ei käi kokku sellise alandliku & vaoshoitud ellusuhtumisega, mis 1 hästikasvatet kodanikul võiks olla. Küllap oli seal muudki veel, tõesti ei mäleta enam, aga kas ongi kõige olulisem, mis seal just täpselt seisis?

Igatahes mina mõtlesin tollal selle peale & mõtlen senini, et vat taolist hoiakut nagu tsiteerit kirjutise autoril & tema esitataval koolkonnal, vat hoopis seda’i tohiks olla. Või noh, vb olla, dem, ühisk. siiski, aga see peaks olema miski, millest jumalapärast iialgi normi ega midagi sellelähedastki ei saa. Ning asi pole isegi mitte selles, et inimesile tahetakse keelata, seda konkreetset hoiakut või seisundit, vaid selles, et keegi üldse hakkab ette kirjutama, millised on lubat & keelat hingeseisundid, et keegi üritab normeerida inimhinges toimuvat, allutada käitumisreegleile meie sisemisi protsesse, mitte nende väljundit ümbritsevasse.

Kas inimene tohiks (oluline on veel lisada, et IIe juuresolekul) ropendada või mitte, ehk siis küs. roppe sõne avalikust kasutamisest, on 1 omaette küs., mis päris kindlasti ei puutu otseselt siia, seega jäägu see IIe sissekannete & arutelude asjaks. Siinkohal, minu jaoks, on oluline hoopis eelesitet mõtteviisi vastuolu praeguses õhtumaises mõtlemises üldtunnustet seisukohaga, et inimene kuulub ainult iseendale, ega mitte Jumalale, ühisk-le, kaasinimesile jne. Inimene on iseenda “oma”, ta on oma valikuis & tegevusis suverräänne (alludes küll riigis kehtivaile seadusile jms., aga kuivõrd need on saavutet vabade kokkuleppeiga ning pmst. igal hetkel ümbermängitavad, siis need tglt. ei riiva tema suveräniteeti).

Seega eristuvad selgelt 2 valdkonda: 1 on, kuidas inimene väljendub, kuidas suhtleb kaasinimesiga, avalikkusega, mida ta neile sõnumina edastab. Ning hoopis II on, mis toimub samal ajal tema sisemuses, teadvuses, mida ta üle & läbi elab. Ning see viimane on minu jaoks miski, kuhu’i peaks muud sekkuma, õieti ei tohiks neil olla taolist õigustki (v.a. juhul, kui inimene ise seda tahab ning oma tahet selgelt väljendab, aga see peab jääma ka ainsaks erandiks). Seega’i saa olla “lubat” & “keelat” ega isegi mitte “taunit” & “soovitatavaid” hingeseisundeid. Sest taoliste olemasolu, isegi mõeldavus on juba räige sekkumine 1ikisiku iseseisvusse, tema iseolemise piire ületamine. Ehk miski, mida humanistlik ühisk. ei peaks sallima.

Sest mida tähendab too “ei tekkiks neid seisundeid ega hoiakuid”. Ikka seda, et lapsed, hiljem täiskasvanud, omaks kontrolli enam mitte oma välise käitumise, vaid hingeseisundite üle. Tglt. aga, et nad loovutaks selle kontrolli välispidisele institutsioonile. Võttes omaks selle reeglid enda hingeelu kohta, loobuvad nad tglt. olemast nemad ise ning kuulutavad ennast mingi endast suurema entiteedi või koguni institutsiooni mutrikesiks.

Nagu ka kristlikus pihis & pattude andeksandmise sakramendis näen ma eeskätt institutsionaalse kontrolli vahendit. Miskit, mille eesmärk on mitte lasta inimesel olla tema ise, vaid ainult süsteemi osake. Nõuet loovutada oma iseolemine välispidisele autoriteedile. Vastu pakutakse tõenäoliselt 1sustunnet – muidu taoline tehing ju läbi ei läheks. Sellega ilmselt soovitakse inimene muuta mingiks institutsionaalseks zombieks – eesmärk, mis on läbi saj-de küll harva teostunud, sest inimene tundub olevat tunduvalt kõvemast materjalist, kui tema institutsionaalset kontrolli ihalevad liigikaaslased iial arvata on võinud:)

Seega tundub mulle, et humanistlikus ühisk-s vajame me ka humanistlikku kontrolli kasvatus- & haridussüsteemi üle, et lapsi & noori siiski õpetataks olema nemad ise, käituma iseseisvate & sõltumatute isiksustena, tervikuina iseeneses, iseendale kuulujaina ning et neid ei õpetataks loovutama kontrolli oma isiksuse üle ehk tglkku iseolemist kellelegi IIle.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

6 responses »

  1. analyytik ütleb:

    …tuleb jälgida, et lastel ei tekkiks neid seisundeid ja hoiakuid (minu paksendus – P.H.), mida nad väljendavad vandumise või ropendamise sarnase tegevusega, isegi kui nende sõnavara sealjuures on tsensuurne. Lastele tuleb üheselt selgeks teha, et nad ei tohi endale lubada sattuda seisundisse, mida tahaks väljendada mõne kõvema sõnaga…

    Huh!

