Viimasest sissekandest on merre voolanud vett & igasugu muud kraami. Paljud sõbrad-tuttavad on kirjutanud vahepeal asjalikke, põhjalikke, arukaid jne. leheartikleid & kajamisissekandeid jms. Mul kohe täitsa häbi, et mina seda teinud pole, aga veel piinlikum, et tänagi ei tee. Arutlema kutsuva, asjaliku jutu asemel ilmub siin vaikuse (peaks küll ütlema – muusika – sest lemmiklood on ju päevast-päeva ilmunud) katkestamiseks 1aegu koha- & seisundisissekanne, aga paraku mitte tõsine arutelualgatus tõsiseil teemail.

Aga kirjutan sellest, et 1l kaunil sügispäeval – umbes sarnasel äsjalõppenule & homsekski lubatakse samasugust, loodame parimat:) – jalutasin Lillekülast Rahumäele (olin jäänud “rongiauku” st. ajavahemikku, mil Tlnast ei lähe Paldiskisse ega tglt. üldse mitte kuhugi 1ki reisirongi, asjatundjailt tean, see on selleks, et kaubarongid Kopli kaubajaama vabalt sisse sõita saaksid). Järvel vtsin, et mööda tänavaid läheks liiga pikk ring, otse rdtl ka kõndida’i tahtnud (krt teab neid kaubaronge, või ka hulkuvat mupot, kes äkki tahab keelat tegevuse eest trahvi väänata). Nii ma siis üritasin mööda rdtäärseid radu edasi pääseda. Kant ju lapsest peale tuttav, suurema osa lapsepõlvest & ka noorusest justnimelt Rahumäel elanud. Sattusin rajale, mis viis veidi rdtst eemale. Arvasin, et paljukest see ikka eemale viia võib. Siis vahetasin selle Järve hooldushaigla taga juba asfalteerit jalutusraja vastu – see aga viis miskipärast otse juudi kalmistule, mis rdtst tglt üsna eemale jääb.

Ega ma selle üle väga kurb just olnudki, sest miskipärast on juudi kalmistu ikka olnud mulle 1 väga isiklik paik Tlnas. 1 neist paigust, mis minu jaoks defineerivad terve linna, mis muudavad selle isiklikult oluliseks. Mingi seletamatu kodutunde määratleja, kui soovite. Juudi surnuaia hauakivide vahel, vaadates neid ajalikke mälestusi, mis püstitet olematusse lahkunud gavronskeile, steinele, abramsonele jt.-le, olen ma tundnud end olevat õiges kohas ning mingit kummalist rahu oma hinges – samasugust, nagu tajun näiteks hiit külastades.

Surnuaiad mulle üldse meeldivad, aga erilist suhet tajun ikka just juudi kalmistuga seoses. Ei oska seletada, miks just. Mis on IIiti sealse puudekohinas, kalmile langevais lehis jms., mis teevad surnuaiast surnuaia.

Küllap on oma osa siin minu erilises suhtes juudi kultuuriga üldse. Nimelt on juudi kirjandus, kujutav kunst, muusika jne. mulle kuidagi eriti omased tundunud taas sellest ajast peale, mil kultuurist üldse midagi taipama hakkasin. Sarnast lähedust tunnen veel näiteks soome kultuuriga. Aga millest sellised erilised tõmbekohad, selline kiindumus teatud kultuuritervikute vastu? Selline, mis isegi juudi surnuaial paneb end tundma eriti õiges kohas olevat, mis teeb juudi kalmistust kodutunnet tekitava, defineeriva paiga?

David Vseviov on öelnud umbes nii, et juutide ahistamine puudub seal, kus juute’i tajuta millegi erilisena, ei tajuta IIna – ei neg-s, ega pos-s. Kummaski aspektis. Ehk siis, kui juudi puhul ei mõtle muust rahvusest inimesed esmalt, et ta on ju juut. Nagu me’i mõtle ju venelase, prantslase, inglase, sakslase puhul, et ta on venelane, prantslane vms.. Et oluliseks saab inimene ise, tema teod, saavutused, olemus, mitte rahvus. Viimane taandugu tõsiselt IIejärguliseks. Nagu te teate, olen ma äge igasuguse ahistamise vastane. Aga minu enda suureks kurvastuseks tundub mulle, et ma ise taastoodan seda ahistamisele viivat mõtteviisi, sest mulle tundub juudi kultuur eriline. Minu jaoks isiklikult olulisem mitmest muust kultuurist ning ma’i suuda seda taandada lihtsalt mingile “üldkultuurile”.

Mõtlen väga palju juutluse & juutolemise peale, judaismist, Iisraelist jne. Ning ma’i tea, miks ma seda teen, miks just need valdkonnad mulle nõnda olulised? Vahepeal külastasin sageli sünagoogi, nüüd enam mitte nii tihti – Irina Štelmahh on miskipärast lõpetanud seal toimuvate ürituste kohta kutsete saatmise EAL-i postiloendisse ning muidu ma’i tea, mis seal parasjagu toimub. Muidugi võiks minna ka lihtsalt laupäevasele teenistusele. Ning wicca kõrval ainsa vastuvõetava usundina tundub just judaism (oma müstilisis vooles on see kõike muud kui kole käsuusund).