    Huvitav oleks muidugi seda artiklit lugeda, et kuidas seal täpsemalt oli.

    Aga sellel teemal on Alice Miller muidugi põhjalikumalt kirjutanud:

    SINU ENESE PÄRAST
    http://raamatud.print.ee/?sisu=6&raamat=76

  2. kganna ütleb:

    No seda pyhakut tahax mina kyll näha, kes endale telliskivi varba peale kukutanuna malbelt naeratab & väixe syytu kivikese ees vabandab.

    & mida rohkem ma inimestega räägin, seda selgemini ma näen, et minul vedas vanematega ikka yliväga. Sest mulle ei surutud pähe yhtki kitsast, kuid kandilist maailmapilti, vaid lasti rahus ise omad eakohased lollused ära teha & pärast ei parastatud, vaid lohutati.

  3. kocksenbach ütleb:

    No seda võiks ikka teada, et eesti keeles on pikka aega ilmunud ja ilmub ka praegu ajakiri Haridus. Ajalehtedest on pedagoogiline Õpetajate Leht. On olnud ka ajakirju täiskasvanute pedagoogikast (andragoogikast) jm. On olemas ka onlines haridusfoorumi list ja rohkelt pedagoogikaga seotud veebilehekülgi.

  4. Annemuri ütleb:

    Juhtusin just hiljuti nägema Discovery kanalilt Müüdimurdjate saadet, milles üpris adekvaatse katsega tõendati, et inimene suudab talumispiiril kuumas vees kätt hoida ca 25% kauem, kui ta samal ajal tohib valjusti vägisõnu pruukida. Võrdluseks siis vaikides kannatamine.
    Mu arust kunagi kusagil (no on meil siin alles allikamääratlused) kõneles Merca väga ausalt ja õigesti vägisõnade väest. Ma ei kujuta ette kasvatust, mis nürib inimese hinge selliseks, et tal eales ei teki vajadust vägisõna lausuda. Seesuguse kasvatuse viljelejad on ise esimesed nilbikud, kogudes ja talletades hoolega kõiki sõnu, mida ei tohi kasutada. Küll aga on jälk pruuk vägisõnu parasiitsõnadena pruukida, mis vkaotab ära kogu väe ning asendab selle labasuse ja roppusega, mida algselt vägisõna juures ju pole.

    On ikka vaks vahet, kas lasta üks karvane lendu hingepõhjast või aretada social chatting’ut stiilis “Tra, raisk, käisin, raisk, eile, tra, kinos, vittu, raisk, igavene sitt film oli, tra, raisk.” Ja kui pead pöörad, siis näed kaht kümneaastast omavahel jutlemas. Siukestel sitavarestel sunniks küll seebiga hambaid pesema seni, kuni mõistus pähe tuleb. Niipalju siis pedagoogikast…

  5. nodsu ütleb:

    mhmh, ma mõistan kah “seisundis” vägisõnade pruukimist palju paremini kui ilma “seisundita”. Või ma ei tea, Annemuri kirjeldatud kümneaastaste stiil kvalifitseerub minu jaoks viimaseks, ega seal ju mingit emotsiooni taga ei ole, lihtsalt sotsiaalne konventsioon, et nii ju räägitakse. Vt ka varateismeliste või kurvemal juhul hilisteismeliste stiilis flirtimine “mine putsi, hihihii.”

  6. zeeta ütleb:

    mina saan sellest oma rikutud mõtlematusega niiviisi aru, et ropp sõna ei tähenda veel vaimset mandumist ja las ta olla, kasvõi vales kohas ja puha. aga kurb olex kui õpilane kyll ei ropenda, ent on sisult nagu sitaratas.ja et munn temal nt ongi paljalt sõna, millel tegijat taga pole.
    et siis sellist seisundit mai tahax jah järeltuleva põlve õndlas tajuda

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s