Vaevalt küll saab siin põhjuseks olla, et mind mu välimuse põhjal on paaril xal ekslikult juudiks peet, ehkki minu esivanemate hulgas pole teadaolevalt 1ki juuti – puha eestlased & venelased. 2l xal on tahet mulle kui “krdi juudinärule” tappagi anda – 1x Frankfurdis (kus ma kogemata palestiinlaste keskele sattusin), IIx Tlnas Harju tänaval. Eks ma muidugi olnud ka üsna pilkupüüdev – olin oma välimuse teadlikult kujundanud nii sarnaseks ortodoksse juudi välimusele, kui see võimalik oli. Pikk must mantel, oimulokid, suur habe, must kaabu – nii ma tollal ringi liikusin. A. võis olla 91 või 92. Aga seegi, et ma just ortodoksse juudi moodi soovisin välja näha, et see välimus tundus mulle ülimalt stiilne – seegi näitab midagi. Miskipärast pidin ma seda tahtma. Juudiks on mind peetud hiljemgi, juba “tavalise eurooplase” välimuse juures. Jah ma tean, et mu välimuses on palju vahemere rassile iseloomulikke jooni, kust krt need tulevad, seda ma’i tea.

Vbl taandub asi jälle koolipõlvele – väljatõugatu, eraldatu, märgistatuna hakkasin tundma sümpaatiat rahvuse vastu, mis tundus mulle sarnane. Et oli kuidagi lohutav teada, et terve rahvus on olnud minuga 1s rollis ning et nende väljatõukamiseks, sildistamiseks pole olnud vaja mingeid ratsionaalseid kaalutlusi, vaid seda on lihtsalt tehtud. Lihtsalt niisama ning hiljem mõeldud välja igasugu totakaid “ulmejutte”, et x juba alanud vaenamist kuidagi põhjendada. Et minu tõmme juudi kultuuri poole on olnud tõmme, mida 2 kiusatut omavahel võivad tunda?

Aga seegi pole kindel. Kindel on vaid see, et juutlusega seotu evib minu jaoks mingit seletamatut “õiget” värvingut.

Nõnda jalutasin siis seal hauakivide vahel, vaadates vene-, eesti-, heebrea- & jidišikeelseid raidkirju ning mõeldes, kui erineva taustaga siiski on siiakanti elama sattunud juudid. Milline hämmastav saatuste & isiksuste muster. Vtsin ka hauakivide sümboolikat, kus viiteid ateismist ortodoksse judaismini välja. Seda mitmekülgsust, mis kõik siiski mahub üldnimetaja “juutlus” alla. Üldnimetaja, mida samuti pole keegi suutnud päriselt, lõpuni, ära seletada.

Siis lahkusin kalmistult juudi leinamaja (pildil) kõrval asuva peavärava kaudu, suundusin üle tee ning “tavalise” kalmistu kaudu Rahumäe jaama juurde. Astusin seal AS Öölendureile (selle kokkusattumuse üle olen ikka muianud, kokkusattumus on seda suurem, et firma kuulub mu klassiõele Tln. I ÕK päevilt) kuuluvasse türgi söögimajja Akbana, võtsin õunateed & mingi odava, kuid ootamatult suure & hea ampsu ning õige pea istusingi taas rongis, sõitmaks koju Paldiskisse.

About Punane Hanrahan

Punane Hanrahan on legendaarne iiri laulik, kelle kõrgemad jõud mõistsid kõlkuma kahe ilma vahele, sest ta ei saanud hakkama talle määratud ülesandega. Nõnda ma kõigungi enamasti ikka rohkem, kui kahe ilma vahel:) Olen tüüpiline heaoluühiskonna laps, kelletaolisi näikse Eestis tegelikult vähe olevat (vähemalt eestlased ise armastavad nõnda uskuda). Väljaspool heaoluühiskonda pole must midagi, seega ma suren koos heaoluühiskonnaga. See aeg pole enam kaugel. This is the end, my friend, the end.

4 responses »

  1. V.A. ütleb:

    Kas Tallinnas on mitu juudi surnuaeda? Tartus on kaks, uus ja vana. Tegelikult vääriksid ka need sissekannet. Kui Tartu satud, siis mine kindlasti Ülejõele, Jänese tänavale, linnaserva, seal on vana juudi surnuaed ja vene vanausuliste surnuaed, nad on seal päris kõrvuti, väga eriline koht.

    Ja kui sa rääkisid oimulokkidest, habemest ja kaabust, siis küsisin endalt kohe: huvitav, kas ta on lugenud Lauri Pilteri romaani “Lohejas pilv” (Tuum, 2004)? Kas oled niisiis? Usun, et sulle meeldiks.

    • Punane Hanrahan ütleb:

      See, millest mina oma sissekandes kirjutasin & mis Rahumäel asub, on tglt uus juudi surnuaed. Vana juudi kalmistu asus Siselinnas & praeguseks pole sellest paraku muud kui ainult mälestuskivi.

      Aga “Lohejat pilve” pole lugenud. Kui sa nii soovitad, siis ehk võtan lugeda:)

  2. nodsu ütleb:

    Ma märkan aeg-ajalt, et suurem osa mulle mõju avaldanud mõtlejaid on juudid. Siis, kui ma neid mõjutajaid kokku hakkan lugema. Fromm, Lotman, Elias, Frankl, Arendt… Kusjuures ma ei ole neid rahvuse järgi välja noppinud, kõigepealt ikka loen ja hüppan üles-alla, et ah, nii õige, nii selge, nii lihtne. Nii et nende juutlus oleks minu jaoks nagu teisejärguline, aga statistikas ilmub ometi muljetavaldava ühisnimetajana välja.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s